Liisa Pakosta: Noorte töötuses peitub laiem oht
10.03.2010 | Liisa-Ly Pakosta | Noored, Elu
Kohtumistel Töötukassa esindajatega tuleb välja laiem ohumärk seoses noorte töötusega. Päevast päeva tööotsijate ja tööandjatega kohtuvad inimesed räägivad, et asi pole ainult valesti valitud erialades.
Tõsi, mõned noored lähevad otse kõrgkooli või kutsekooli lõpetades töötukassasse - kohe järgmisel päeval pärast lõpuaktust. Kui nende käest küsitakse, et kas enne omal käel veidi poleks olnud mõistlik tööd otsida, kõlab vastuseks, et asi on hoopiski haiguskindlustuses. Õppuril on tervisekindlustus, kooli lõpetanud noorel enam mitte.
Ja on ka tõsi, et osade erialade lõpetajatel on raskem tööd leida kui teistel. Meil on tohutu üleproduktsioon kiisukoolide juristidest, äri- ja haldusjuhtidest, pee-err spetsialistidest, semiootikutest. Kõik sellised „ilusad" erialad, mille õppimise eest on noored valmis isegi ise peale maksma, samas teades, et riikliku tellimuse puudumisel ning hilisemal töökohtade olemasolul on teatud seos.
Samal ajal rabatakse insenerid, arstid ja õpetajad juba vaat et koolipingistki tööle. Neid otsitakse taga kõikides Euroopa liidu liikmesriikides. Kõige suurem defitsiit pedagoogidest on jällegi reaalainete valdkonnas. Füüsikaõpetajat, palun!, hüüab enamik koole. Isegi Eesti suurima töötusega maakonnas, Ida-Virumaal, käiakse insenere-arste-pedagooge tikutulega otsimas.
Niisiis, esimene soovitus noortele on õppida neid erialasid, millele on nõudlus. Riik muidugi peaks ka aeg-ajalt, vastavalt muudatustele reaalses elus, värske pilguga riikliku tellimuse mahte uuendama.
Kas pole näiteks kummaline kokkusattumus, et meil on kõige rohkem kasutamata eurotoetusi kõikvõimalikes vee- ja kanalisatsiooniprojektides - umbes 10 miljardit oleme ses vallas juba lihtsalt kaotanud. Samal ajal ei koolita mitte ükski Eesti kool plasttorude keevitajaid!
Kõik umbes 200 meest, kellel vastav koolitus läbitud ja tunnistus taskus, on oma hariduse omandanud mõnes teises riigis, peamiselt Soomes. Meil õpetatakse küll terastorusid keevitama, plasti aga mitte. Võrdluseks, et ka näiteks kanga kuumkeevitust õpetavad vastavad firmad ise.
Hoopis laiem mure on aga tööandjate kurtmine, et nad ei jäta noori tööle võtmata mitte oskuste puudumise tõttu (vajadusel ollakse valmis ise spetsialistid välja koolitama). Ette heidetakse hoopis noorte olematuid sotsiaalseid oskusi. Jah, ta võib isegi integraalarvutusega hakkama saada - aga kui tal puudub oskus teha meeskonnatööd ja kui ta pole initsiatiivikas ja tööst elavalt huvitatud, siis pole sellest akadeemilisestki oskusest kasu.
Meeskonnatöö oskus on aga kollektiivis töötamiseks hädavajalik, nagu üleüldse elementaarne oskus tööl käia, iga päev õigeks ajaks tööle jõuda ja oma tööaega pühendunult ning huvitatult kasutada. „Nad ei tunne mitte millegi vastu huvi!"; „Nad on täiesti ükskõiksed!"; „Nad ei oska ennast motiveerida pingutama!"; „Neil puudub elementaarnegi tööharjumus!" - need pole ainult noorus-on-hukas tüüpi õhkamised, vaid tööandjate ja töötukassa ametnike ühine mure.
Mida pikemaks ajaks noor töötuks jääb, seda apaatsemaks ta muutub ja nagu näeme, on apaatsus niigi juba algusest peale probleemiks. Kust peakski tulema tööharjumus linnapoisil, kelle suurimaks väljakutseks jääb võib-olla vanemate abistamine elektripirni vahetamisel ja kes koolist liigub läbi üsna nõrkade hinnetega, et mitte halvendada kooli kohta väljalangevuse statistikas?
Või milliseid tööharjumusi eeldada piigalt, kelle toidusedel koosneb chipsidest ja kohukestest, kodutööde hulk pesumasina nupule vajutamisest ning kes on rahul oma üsna korraliku tunnistusega, mille saamiseks piisab etteantud korralduste ilma igasuguse omapoolse initsiatiivita täitmisest?
Et pilt ei jääks liiga must, siis olgu öeldud, et kohtumisel noorteühenduste esindajatega - seega juba aktiivsemate ja teotahtelisemate noortega - rääkisid nemad, et osa noortest on töötuse leevendamisel just ise aktiivsem pool. Mittetulundusühingu asutamine on lihtne, toetusi saadaval ja nii suudetakse ise luua mitmeid tänuväärseid töökohti. Ka kooli kõrvalt.
Kooliprogramm on meil ju tegelikult suhteliselt kerge ja kui me võrdleme oma õpilaste töökogemusi humanistlike ja sotsiaalsete Põhjamaadega, siis sealsed noored käivad kooli kõrvalt kordades rohkem tööl. Sest see ei murra konti, vaid annab vajaliku vahelduse ja mõnusa iseseisvuse alge.
Noorte tööpuuduse leevendamiseks saame me seega teha kohe ühe väga lihtsa sammu: tühistame uue töölepinguseaduse paragrahvi 8 lõike 2, mis ütleb sisuliselt, et noor inimene ei tohigi rohkem kui poole oma koolivaheajast töötada. Säte on eriti jabur ja lausa noortevaenulik olukorras, kus tööturule sisenedes on peamine takistus tööharjumuse puudumine.
Lisaks räägivad koolid, et gümnasistid võtavad ennast koolist lahti, et tööl käia ja peret toetada. See pole muide ju keelatud! Aga suvevaheajal ei tohi noor miskipärast näiteks kaks kuud tööl käia (meeldetuletuseks, et alaealise tööle kehtivad niigi väga ranged piirangud, ka tööpäeva pikkuse osas), vaid pigem siis loopigu linnatänavail kividega vareseid või? Üks tohutult elukauge säte, mis tuleb tühistada.
Tühistatav lõik on selline: (2) Alaealise seaduslik esindaja ei tohi anda nõusolekut koolikohustusliku alaealise töötamiseks koolivaheajal rohkem kui pooleks iga koolivaheaja kestusest.
Või mida teie arvate?
Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.
Allikas: Delfi
Märksõnad
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6