Ime 20 aasta tagant
11.03.2010 | Tunne Kelam | Riik, Ajalugu
Kakskümmend aastat tagasi toimunud Eesti Kongress tõestas, et uhkuse tundmiseks ei pea tõusma olümpiavõitja tasemele - piisab, kui olla vastutustundlik ja väärikas oma riigi kodanik.
1989. aasta alguseks oli Nõukogude impeerium jõudnud sügavasse kriisi. Eestlastele oli selgunud tõde 1940. aastal Eesti Vabariigiga toimunust - meid oli vägivaldselt okupeeritud ning rahvusvaheliste normide alusel oli meil õigus taas iseseisvaks saada.
Ent mida hakata peale palja õigusega, kui nõukogulik tegelikkus oli räigelt teistsugune?
Reaalseid valikuid oli kaks. Esimene tähendanuks ENSV edasipüsimist Nõukogude Liidu koosseisus kompartei ainujuhtimise all.
Teine valik oli kujunenud Rahvarinde näol, mis algselt moodustati Gorbatšovi perestroika toetuseks ning mis taotles sellesama ENSV omavalitsuse laiendamist: Eestile suuremat majanduslikku ja kultuurilist autonoomiat.
Sellesse reaalsusesse sisenes jõuliselt kolmas valik, kodanike komiteede liikumine.
Uute rahvuslik-demokraatlike jõudude (Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Eesti Kristlik Liit) eestvedamisel seati 24. veebruaril 1989 sihiks täielikult iseseisva Eesti rahvusriigi taastamine, mis tundus tol ajal lootusetu idealismina ja kohati isegi ohtliku provokatsioonina.
Kiiresti muutuvas olukorras tekkis küsimus: kellel on õigus otsustada Eesti tuleviku üle? Kas ikka okupatsiooniarmeel ja immigrantidel, kelle suhtumine Eesti iseseisvusesse oli selgelt vaenulik?
Üha kindlamaks kujunes arusaam, et Eesti Vabariigi tuleviku üle saavad otsustada üksnes selle vabariigi kodanikud, kes olid kodanikud 1940. aasta vägivaldse liidendamise hetkel ning nende isikute järglased.
Ainulaadne rahvaalgatus
Järgmisel aastal kujunes kodanike komiteedest ainulaadne algatus, millele on maailmas tänini raske võrdset leida. 1. märtsiks 1990 registreeriti 790 000 kodanikku ja 60 000 kodakondsuse taotlejat. Eesti Kongressi valimistel 24. veebruaril osales 557 000 kodanikku ning 34 000 taotlejat.
Kongressist sai Eesti Vabariigi kodanike valdava enamuse mandaadiga esinduskogu, kel oli ainuvolitus otsustada Eesti riikluse ja kodakondsuse põhiküsimusi. EKP eestlastest liikmeskond haihtus vaikselt ja märkamatult nagu määrdunud lumehang kevadise päikese paistel.
Kui algul hoiatati, et enda registreerimine tähendab kirjapanekut uuele Siberi rongile, siis aasta lõpuks oli ilmne, et kõnealune rong suundub hoopis vabasse ühiskonda ja keegi ei tahtnud sellest maha jääda.
Rahvas oli koondunud uue ideaali, iseseisva rahvusriigi taastamise ümber.
Eesti Kongressist kujunes üleminekuperioodi parlament, kus oli esindatud 31 parteid, ühendust ja liikumist ning millest sai mittenõukoguliku demokraatliku poliitikakultuuri kasvulava.
Sellest sai foorum, kus vaieldi läbi ja otsustati ära paljud vabariigi taastamise jaoks otsustava tähtsusega küsimused: teha lõpp nõukogulikule majandussüsteemile, tagastada kompartei röövitud varad seaduslikele omanikele, lähtuda 1938. aasta kodakondsuse seadusest ja taastada Kultuurkapital.
Olulise tähtsusega on 11. märtsil 1990 vastu võetud Eesti Kongressi deklaratsioon seadusliku riigivõimu taastamisest.
See avaldus sedastas, et Nõukogude Eestis puudub kõigile uuendustele vaatamata seaduslik riigivõim ning kuulutas, et iseseisev Eesti Vabariik tuleb taastada liitmise tühistamise, okupatsioonivägede väljaviimise ja kõrgeima riigivõimu üleandmise teel põhiseaduslikule rahvaesindusele.
Paar nädalat hiljem algatas kongress iseseisva ja demokraatliku Eesti Vabariigi taastamise põhimõttel restitutio ad integrum (terviklik taastamine).
Järgmisel päeval võttis ülemnõukogu vastu sisult samasuguse avalduse - seega oli vabariigi taastamine asetatud õigusliku järjepidevuse rööbastele.
20. augustil 1991, kui punaimpeeriumis tekkis kriis, oli Eestis selle võimaluse ära kasutamiseks kõik valmis: nii taasiseseisvumise põhimõtted kui ka selle rahvusvahelised alused ja mehhanismid.
Eesti Kongressi mandaadiks oli seadusliku riigivõimu taastamine, mis sai teoks 1991. aasta 20. augusti rahvusliku kokkuleppega.
Raskustest saab üle
Vahetult pärast seda otsustas kongress oma tegevuse lõpetada ning osa selle volitatud liikmetest osales Põhiseaduse Assamblees, mis moodustati võrdsetel alustel kongressi ja ülemnõukogu liikmetest.
Praegu, mil Eesti on muutunud "normaalseks" heaoluriigi poole pürgivaks ühiskonnaks, mille kodanikud keskenduvad valdavalt isiklikele probleemidele ja huvidele, on Eesti Kongressi kui meie suurima teadaoleva kodanikualgatuse sõnum suunatud tulevikku.
Meie vabariigi taastamine oli ime. Miljoniline Eesti riik on luksus, mis ei saa lubada endale passiivseid ega enesekeskseid kodanikke.
Omariikliku luksuse säilitamise eest tuleb maksta kõrgemat hinda kui Saksmaal või Rootsis - selleks on kodanike aktiivsus ja vastutustunne ühiskondlike küsimuste lahendamisel, oma aja pühendamine Eesti riigi kindlustamisele.
Kuna kahekümne aasta eest suutsid Eesti kodanikud tõelise iseseisvuse välja võidelda, pole tulevikus mingit raskust, mida ei suudetaks ühise jõupingutusega ületada.
20 aasta tagused kodanike registreerijad, toetajad, kodanike komiteede liikmed ja Eesti Kongressi saadikud on oodatud 13. märtsil Estonia Kontserdisaali pidulikule kontsertaktusele.
Allikas: Maaleht
Märksõnad
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6