Intervjuu: Maaelu tuleb võtta ühtse tervikuna

13.04.2010 | Ivi Kaarna | Maaelu

Kas põllumajandus kuivab kokku ja põllumehi jääb nii väheks, et omamaine toodang langeb alla kriitilise piiri ja muutub marginaalseks?

Tundub, et kõik inimesed pole enesele teadvustanud, et põllumajanduse ja maaelu vahele ei saa võrdusmärki panna. Maaelu üks probleemide põhjus on tegelikult põllumajanduse kiire areng, mitte aga vastupidi. Tehnika ja tehnoloogia on niivõrd arenenud, et raske ja must käsitsitöö on peaaegu kadunud. Töö teevad ära kõikvõimalikud masinad, seadmed ja juba ka robotid. Linnainimenegi teab lüpsirobotitest, rääkimata võimsatest traktoritest, modernsetest laudaseadmetest jne. Vanasti oli ühe lauda teenistuses palju inimesi: lüpsjad, karjakud, brigadirid, traktoristid, öövalvurid jne. Praegu on näiteks tuhandepealises lüpsifarmis lüpsirobotid, kliimaseadmed ja palju muudki. Eestis on pärast Euroopa Liiduga liitumist piimafarmide ja lehmade arv vähenenud, kuid piimatoodang hoopis kasvanud. Tõsi, 2009.aastal kasvu ei toimunud, aga see on ka mõistetav. Nii et väide justkui põllumajandustoodang väheneb, pole päris õige. Vähenenud on põllumajandustootjate ja põllumajanduses töötavate inimeste arv. Ilmselt väheneb see tulevikus veelgi, kuigi mitte enam oluliselt. Omamaine põllumajandustoodang oli ja jääb.

Kas ohked ja kurtmine maaelu hääbumisest on põhjendatud?

Tahan öelda, et maaelu ellujäämise võti ei peitu enam ammu põllumajanduses, vaid maaelu mitmekesisuses. Põllumajandusega hõivatud inimeste arv on keskmiselt umbes kaks kuni kolm protsenti, põllumajanduspiirkonnas viis kuni kaheksa, võib-olla 10 protsenti, aga mitte üle selle. Ülejäänud agaratest maainimestest tegelevad juba millegi muuga. Küsimus on selles, kuidas inimestel on võimalik maal tööd leida väljaspool põllumajandust. Strateegiliselt on õige hoida põllumajandus arenemisvõimelisena, sest me kõik tahame kodumaist toitu süüa, oleme huvitatud haritud põldudest, maastikuhooldusest jne. Kõige sellega peab tegelema põllumajandus. Et aga inimene saaks maal ära elada ja tal ka tulevikus sissetulekut oleks, selles osas ei saa ainult lahendust põllumajandusest otsida. Väga tagasihoidlik on seada selline eesmärk, et kui põllumajandusel läheb hästi, siis läheb ka maaelul hästi. Põllumajandusega on Eestis hõivatud umbes 20 000 või natuke rohkem inimestest. Kui me ainult põllumajandusele loodame, siis justkui ei peakski maal rohkem inimesi elama. Kordan veel: eduka maaelu võti seisneb muu maamajanduse arenemises, nagu seda on metsandus, puidutööstus, turismindus, ravimtaimede kasvatamine, mesindus, käsitöö jne. Loota, et traditsiooniline piimatootmine, liha- ja teraviljakasvatus on ainukesed maaelu alles hoidvad tegevused, pole põhjust.

Kuidas edeneb noortalunike ja asendustalunike küsimuse lahendamine? Mida noorte põllumeeste maal hoidmiseks tehakse?

See on meie jaoks üks tõsisemaid ja valusamaid küsimusi. Tõepoolest, kuidas noored maale jääksid, kuidas oma vanematelt talupidamise üle võtaksid? See on probleem kogu Euroopas. Vastav meede on toimimas ja noortalunike toetuseks on sellel aastal ette nähtud 25 miljonit krooni. Me leiame vahendeid, et seda raha veelgi kasvatada ja järgmisel aastal on toetus kindlasti suurem kui eelnevatel aastatel. Võtame raha kas või teiste meetmete arvelt, kus seda ainult üle jääb. Soovime noortalunike toetamise abinõusid kindlasti elavdada. Eks sellega kaasne ka väike oht: kus liigub raha, seal võib tekkida soov seda kergelt kätte saada, hakata laveerima jne. Meie eesmärk pole kindlasti see, et üks elujõuline talunik oma talu ära tükeldab ning leiab järsku, et kõik tema pojad ja tütred tahavad talunikeks saada, sest siis antakse raha. Tervikuna on noortalunike toetamise abinõu ennast siiski õigustanud ja jätkame samal suunal. Omaette küsimus on talu pärandamine ja see võiks tulevasele noortalupidajale olla pärandmaksuta. Probleem on juba mitu aastat ministeeriumis päevakorral ja küllap ta laheneb. Eesmärk on talu jätkusuutlikkus ka noortes kätes, mitte aga selle ilma rahata kätte saamine ja siis maha müümine.

Kuidas edeneb asendustalunike programm, kas maal leidub inimesi, kes sooviksid asendustalunikud olla, et pärisperemehele puhkust anda?

Asendustalunike meede arenes 2009. aastal päris hästi. Asendustalunike arv kasvab tasapisi ja võin kinnitada, et kui ka sellel aastal toimub areng samas mahus, siis me tõesti leiame Eesti riigist need rahalised vahendid, mis võimaldaksid asendustalunike liikumist veelgi rohkem toetada. Arutame asendustalunike küsimust ka talupidajate keskliiduga ja küll siis ka toetused leiame. Jätkuks ainult inimesi, kes tahavad asendustaluniku tööd teha ja jätkuks talunikke, kes julgevad oma puhkuse ajaks talutoimetused võõra hoolde jätta.

Kas vastab tõele, et põllumajandustoetused võivad ära kaduda?

Toetused põllumajandusele ei kao kindlasti ära. Üllatav, et selline teema on Eestis üldse levima hakanud. Küllap on siin tegu enne valimisi tekkinud teadlike paanikalevitajatega. Lükkan ümber kahtlused ja kõhklused, pidin seda Riigikogu ees tegema ja ütlen ka siin. Euroopa ühine põllumajanduspoliitika on praegu otsustatud aastani 2013 ja kulgenud suuremate muudatusteta. Järgmisel finantsperioodil võivad mõned muudatused tulla, kuid need on juba sellised, mida Eesti ise ka on tahtnud. Me ju soovime, et toetustasemed ühtlustuksid ja toetusõigused oleksid üleantavad või päritavad. Aga senine üleandmise ja pärimise süsteem peaks ära kaduma, sest see pole mõistlik. Üleandmise ja pärimise süsteem peab toetama järjepidevust. Kohe pärast 2013 aastat ei muutu niikuinii midagi. Selleks hirmuks pole põhjust, sest Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika jääb.

Miks peab 15 protsenti külvipinnast olema külvatud sertifitseeritud seemnega, kui mitteseemnekasvatustalu peab vilja hiljem ikka söödateraviljana müüma? Miks peab tegema kolm-neli korda kallimaid kulutusi, kui kasu pole näha?

Keskkonnasõbralikkuse pärast. Praegu kehtib selline nõue ja seda peab järgima. Eks me arutame küsimust tulevikus. Seda on kindlasti võimalik muuta, aga siis tuleb kaaluda poolt- ja vastu- argumente. Ma ei oska praegu midagi muud vastata, kui et meil on keskkonnasõbralik majandamine ja see seab terve rea tingimusi. Neid tuleb täita, et õigustada ja põhjendada suuremat Euroopa rahade toetust. Iseenesest tähendab sertifitseeritud seeme ka seemnepuhtust ja seemnekasvatajate toetusi ning selle külvamine on otstarbekas ja vajalik tegevus ennekõike agrokultuuri edendamise huvides. Pole ju nii, et iga mees kasvatab seemet ja see jääb lõpuks nõrgaks, umbrohuseks ja mis iganes veel. Kindlasti hakatakse pikas perspektiivis ainult sertifitseeritud seemet külvama. Aga loomulikult me uurime ja võrdleme, kas see eesmärk ja saadud vilja kvaliteet tasuvad ära, kui teraviljakasvatamine läheb oluliselt kallimaks ning hakkab talumehele üle jõu käima.

Millal kaob ära erikütus? Kas leitakse mingi võimalus tavalise kütuse kasutamiseks ja selle kompenseerimiseks?

Põllumajandusministeerium on juba mitu aastat seisukohal, et sellisel kujul kütuse müümine pole otstarbekas. Oleme mõelnud mitmetele variantidele, üks neist on elektroonilisele magnetkaardile üleminek. Kaardil on kütuse limiit ja põllumees saab tavalisest tanklast ettenähtud koguse kütust odavamalt osta. Poleks vaja värvilist kütust ega eritanklaid kasutada. Kui kaardil olev limiit on täis, siis kaart lihtsalt enam ei tööta. Kui põllumehel on tavakütus ja piiritletud norm, siis pole vaja ka administratiivset kontrolli üleval pidada ja neile palka maksta. Praegu kontrollib maksu- ja tolliamet teedel ja põldudel, missuguse kütusega tööd tehakse. Limiitkaardi süsteem annab põllumehele vabad käed ka selles mõttes, et kui ettenähtud kogus kütust käes, teab ta ise, kuidas seda kasutada - kas põllutöödeks, teede lumest lahti lükkamiseks või lihtsalt oma autole. Kui viimasele, siis tuleb traktoritele põllutööde tarvis kallist kütust osta. Limiitkaardi süsteem on lihtne ja vähendab bürokraatiat.

Teine variant kütuse värvimise lõpetamiseks, on minna üle niinimetatud kontopõhisele kompenseerimisele. See tähendab, et igal põllumehel on võimalik heledat kütust kasutada ja hiljem kompenseerib riik ettenähtud ulatuses kütusekulu. Põllumajandusministeeriumi ja minu enda seisukoht on see, et otstarbekam ja lihtsam on elektrooniline kaardivariant. Mõlemad variandid on paremad kui praegune süsteem. On palju nõu peetud ja tänaseks jõutud niikaugele, et on moodustatud ühine töögrupp.

Piimatootjate ja -tootmise ümber on palju kära olnud, missugune on seis praegu?

Mis puudutab piimatootmist lähiminevikus, siis kaks erakorralist meedet, mida oleme sellel aastal lubanud rakendada, ka rakenduvad. Üks puudutab 20 miljoni krooni jagamist kvoodi omanikele. See abinõu on käivitud ja raha saab jaanipäevaks piimatootjatele üle kantud. PRIAga on juba kokku lepitud. Teine toetus puudutab kuni 100pealist karja pidavaid piimatootjaid. Ennekõike mõeldi toetusi luues tootvatele peretaludele. Arutelu oli ka väga elav, sest nagu statistika näitab, lõpetatakse halvasti minnes kiiresti tegevus just väiketootmises. Niisiis on nende toetuse jagamiseks põhjust kuhjaga. Kuni 50 lehmaga farm saab 800 krooni ja 100 lehmaga 1000 krooni aastas täiendavat toetust. Tulenevalt Euroopa Liidu õigusest saame need toetused välja maksta aasta lõpus.

Intervjuu: Maaelu tuleb võtta ühtse tervikuna

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing