Laar: haridusreformi teeme kindla peale ära

15.03.2010 | Mart Laar | Haridus, Elu

Ajakirjandus ja poliitikud räägivad järjekindlalt IRL-is käivatest intriigidest, mida teie sama järjekindlalt ümber lükkate. Ometi ei saa ju jutud tekkida tühjast kohast.

Eks need jutud tekivad sellepärast, et IRL-i puhul on tegemist suhteliselt hiljuti ühinenud erakonnaga ning erakondade ühinemine võtab aega. Sellest lähtuvalt on ju jutud objektiivsed. Teisalt on aga tegemist demokraatliku erakonnaga ja see pole Eestis tavapärane - meil tõesti ei otsustata asju tagatubades ja meil käib eri kohtadele tõepoolest kõva positiivne konkurents ning ka kampaania. Erinevalt muudest erakondadest, kus aeg-ajalt kostab sees üsna tugevaid avaldusi üksteise aadressil - kas või näiteks sotside puhul Jüri Pihli skandaalis -, siis vaatamata sellele, kus kõik teised, välja arvatud meie oma erakonna liikmed, teavad, et meil valitsevad tohutud vastuolud, seda materjali tegelikult pole. Ja ma arvan, et seda ei hakka ka tulema.

Kui kerge või raske see teie kokkukasvamine - pean silmas Isamaaliitu ja Res Publicat - on olnud?

Tugevam ja kiirem, kui oleksin arvanud. Mis ei tähenda seda, et me ei oleks isiksused. Samal ajal on sellises erakonnas hea olla, sest sellise mitmekesise erakonnaga on hea valimistele minna - meil on tugevad ministrid nii ekspertide kui ka rahva arvates. Meil ei ole tühikargajaid.

Ometi jääb IRL-i puhul kõlama ikka kaks poolust - vanad isamaalased ja juurdetulnud Res Publica.

Neid inimesi, kes on astunud erakonda pärast liitumist, on ainuüksi Tallinnas - meie suurimas, üle 3000 inimese koondavas osakonnas - üle 700. Nad on IRL-i liikmed. Kui me vaatame neid vaidlusi, mida me peame ja jääme kindlasti edaspidigi pidama, siis need ei jookse vanu ja võimalikke rindejooni pidi, vaid need jooksevad igasugu teisi radasid pidi.

Kas pole siis nii, et vana Isamaaliidu pool tõi kaasa aated, Res Publica aga kõva organisatsiooniline poole ja organiseerimisvõime, kus ei kardeta ka üle laipade minekut. Sellele on viidanud RP-sse kuulunud inimesed.

Eristada, et üks pool oleks kangesti aateline - mulle endale meeldiks seda juttu võib olla rääkida, et olen aateline, aga Juhan Parts ei ole aateline -, on täiesti jama! Kui vaadata möödunud kolme aastat, siis IRL-is pole olnud ühtegi konflikti põhimõtete pärast. Oleme ühtselt oma joont hoidnud, mis tugineb sellele, et oleme omavahel arutanud, vaielnud, eri seisukohtadel olnud, kuid läinud alati ühtse seisukohaga välja ja seda kas või eelarve tasakaalu surumisel, kõigi nende otsuste juures alati hoidnud. Erakonnad hakkavad manduma või kaotavad oma idee, kui omavahel ei vaielda. IRL-i tugevus selles ongi, et meil on energiat ja aega omavahel vaielda. Parem nii, kui kalmistuvaikuses vaikselt manduda.

Nii et pole nii, kus Mart Laari, Tõnis Lukase ja Mart Nuti jaoks on oluline see, mis on üldine kurss, Res Publicast tulnud liidrite jaoks aga see, kes seda kurssi ellu viib?

Ei-ei-ei!!! Vastasel juhul oleksime konfliktis erakonna esimehe koha peale Juhan Partsu või kellegi teisega. Seda pole toimunud. Kindlasti on erinevaid kogemusi, arusaamu - seda ei eita keegi. Kuid siit vastuolu otsida on kunstlik.

Res Publica minevik on teada - nad tulid tohutult edukad, kuid lõpetasid nii, nagu lõpetasid. Kas pole ohtu, et IRL-iga võib samamoodi minna? Peasekretäri koht läheb Keni-Marti Vaheri kätte, kes on olnud Res Publica ajal vaieldamatult nende tugev ideoloog.

Sellepärast ma Kenile selle ametikoha andsingi. Ei, ma ei tunneta, et Ken-Marti Vaheri saamisega erakonna peasekretäriks isamaaline vaim erakonnas nõrgenema või kaduma hakkaks.

Eks omaaegne Res Publica on oma n-ö probleemidest õppinud, kuid teisalt tehakse neile ka natukene liiga. Tuletagem meelde - probleemid tekkisid sellest, et neid ühel hetkel valitsusest välja tõsteti. Seda Eesti poliitika analüütikud millegipärast eriti ei meenuta. See poliitiline reetmine tundub neile vahva poliitilise sammuna. Neil oli liiga palju võimu, aga nad ei läinud kedagi reetma. Kuid siin võib pigem rääkida põhimõtete paljususest kui nende vähesusest.

Miks on vaja, et IRL-is on piltlikult öeldes kolm peasekretäri?

Ma nii ei ütleks. Meil on üks peasekretär ja see on Ken-Marti Vaher. Aga selge on see, et erakond läheb edasi meeskonnana, ja arvasime, et oleks hea mõningaid selle meeskonna liikmeid rohkem näidata. Oleme seda pilti kokku pannud ja seda meeskonda meisterdanud juba mõnda aega, ilma et selle meeskonnaliikmed üksteisega konkureerivad või kakelnud oleks. Vaheri asi on aga seda meeskonda vedada. Kindlasti läheme senisest struktuurilt üle valimisstruktuurile, mis tähendab erakonnas keskaparaadi olulist tugevdamist. Meil on selge eesmärk valmistuda korralikult valimisteks.

Valimised järgnevad euro kasutuselevõtule. Kui euro ikka tuleb. Kerge see aeg vist olema ei saa.

Ei saa jah. Vaadates paljusid riike, on selgelt näha, et euroga võib ka ebaõnnestuda, nii nagu see on toimunud Portugalis või Kreekas, kus euro tulekust pärinev hetkeline õndsus ja rahulolu võib jälle enda alla matta. Peame meeles pidama, kuidas me praegusesse olukorda sattusime. See pole meeldiv. Oma 100 000 ja enama töötuga oleme ikkagi keerulises olukorras ja kui me ei suuda midagi ette võtta, siis loome endale püsivad probleemid, mis mõjutavad Eesti käekäiku negatiivses mõttes mitte ainult lähema, aga ka kaugemas tulevikus.

Peamine prioriteet on tööpuuduse kasv seisma saada.

Jah. Seda on aga võimalik teha ainult riigi üldise konkurentsivõime tõstmise kaudu. Selle kaudu, et õpiksime eelmistest vigadest ja suudaksime eelarve viia sellisesse konditsiooni, et me ei annaks oma eelarvepoliitika kaudu järgmisele võimalikule majandusmullile hoogu juurde. Kahjuks me omal ajal seda tegime. Peame suutma käituda vastutustundlikult ega minema kaasa mingisuguse uue palgaralliga, mis on ju lihtne tulema. Peame iga oma otsuse juures mõtleme, kas see otsus on ka 20 aasta pärast jätkusuutlik. Edaspidiseks on üks õpetus see, et iga seadus, mille vastu võtame, on meie kohus vaadata pikaajalisi mõjusid ning küsida, kas suudame pikemas perspektiivis seda reaalselt kanda või mitte.

Lähim küsimus on see, et juhul kui see 1,7% defitsiit leiab tõesti kinnitust, siis tähendab see, et oleme ikkagi defitsiidis. Peame sellest välja tulema, kui tahame taas konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku majandust arendada.

Aga muud reformid?

Loomulikult ja eeskätt ikkagi haridus! Selle sama meelde jätmine, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika.

No aga teil ei lasta ju haridusreformi ellu viia!

Küll me teeme selle ära, Kärt!!! Me teeme ära! Pane see kohe suurelt pealkirja: haridusreformi teeb IRL ära. Punkt. Ja see on meie selle aasta peamine nõue, me surume selle kas või halli kivi.

See ei ole ju eriti populaarne.

Ei ole jah, aga see samm, aitaks tõsta meie haridussüsteemi konkurentsivõimet, anda kasvavale põlvkonnale haridus, mida ta väärt on, et nii nemad kui ka nende kaudu kogu Eesti oleks tugevalt konkurentsivõimeline. Aga see on alles esimene samm, eks me tuleme ka järgmiste asjadega välja. Haridusminister Tõnis Lukas on suutnud kaitsta oma põhimõtet ka kriisi ajal - haridus on võti tulevikku. Ja kui me vaatame strateegilist suunda - see on pikemas perspektiivis positiivne otsus, ka võitluseks tööpuuduse vastu.

Kui olen kuulutanud mingi asja IRL-i prioriteediks - olgu see eelarvekärbe või midagi muud, siis vaatamata üldisele umbusule oleme me need ära teinud. Selletõttu ütlen, et me teeme haridusreformi ka ära.

Minu sünni- ja koolilinn Viljandi on Lukase ideedega haakunud...

...absoluutselt! Nagu Tõnise ja IRLi poliitika on - kui ühel hetkel tuleb liiga tugev kindlustus ette, siis teostame tiibmanöövri ja seda oleme me edukalt teinud.

Mis saab 2011. a riigieelarvest - kuidas see teie meelest suudetakse tasakaalu viia? Kuuldavasti on seal 3-4 miljardit puudu.

Kui palju puudu on, on seni spekulatsioonid. Siin peab ootama rahandusministri ülevaadet ja see selgub kuu-pooleteise pärast. Siis saame ka pildi, millest lähtume. Kuid see on kindlasti tõsi, et eelarve kokkusaamine saab olema raskem, kui optimistlikud pildikesed lubavad. Seda enam, kui tahame astuda need sammud, mis Eesti konkurentsivõimeliseks majanduseks on olulised: näiteks maksukoormuse alandamine, sotsiaalmaksule ülempiiri panemine. Need võtavad ju eelarvest teatud hulga kulusid välja. Nii et tegelikult oleme olukorras, kus meil pole eelarves ruumi mingisuguste maksutõusudega raha tuua, samal ajal peame eelarve hoidma kontrolli all. Kas me suudame ta päris tasakaalu viia, näeme, kuid me ei tohi igal juhul lasta teda üle Maastrichti kriteeriumi kasvada.
Aga eelmise aasta lõpp näitas, et maksude laekumine osutus tunduvalt paremaks, kui esialgu prognoositi - see on selle 1,7% taga. Suutsime kulusid kärpida ja see näitab, et valitsusel on võimalik mõjutada paljusid asju.
Selle eelmise aasta tulemuste põhjal võiksime ehk ka lõpetada jutu, et valitsusel pole üldse mingisugust rolli. Kui valitsus suudab administratiivselt teatud asju teha ja kontrolli all hoida, on tema roll märgatav.

Aga millist eelarvet siis ikkagi tegema minnakse?

Kindlasti mitte tegema rehepapi eelarvet, et astuda muude Euroopa riikide hulka, kes eurotsooni pääsedes asusid kohe raha laiaks lööma. Kindlasti saab olema suur kiusatus hakata teoreetiliselt olemasoleva rahaga valimiskampaaniat tegema ja lubadusi välja andma, millel tegelikult katet pole. Neid summasid lihtsalt pole, mida lähematel aastatel kulutada.

Tunnete valimiskampaania eel hirmu?

Tunnen küll. Kui ikka hakkad lubama raha, siis viib see Eesti riigi samasse kohta, kust alustasime. Mingid valimislubadused tuleb ju ikka realiseerida ja samal ajal ei saa minna valimistele ka midagi lubamata. Nii et kui midagi üldse lubada, siis ma soovitaksin keskenduda maksukärbetele või programmidele. Tuleb tunnistada, et paljudel aladel on meil probleemid - kuidas raha kasutame, mis saab meie tervishoiust jne. Olukord Eestis ei saa olema lihtne ning nõuab üsna valusaid otsuseid.

Ei tohiks end lasta hullutada euro tulekust?

Just, ja ka sellest mitte, et nüüd saabub maa peale paradiis. Ta ei tule. Seda tuleb juba varakult teadvustada ning ka rahvale selgeks teha. Kui see inimestele selge pole ja nad lähevad lubaduste ralliga kaasa, siis lähevad sellega ühel hetkel kaasa ka kõik erakonnad.
Kõige olulisem on saada tööpuudus kontrolli alla. Ja tuletagem meelde - kui noortel pole siin perspektiivi, lähevad nad mujale. Selle taustal tervitan ma haridusministri otsust käivitada programm, mis võimaldab vahepeal pooleli jäänud õppetööd noortel, kes on läinud pikka krooni taga ajama, jätkata.

Ega te 2011. a eelarve taustal Reformierakonnaga enne valimisi tülli ei pööra? Juhul kui Reformierakond tahaks näiteks tulusid tõsta, IRL aga kulusid kärpida.

Praegusel ajal pole makse lihtsalt praktiline tõsta. Kui me tahame saada tööpuudust alla, siis vajame rohkem töökohti. Töökohti ei saa luua ükski partei, vaid ainult ettevõtjad. Kui me ettevõtluskeskkonda halvendame, siis see ettevõte neid töökohti ei loo ja nii jõuamegi lõhkise küna ette. Nii et kas me tahame või ei taha, aga meil ei ole maksude jätkuv tõus lihtsalt võimalik. Vähemalt praegu. Tõstsime juba niigi oma maksukoormust eelarve korda saamiseks ning läksime suhteliselt viimase piirini. Kui võrdleme Eesti praeguse aja makskoormust oma lähemate naabritega, siis see pilt ei ole mitte meeldiv.

Kas vastab tõele, et olete koalitsiooninõukogus välja öelnud, et tegelikult on sotsiaalministeeriumi eelarvest võimalik julmalt kärpida 10 protsenti, kui oleks vaid poliitiline tahe.

Olen igasuguseid asju öelnud ja jah, kui oleks poliitilist tahet, oleks võimalik tõesti kärpida ka sealt. Kõike on võimalik kärpida. Kuid samal ajal oleks need valusad kärped.

...sest see eeldaks ka pensionide kallale minekut.

...selles suhtes on mul hea meel, et me ei pidanud seda tegema. Aga ma ei salga, et kui majandus on tuksis ja riigil on vaja teha otsuseid, siis tehakse neid otsuseid, mis on vaja. Samal ajal teeb mulle tohutut rõõmu, et meil polnud vaja pensionite vähendamise teed minna. See annab Eestile juurde ühe stabiilsuse punkti - usalduse - ning seda tuleb hoida. Pensionide kärpimine olnuks kõige viimane vahend, hea, et me selleni ei jõudnud. Leidsime teised teed.

Olen Eesti eurotaotluste tõttu viimastel kuudel üsna palju maailmas ringi sõitnud ja igasuguste pankurite, poliitikute ja peaministritega nurga taga rääkinud. See, millega me eelmisel aastal hakkama saime, parandades 20% eelarvepositsiooni, paneb kõiki imestama. Uskumatu, on see sõna, mida kasutatakse.

Kes võidab valimised?

See, kes suudab nendeks paremini ette valmistada ja oma pooldajad välja tuua.

Ja IRL-i eesmärk?

IRL-i eesmärk on kindlasti teha oma parim valimistulemus.

Kas see kõigi aegade parim valimistulemus tähendab seda, et IRL võidab valimised?

Kindlasti võiksime võita. Aga kas võidame, sõltub sellest, kas teised erakonnad teevad ka kõigi aegade parima valimistulemuse. Räägime ikkagi sellest, mida me teeme ja mida me tahame teha ning mida tuleks Eestis ette võtta.

Milline on peamine lubadus, millega valimistele lähete?

Natukene vara veel. Aga eks mõningad suunad tulid eelnevast jutust välja.

Inimese heaks?

Just.

Kui raske või kerge saab olema valimisnimekirja kokkupanemine? Tahtjaid on ju palju?

On tunduvalt parem panna kokku erakonna nimekirja, kus on palju tahtjaid ja võimekaid inimesi. Meil on tõesti pikk pink ja ma ei eita, et nimekirja kokkupanek kujuneb ilmselt värvikaks ja hoogsaks protsessiks.

Kellega koos lähete koalitsiooni ja kelle välistate?

Meie selge eelistus on, et praegused koalitsioonierakonnad on suutelised kahe peale saavutama valimistel parlamendis enamuse.

Laar: haridusreformi teeme kindla peale ära

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing