Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Poola valu on meie valu

13.04.2010 | Andres Herkel | Välis, Euroopa

Langetame pea. Poola presidendilennuki surmasõit on kõige jubedam katastroof, mis võib ühe riigi tippjuhtkonnaga toimuda. Et see juhtus Katõni ohvrite mälestuskohale minekul, annab toimunule veel süngema mäluvärvingu.

Kohtasin 7. aprilli õhtul põgusalt hr. Tomasz Chloni, erakordselt sümpaatset Poola suursaadikut Eestis. Selsamal päeval osalesid 70 aastat tagasi Katõnis hukatute mälestustseremoonial Poola peaminister Donald Tusk ja Venemaa peaminister Vladimir Putin. Fakt, et Venemaa peaminister kohale tuli, oli kõnekas, aga seda oli ka fakt, et mingit vabandust tema poolt ei tulnud. Venemaa pole valmis Katõni veretööd sõjakuriteoks tunnistama, kuid asjaolu, et Venemaal näidati Andrzej Wajda Katõni-filmi, osutas siiski teatud läbimurdele.

Nüüd, kolm päeva hiljem toimunu ei mahu pähe. Tahtmatult tekib mõte Katõni kahekordsest needusest: president Lech Kaczynski, ta abikaasa, keskpanga president, Poola armee staabiülem, asevälisminister, parlamendiliikmed ja presidendikantselei ametnikud. Miks ometi?

Wajda film algab mõjuva stseeniga rahvast, kes jookseb suurele sillale, ühed ühelt ja teised teiselt poolt. Ühed põgenevad sakslaste, teised venelaste eest. Silla keskel saadakse kokku ja kellelgi pole kuhugi minna. Kuid võib-olla on just see Teise maailmasõja väljapääsmatus ja Poola eliidi massiline hävitamine tinginud selle Poola jonni ja uhkuse, mida me tänapäeval tunneme.

Kaksikvennad Lech ja Jaroslaw Kaczynski tulid Poola poliitika tippu viis aastat tagasi, võttes enda kätte nii presidendi kui peaministri kohad. Neid ja nende „Seaduse ja õigluse" parteid peeti populistlikuks, kuid aegamööda on neile algul osaks saanud rahvusvaheline kriitika taandunud ning pärast Jaroslaw Kaczynski lahkumist peaministri kohalt suuresti ka ununenud.

Viimastel aastatel on Poola poliitikud teinud hästi organiseeritud tööd selle nimel, et võtta positsioone suurte rahvusvaheliste organisatsioonide tipus. Võitude hulka kuulub näiteks Jerzy Buzeki positsioon Euroopa Parlamendi esimehena. Andekaid ja hästi haritud poliitikuid on seal jätkunud.

Just viimastel aastatel - ja seega Lech Kaczynski presidentuuri ajal - on Poola tõusnud Ida-Euroopa riikide selgeks liidriks. President Ilves meenutas tema kiiret abipakkumist 2007. aasta aprillisündmuste ajal. Samuti oli just Kaczynski see, kes koos Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina juhtidega 2008. aasta augustis pärast Vene-Georgia sõja vallandumist Thbilisisse tõttas.

Poola on paljulubav riik. Ta on tohutu potentsiaaliga juba oma suurusest tulenevalt. Poola on ka suurim riik, kelle ajalooline kogemus Teise maailmasõja päevist meie omaga kattub, me oleme väga lähedased. Rahvusvahelisel tasandil olen kogenud Poola parlamendiliikmete kiiret ja ühemõttelist toetust meie positsioonidele. Poola on jõud, kellega kokku hoides suudame me palju korda saata. Ja peale selle on Poola üks väheseid riike, kes on rahvusvahelise majandussurutisega suhteliselt väheste kaotustega toime tulnud. Kõik need Poola paljulubavused jäävad alles ka pärast tänast tragöödiat.

Täna on Poola valu ja kaotus ka meie valu ja kaotus. Iga traagiline surm on kohutav. Kui riik kaotab presidendi, hulga poliitikuid ja tippjuhte, siis on see veel kohutavam. See tundub seda ebaõiglasem, et Poola ajalugu on alati olnud täis raskeid kaotusi. Kuid ajalugu kinnitab veel midagi: Poola riik ja rahvas on erakordselt tugevad.

 

KOMMENTEERI SIIN

 

Allikas: Pärnu Postimees

Märksõnad

Andres Herkel, Poola, katastroof, Lech Kaczynski

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing