Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Juhan Parts: aeg on tegusid teha!

13.03.2010 | Juhan Parts | Elu

Majandussurutise ajal pole kerge majandusminister olla. Näpuga näitajaid ja süüdlase otsijaid - keegi ju peab selle eest vastutama, et lood on nii kehvasti! - jagub küllaga. Riigikontrolöri ja peaministri kogemusega Parts ei lase end kriitikast heidutada.

Pangandus- ja valuutakrahh läks meist mööda, kroon jäi devalveerimata, euro on silmapiiril. Töötuid on küll palju, ent nende arvu ei luba minister üle tähtsustada. Vaadakem konteksti ja mõelgem, kust me tuleme, toonitab ta aina. Võib-olla on tal õigus?

Igal juhul ei paista hiljuti taas isaks saanud mehe olekust grammigi allaandmist ega väsimust. Ehkki paljude hulgas on maad võtnud must masendus, on Parts optimistlik nagu laps. Isegi innustav.

Aga peabki ju olema. Sest pingutada - loe: Eesti elu paremaks teha - tuleb tal nüüd ka pisipoeg Karl Juhani tulevikule mõeldes. Kui riigi üks hoob on enda pihus, siis pole sellisest missioonist tõepoolest midagi paremat!

Olete varem öelnud, et käite raskemat füüsilist, n-ö meestetööd tegemas Tartumaal isa elupaigas. Seega olete vist hästi kursis, kuidas inimesed väljaspool Tallinna elavad?

Kui Eestimaal ringi sõidan, siis näen, et asjad on ikka palju paremaks läinud - maju on värvitud, ehitatud, korda tehtud. Loodame, et järgmise 20 aasta jooksul muutub Eesti üha rohkem Šveitsiks, kus ei ole võimalik leida ühtki räämas kohta.

On esimene ja teine Eesti teie meelest olemas?

Selles olen kindel, et väikses Eestis on palju erinevaid maailmu. Samas seob seda ikkagi üks Eesti. Loomulikult näen erinevat varanduslikku taset. Tähtis on, et keskmine heaolu oleks hea.

Kas mina kuulun rikkasse Eestisse?

Elan kolmetoalises korteris Nõmmel, mul on seal toredad naabrid, mu palk on tõesti suurem kui n-ö tavatöötajatel. Aga ma ei ole ju tavamõistes rikas. Arvan, et keskklass on Eestis ühtne - oleme võrdlemisi sarnasel varanduslikul tasemel.

Jah, kuskilt algab puruvaesus. Aga need, kes end Eestis rikkana välja mängivad, on ju maailma mõistes narrikesed - ostsid uue auto, no jumal! Seda, et mõni on äris õnnestunud ja ta on endale suurema maja ehitanud, näeb igal pool maailmas. Me vajame, muide, rikkaid inimesi. Kes siis ajab siin seda rahvuslikku ettevõtlust? Me ei vaja ninatarku, kes on oma arust Hispaanias tohutult kõvad sellid. See on ju koomika!

Mõttemallides on eristumist tõesti. Nii mõnigi tegutseb Loksal või Võrus, aga suudab mõelda laiahaardeliselt. Ja on neid, kes on totaalselt pettunud. Siin on tõesti mitmeid Eestimaid.

Mida ütlete lohutuseks neile töötutele, kellele töötukassa pärast üheksat kuud enam toetust ei maksa, aga tööd pole ikka silmapiiril?

Mingit ühest retsepti siin ei ole. À la et mine õpi ümber, ole aktiivsem. Inimene peab vaatama endasse ja mõtlema, mis oleks talle kõige mõistlikum lahendus. Praegu on meil loodud näiteks töötute klubid, et pikaajalisi töötuid rohkem aktiviseerida.

Kellel on jäänud puudu või lõpetamata haridustee, eriti noored, viige see lõpuni. Võib-olla peaks vahetama eriala. Kui vaatan, kust inimesed tööd leiavad, siis 50 protsenti mujalt kui töötukassa kaudu. Julgelt peaks töökohti vastu võtma. Tänahommikustel andmetel oli töötukassal pakkuda 2000 töökohta, seda ei ole ju vähe. Loogiline oleks, et need on järgmiseks hommikuks võetud.

Toon ühe näite. Tegime hiljuti Riigimetsa Majandamise Keskusega tööpakkumisi, mis seotud metsa hooldusega. Töö värskes õhus, suhteliselt hea sissetulek. Väga raske oli leida tuhat inimest, keda see töö oleks huvitanud.

Soovitaks eriala valides neid, mis on globaalselt kaubeldavad. Noor inimene võiks omandada teadmisi ja oskusi, mida on võimalik pakkuda kogu maailmas.

Arstid, medõed, keevitajad, IT-asjatundjad. Näiteks mina olen jurist, mida paljud armastavad õppida, kujutades ette, et pärast on tohutu sissetulek. Klassikaline juristitöö on aga vägagi riigikeskne.

Samas me ju ei taha, et arstid ja teised head spetsialistid Eestist ära lähevad?

Muidugi ei taha. Kes see tahaks. Tahame, et ajusid tuleks Eestis rohkem juurde.
Millal majanduskliima paraneb ja ettevõtjad hakkavad n-ö vee alt välja tulema, kui kasutada Hans H. Luige mõtet nädalatagusest Ekspressist? Ta kirjutas ettevõtluses valitsevast mustast masendusest. On see ajakirjanduslik sõnakõlks või on asjad tõesti halvad?

Eelduslikult peaks Luik kui ettevõtja teadma, mida ta räägib. Väga paljud ettevõtjad on investeerinud valedesse kohtadesse. On võtnud positsioone, mis tegelikult ei tööta. Kui see on tehtud suurte laenude abil, siis ei tule enam lihtsalt ots otsaga kokku.

Masendavaid sõnumeid toodavad need, kel on olukord äriliselt keeruline. Kui sul on ikka 500 miljonit krooni laenu peal ja planeeritud rahavoogu ei teki... Võiksime suhtuda sellesse loomulikult, sest mõni pankrot valesti võetud äririskide pärast - no see käib majandusega kaasas, see on paratamatu. Isiklik mure või läbielamine võib siinjuures olla muidugi väga halb.

Kui vaadata aga muid meeleolusid, siis tegutsemislusti on ettevõtluses kõvasti. Nagu ka ebaselgust tuleviku suhtes. Majandus ei ole praegu kaks korda kolm - kõik enam-vähem selge. Arvan, et see ebakindlus läheb õige pea üle.

Tuleb töötada uute ideedega, uute ettevõtetega. See tähendab suuresti mõtteviisi muutust - kui olen elus ühe äri püsti pannud, siis kas on mõtet seda vägisi hoida? Võib-olla on turg ära kukkunud, oled krambis, ei tule välja? Nagu palgasaaja vahetab töökohta, nii jookseb ka ettevõtja tihtilugu kinni. Neid, kes otsivad ja tegutsevad, kindlasti on.

Aus võistlus on see, mis meid päästab. Ja kuulda meie suurettevõtjate suust halinat - no sõbrad, mis te nüüd nalja teete! Mis jutt see on, et ollakse valitsuse peale solvunud ja häda on suur. Ärme laseme sel mentaliteedil võimust võtta. Valitsust tuleb kritiseerida, aga tähtsam on ettevõtjate, haritlaste ja poliitikute partnerlus.

Nii mõnedki ettevõtjad on ähvardanud raha üldse Eestist välja viia.
See on üks imelik jutt. Ostan Kaspia mere ääres maatüki, kas see on siis investeering?

Jumala eest, olen ise käinud Aserbaidžaanis ettevõtjate huvide eest seismas - ma ei kritiseeri. Kas see on siis investeering?

Kas midagi konkreetsemat pole Eestis teha? Minu meelest on need kasvuraskused. Eesti ettevõtja ei tohiks kaotada tegutsemislusti ja usku. Tõesti, peaksime suhtuma ettevõtjatesse lugupidavamalt. See on ikka suur vastutus - luua töökohti ja võtta riske, need ei ole lihtsad asjad.

Masuaeg aitab kindlasti ka valitsevat ärikultuuri parandada. Need, kes aastaid poliitikutega kokku mängisid ja hämaraid tehinguid tegid, on nüüd raskustes?

Ärikultuuri osas ei saa majandust üles ehitada vargusele - korruptsioonile, poliitika ja äri segasele põimumisele. See on pusa, kust välja rabeleda on tohutult keeruline. Majanduses töötab aus värk. Võtad väga suured riskid, kui ehitad äri üles ainult riigi tellimustele.

Arutame siin pidevalt Venemaa-transiidi küsimust. Seal äri tehes on tunduvalt suuremad riskid, millega pead arvestama. Kui suudad toimetada Euroopa Liidu siseturul, siis on äririskid palju väiksemad. Ärme unusta, et oleme osa Euroopa Liidu siseturust, kus elab 500 miljonit kõige rikkamat tarbijat.

Muidugi on sinna minna keeruline, aga see on võimalik, ilma igasuguste poliitiliste kummardusteta. Kui seal hakkama saame, on see maailma kõrgliiga.
Tegin mullu novembris intervjuu Eesti rikkaima pärija, Aadu Luukase poja Indrek Luukasega, kes kritiseeris valitsuse loidust. Tema sõnul pole meil majanduse arengukava, ei ole prioriteete; riik peaks olema aktiivsem ettevõtluse soodustamisel, et siia voolaks väliskapitali sisse jne.

Uskumatu! On väga murettekitav, et absurdsete süüdistustega risustatakse meie rahvuslikku vara - avalikku ruumi. Häda on siis, kui selline hoiak jääb domineerima.
Oleme kaugel täiuslikkusest, aga et riik peaks hakkama mingit majanduse arenguplaani tegema - no kuulge, lolliks olete läinud või?

Tahate, et loome Nõukogude Liidu plaanikomitee? Mis asi on riigi tehtud majanduse arengu plaan? Et mina kutsun kokku komisjoni ja ütlen, et nüüd hakkame kummikuid tootma ja pärast seda polte? Sina mine müü seda Leedus, sina Saudi Araabias. Arvan, et selline suhtumine ei ole valdav seisukoht.

Heaolu ja jõukuse vundament rajaneb vabal inimesel. Alternatiiv on, et riik võtab tohutu rolli ja inimene kaotab. Küsimuste küsimus on: kuidas suudame tabada trende, haarata mingi niši, olla teistest ees? Kui need vastused oleksid ühe valitsuse käes!

Inimese vabadus on ju suur väärtus. 1990ndate alguses üritasid ettevõtlikumad kooperatiivikesi teha - kui algeline see oli, aga vaadake, millise ettevõtluskultuurini oleme jõudnud. Needsamad Sõõrumaad ja Kruudad, kes sel ajal alustasid.

Mu oma hea sõber Olari Taal - mis sa istud seal Haapsalus, lõpeta ära, ise 50-aastane mees! Nüüd on aeg uuesti tegusid teha! Tuleb kosuda, pead kokku panna ja uute asjadega edasi minna. Ega meil pole ettevõtjaskonda ju palju, see on defitsiitne kaup.

Teeb euro tulek teile isiklikult rõõmu?

Isiklikult isegi mitte. Eesti kroon on kihvt asi. Aga rahvana käitume targalt, kui tugevdame majanduse usaldusväärsust. See on ju lõpuks julgeoleku küsimus. Seepärast on euro paratamatus.

Eurodes palga saamine võib olla eestlase tõehetk. Kui praegu kroonides teenitud palk tundub enam-vähem inimväärne, siis haritud ja heal ametikohal töötav inimene taipab europalka saades, et teenib sama palju kui Helsingi taksojuht või Londoni hotelliteenija. See võib olla väga valus rahva eneseteadvusele.

Samas on see rahva eneseteadvusele ka hea rohi. Me näeme, et meil pole põhjust oma arengutasemega rahul olla. Ja tõsta saab seda taset ainult rahvas ise. Peame panema ennast konteksti - vaatama tagasi minevikku. 1990. aastal saime palka 200 rubla, mille eest ei saanud mitte midagi.

Kõige suurem majanduskriis oli eesti rahva jaoks viimase saja aasta jooksul Nõukogude Liit, Nõukogude okupatsioon. See oli täielik majanduskriis. Praegu ei ole me tõesti Soome tasemel, aga ärme unusta, et selle aasta jaanuaris jõustus Euroopa ühisteenuste direktiiv ja Eesti taksojuht võib nüüd vabalt minna Soome taksot sõitma.

Ilma igasuguse bürokraatliku lisatakistuseta. Meil on kahju, et ta ei sõida Tallinnas taksot, aga mõelgem järele. On see halb, kui elan Haanjas, aga tööl käin Võrus? Elan Tallinnas, aga töötan Helsingis? Kõik on suhteline.

Olete pensioniea edasi lükkudes mõelnud, kas teile jätkub põnevat tööd 67. eluaastani - meie põlvkond peab arvestama ju ülipika vormisolekuga?

See on hea küsimus. Olen paljudes kohtades teinud tööd koos endast vanematega. Üha rohkem näen, kui tähtis on elukogemus ja mälu. Peame teiega pingutama, et me ei oleks 67-aastaselt sellised, kellega pole midagi peale hakata.

Oleneb ka ees seisvatest kriisidest, kas pühitakse üks põlvkond ära ja kas 20-30-aastased kasutavad hetke. Kui vaadata poliitikat, siis 50-aastaselt suur elu alles algab. Selleks tuleb laduda põhja. Miks siis mitte vahetada vanast peast kohad - teie poliitikasse ja mina ajakirjanikuks, näiteks spordireporteriks?

See oli ju teie noorpõlveunistus - pärast keskkooli proovisite astuda ülikooli ajakirjandusse.
Ma ei saanud ajakirjandusse sisse. Ma ei läbinud mingisugust vestlust Marju Lauristini ja Sulev Uusiga. Ja mul olid väga tugevad konkurendid - Indrek Kannik, Jüri Luik, Donatas Narmont.

Mingi kiiks mul äkki tekkis, et võiks olla ajakirjanik. Kirjalikust tööst ja vestlusest ma aga läbi ei saanud. Kuna ajakirjandusosakond asus peahoones, siis astusin paberitega kohe järgmisest uksest sisse, see oli õigusteaduskonna dekanaat. Uksed olid lihtsalt kõrvuti.
Ministrina saate nüüd olla see julge, kes innustab inimesi ja ütleb: olukord pole just kõige parem, aga meil on lootust paremale tulevikule.

Absoluutselt! Ma usun väga Eesti tulevikku. Peame edasi rühkima seda elu siin Maarjamaal. Meil ei ole vaja valitsusi, kus on Aristotelesed, valgustatud monarhid või macho'd, kes on kõikvõimsad.

Oleme demokraatia algkoolist läbi käinud ja meil on veel palju õppida. Kõige hullem, mida valitsus teha saaks, on hakata tõmblema ja keskenduda haigele populismile. Me ei ole läbi kukkunud. Väljakutsuvad ajad on isiklikult ikkagi suur nauding. Oleks tohutult igav, kui kõik sünniks iseenesest. Elukogemusena on praegu väga põnev aeg.

Põnevam, kui oli peaministrina?

Ei, peaminister on ka huvitav amet. Mõlemad on põnevad tegevused, igav ei hakka. Pakuvad tohutut intellektuaalset pingutust, füüsilist koormust. Öelda aga, et see on või oli mu elu-unistus - saada peaministriks - teate, ei taha!

Ameteid ei tohi üle tähtsustada. Mu oma vanemadki ütlesid, kui poliitikasse läksin: oh, Juhanikene, kuidas sa küll kõige sellega hakkama saad! Kui oled selle sees, siis võtad loomulikult. Võid ju vastutuskoorma all ära ka surra, kui hakkad mõtlema kõikvõimalike keerdkäikude peale, kus lahendusi leida on väga raske.

Kui vähe sa tegelikult jõuad selle väikese riigi ja riigiaparaadiga! Vastutustunne võib muutuda vägagi koormavaks. Olen seda vahel tajunud. Annus tuimust tuleb siin kasuks. Mul on paraku selle defitsiit.

Poliitika põhiprobleem on praegu mõttelaiskus. Tahame olla, nautida. See ju torkab silma. Vaadake, kuidas valija hääletab - mitte selle järgi, kes pingutab, loeb, uurib, rügab tööd. Palju on show'd, populismi, sagedast esinemist tabloidides.

Kõik see, mis veel rohkem võimendudes viib meid kümne aasta pärast kindlasti SRÜsse. Okei, SRÜ näide on kehv, aga viib meid mandumise teele. Võib-olla majanduskriis vähemalt ajutiselt korrigeerib suhtumist, et oled poliitikas vastutaval kohal ja ei pea mitte midagi tegema. Lihtsalt jagad maksumaksja raha, ajad segast juttu, sul puudub soov pingutada.

Kuidas stressiga hakkama saate? Ivari Padar hingas kergendatult, kui kurnavalt rahandusministri toolilt ära Brüsselisse rahulikuma töö peale sai. Kuidas teiega?

Ma ei tunne ennast stressis olevat. Ausalt. Kui võrrelda spordiga, siis vaadake Veerpalu - kas ta nüüd kardab seal raja peal? Noh, ei ole ju aega karta. Stress tekib siis, kui sa midagi ei tee. Keerulisel ajal, kus on nii palju lugeda, kohtuda, käia, toimetada, ei ole aega stressis olla.

Pealegi on teil pooleteisekuune stressimaandaja Karl Juhan kodus ootamas. Kui palju temale aega jääb?

Tema on kõige tähtsam, iga vaba aeg olen kodus. Olin nädal aega pärast poja sündi ka korralisel puhkusel. (Heldinult.) Suhtleme pisipojaga suurepäraselt. Ta on täiesti fantastiline.

Uuesti isaks saada on uus kogemus, soovitan seda kõigile oma eakaaslastele. Me Daisyga viskame isegi natuke nalja, et poeg on nagu käsiraamatulaps. Meil on üks hea raamat, kus on kirjas lapse esimese eluaasta arengud. Täpselt nii pojaga ka on. Kõik on positiivne. (Sülitab kolm korda üle õla.)

Ei mingeid gaasivalusid, öiseid röökimisi?

Ei, tema elu on väga selge rütmiga. Loomulikult tahab ta öösel toitmist, aga ema on ju nii suurepärane, lihtsalt imeline. Kõik on selles osas täiesti fantastiline.

Ega Karl Juhan jää ju teie viimaseks lapseks?

Me loodame.

Jääb teil pärast ministritööd ja pisipojaga tegelemist ka hobidele aega? Kolm korda nädalas tennisetrenn nagu varem on praegu unistus?

Minu talveharrastus on suusatamine. Hiiu metsas Tähetorni pargis teen kolm korda nädalas ikka neli-viis ringikest ära. Väljas on ju suurepärane talv. See on praegu mugavam kui tennis.

Lõpetuseks ei saa ma küsimata jätta, mis on saanud kass Miisust, kes lahkus Stenbocki majast koos teiega 14. aprillil 2005.

Kass Miisu tegutseb meie Nõmme kodus. Praegu ta toetab ja aitab väikest maailmakodanikku, jälgib, hoolitseb. Ta on lapse juba täiesti omaks võtnud. Miisu tegi sel talvel huvitava uuenduse, lausa innovatsiooni - nii kui esimene lumi maha tuli, ta enam välja ei läinud.

Muidu lipsas alati õue, kui tööle läksin, ja jalutas seal vahel õhtuni. Nüüd vaatab aknast naabrikasse, kes lume peal kõnnivad. Tema ei lähe. Mida küll kassid mõtlevad? Vaat sellele küsimusele ei ole ma vastust saanud. Äkki teie teate?


CV Juhan Parts

Sündinud 27. augustil 1966 Tallinnas
Lõpetas 1991 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna
1992-1998 justiitsministeeriumi asekantsler
1998-2002 Euroopa kõrgemate kontrolliorganisatsioonide juhatuse liige
1998-2002 riigikontrolör
2003-2005 peaminister
2005-2007 riigikogu liige
2007. aasta märtsist majandus- ja kommunikatsiooniminister
Isamaa ja Res Publica
Liidu liige
Abielust kohtunik Merle Partsiga poeg Toomas-Hendrik ja tütar Pille-Riin
Vabaabielus vandeadvokaat Daisy Taugiga, poeg Karl Juhan
Hobideks tennis, suusatamine, lugemine


Arvamus

Olari Taal
ettevõtja, sõber

Tunnen Juhanit oma tosin aastat, ajast, mil olin siseminister ja Juhan töötas justiitsministeeriumi asekantslerina. Algul jättis ta üpriski nurgelise inimese mulje, aga aja jooksul õppisin teda tundma. Hindan väga tema ausat suhtumist oma töösse. Võin päris kindlalt öelda, et ta on üks vähestest inimestest, kelle usaldaksin kaitsma oma seljatagust. Juhan on kompromissitu põhimõttelistes asjades, mis on poliitiku puhul ainulaadne, lausa haruldane omadus. Pole ka olnud olukorda, kus ta poleks sõna pidanud.

Kui Juhan omas seltskonnas avaneb, on ta mõnus kaaslane. Viskab nii viina kui nalja. Seda julgen küll väita, et Juhan oli hea peaminister. Seda on keeruline defineerida, miks ma nii arvan. Ta ei olnud rahvaga suheldes populistlik ega andnud katteta lubadusi.
Majandusministrina on ta saanud märgatavalt paremini hakkama kui kõik eelkäijad. Kas Juhanil on ka vigu? Eks muidugi, nagu igal inimesel, aga nendest räägin ma talle otse, mitte ajalehe vahendusel.

Küsis Ingrid Veidenberg

Allikas: Arter

Märksõnad

Juhan Parts, IRL, Isamaa ja Res Publica Liit

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing