Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Segaja kesk võimukandjaid

11.03.2010 | Peeter Olesk | Elu

Järjest sagedamini on mul tunne, et jään demokraatiale alla. Olen kadunud. Demokraatia eeldab seisukohta. Eutanaasia suhtes see mul ka on, kuigi arstide, halastussurma palujate ja enesetappu üritanutega läbi vaidlemata.

Et asi poleks umbmäärane, võin öelda, et minusugune ei poolda arstile ette kirjutamist, kuidas hea surm on parem kui halb elu. Ent vastata Delfis küsimusele, kas arstlik viga on minu tervise tuksi keeranud, käib mulle üle jõu. Meditsiinis olen issanda idioot, loll nagu labidavars. Mulle on pandud valesid diagnoose, aga kust mina tean, kui suur on ravimisel loomulik viga ja kas ma mahun sinna sisse või jään piirile?

Muuseumid satuvad kasutuna muutuste keerisesse

Näikse, nagu oleks kultuuriministeeriumis juba otsustatud, et meie maakondlikud muuseumid tuleb allutada ühetaolisele mallile. Keegi minust veel rumalam inimene on pakkunud välja, et sedaviisi võiksid hakata kujunema maakondlikud kompetentsikeskused. Sõitke Viljandisse bussiga! Kompetentsikeskuseks on seal mitte raamatukogu või muuseum või turuplats, vaid bussijaam oma joodikute ja kerjustega. Mis on nendel Lõhaverest või Mart Saarest või direktor Jaak Pihlaku elutööst? Neid huvitab jooma- või sakuskaraha.

Maakondliku ajaloo ja tuleviku kompetentsikeskused saavad olla muuseumid ning raamatukogud ja turismikohad kahasse ning seegi on vaieldav, sest "kompetentsikeskus" näitab mitte punkti, vaid taset.

Teatriajalookeskust Viljandis ei ole. Seevastu on Suure-Jaani muusikud ja Mulgimaa sõjamehed ühtviisi tähtsad. Ning kitsarööpmeline raudtee on täpseimal viisil noteeritud hoopiski Lavassaares, Tartust vaadatuna täielikus pärapõrgus. Seal see on korras, erinevalt Tapa sõlmjaamast, kus susla laguneb, nagu poleks riigikontrolli ja õiguskantslerit olemaski.

Ajaloo eemaldumine toob Alzheimeri üha lähemale

Pangem Eesti halduskorraldus suuremasse mõõtkavva. Pole defineeritud, mida peavad endast kujutama maakond ja tõmbekeskus, näiteks Jõgeva ja Põltsamaa. Viimasesse raudteed ei tule, küll asub seal loss. Samas Laiusel on aga vaid varemed.

Igal paigal on oma magnet, ent üldiselt asuvad raamatukogud inimesele lähemal kui muuseumid. Kusjuures kultuuriministeeriumi praegune ideoloogia seisneb selles, et muuseum võiks paikneda inimesest veelgi kaugemal kui seni. Eemalduv ajalugu tähendab mälu kaotamist. Alzheimerit mitte külas, vaid peremehe kohal.

Kuhu peaks paigutama vastukaalu? Absurdne küll, kuid ma pole juhtunud lugema ühtegi meie muuseumiasjanduse kohta käivat analüütilist raportit. Sirvid ja saad teada, kui palju on kantud registrisse ning jäetud registrialuseks, mis seisus see kõik on, missugune on hoidlate strateegia, kui palju on trükistest realiseerimata jne. Vastukaal Alzheimerile tähendaks aktiivset muuseumipoliitikat. Mitte passimist.

Võimukandja seisukohalt olen ma seega segav tegur. Demokraatiast väljaspoolne. Liiane. Paras tapmiseks.

 

Allikas: Maaleht

Märksõnad

Peeter Olesk, IRL, Isamaa ja Res Publica Liit

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing