Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Põllumajanduses jagatakse samuti omandit ümber

05.03.2010 | Illar Mõttus | Maaelu

Lääne-Viru maavanema kutsel siinsete põllumeestega kohtunud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder vastas kohalike põllumajandustootjate küsimustele ja tõdes, et riigi põllumajandus on vähenenud vaid rahalises arvestuses.

Hiljuti teatati, et põllutöömasinate liisingufirmade laoplatsid on nüüdseks sootumaks tühjad. Kes masinad siis ära ostis, kas lääne- või idapoolsed huvilised?
Mul taoline statistika puudub, eks need tehingud ole kahepoolsed - müüja ja ostja ning panga vahelised. Tervikuna sellist pilti ei ole, aga üldist tendentsi saan kommenteerida.
Praegu on nõudlus nii tehnika kui ka muude investeeringute järele oluliselt vähenenud. Võimekus investeerida on vähenenud, võrreldes mõne aasta taguse ajaga on see hoopis teine.2008-2009 oli taotlusi Euroopa Liidu investeeringutele oluliselt rohkem, kui ELi abivahendid seda lubasid. Näiteks 2009 avasime ühe meetme, kus ainuüksi traktorite ostmiseks kulus 100 miljonit krooni! Abi taheti tunduvalt rohkem, kui pakkuda oli, nii põllutöömasinate kui ka muude investeeringute jaoks.
Nüüd on see nõudlus kadunud. Ka ELi abiga ei suuda põllumehed liisingulepinguid kanda võtta, sest puudub omapoolne finantseering (umbes pool tuleb endal sisse maksta). Pankadest laenu saamine on täna aga väga keeruline.

Kas nüüd ostavad põllutöömasinaid ära ka need isikud, kel headel aegadel tekkis mingi varu ja kes teevad nüüd tehinguid n-ö põhjast? Või hoopis välismaalased?
Massilist tendentsi, et välismaalased tuleks siia tehnikat ostma, kindlasti pole. Neil on omal maal olemas vähe kasutatud tehnikat, samuti ostuvõimalus liisingufirmast.
Küll käib majanduskriisi ajal omandi ümberjagamine, nii nagu see ikka kriiside ajal on olnud. Need, kes on võtnud üle jõu käivaid kohustusi, on sunnitud oma tehnikast loobuma. Aga kes edasiostjad on? Mina küll ei tea, sest turg on muutunud ka palju ahtamaks, kui see oli paar aastat tagasi.

Nüüd põllumaade juurde. Käivad jutud, et idapoolsed ärimehed on nendest huvitatud?
See on hinnangu küsimus, mingit järsku muudatust siin toimunud ei ole, sest väliskapital on kogu aeg tundnud Eesti vastu huvi. Periooditi on huvi suurem, siis jälle väiksem. Ja investeeritud on nii idast kui läänest. Nii Vene kui Lääne kapital on ostnud meie põllumajandusettevõtteid, samuti muidugi põllumajandusmaad. Tegelikult on see osakaal siiski väike. See on ju mõni protsent, mis meie põllumaast kuulub välismaalastele.
Mis praeguses kriisis iseloomulik on, siis võib selle näiteks tuua Tallinna börsi, kus suuromanik on huvitatud firma täisomanikuks saamisest ja börsilt lahkumisest. Selleks ostab ta väikeaktsionäridelt osakuid kokku. See tendents on küll olnud ka põllumajanduses.
Asi on selles, et Skandinaavia kapital vaatab praegu tunduvalt rohkem Eesti poole kui mõni aeg tagasi. Kriiside ajal toimub kapitali rahvusvaheline ümberpaigutamine.

Usutlesin hiljuti suurärimees Oleg Grossi, kes ütles, et Eestis ei jätku ettevõtluse arendamiseks kohalikku päritolu raha. Kas siis välismaalased tulevad meid kokku ostma?
Tegelikult väidan vastu, et Eestis on raha - ainult kelle oma see on. Kui muidugi raha päritolu on üldse võimalik määratleda. Tõsi, tihti on see välisinvestorite oma. Teie küsimusest paistab läbi mure, et nüüd tulevad välismaised suurkapitalistid, ostavad kõik ära ja meie ärimehed jäävad kõrvale. Tõsi, seda piiri on raske tõmmata, juriidiliste isikute puhul eriti, sest seal saab omanik pidevalt vahetuda ja me ei teagi lõpuks, kes on see päris omanik.
Rahvusliku tunnuse järgi on omanikuseisust raske määrataleda. Üldistatult - see probleem on. Eestlased on tunnetanud üleilmset kriisi kindlasti tugevamalt kui soomlased, sakslased või taanlased.

Kas euro tulek mõjutab ka põllumajanduse arengut?
Kindlasti - põllumajandus on osa majandusest. See on eeldus stabiilsuse loomiseks nii kohapealsetele ettevõtjatele kui ka välisinvestoritele.
Eesti põllumees on näiteks kannatanud Vene rubla kõikumise pärast, seda riski ei maanda ju keegi: ei Venemaa, ei Eesti, kõik kahjumid on kohaliku ettevõtja õlul, kes peab nendega äri ajama.

President Ilves mainis ühes ülesastumises, et me peaks vaatama Poola suure turu poole, kuid sealgi on kõikuva zlotiga majandus. Kas eestlastel on üldse võimalik Poolas kaubelda?
Mis puudutab Poola tootmist, siis mõnes valdkonnas on see tõesti odavam kui meil. Kuid kui me vaatame üldist elatustaset, nende hindasid, siis näeme, et ruumi oleks. Poola on teistsuguse arenguga riik, seal säilis ka Vene ajal kooperatiivne põllumajandus.
Samas võin kindlalt ütelda, et Eesti piim on oluliselt parem kui Poolas või Leedus. Siin on arenguruumi, siin on võimalused! Miks siis poolakad-leedulased ostavad täna meilt piima? Sest neil sellist pole!

Kui palju on meie majandus kriisaastatel kokku tõmbunud?
Naturaalnäitajate järgi pole meie põllumajanduses toodetu kahanenud, minimaalselt on vähenenud piima kogutoodang, aga võrreldes 2008. aastaga kasvas liha ja teravilja tootmine.
Küll oleme vähenenud rahalises mõttes, sest kokkuostuhinnad langesid ja põllumees kaotas rahaliselt üsna palju.

Allikas: Kuulutaja

Märksõnad

Helir-valdor Seeder, põllumajandus, maa, omand

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing