Persoonilugu: Kalle Hamburg - elektroonikust juhtivaks kartulikasvatajaks

18.06.2008 | Kristiina Viiron | Maaelu

Viimastel päevadel käib Raplamaal Inglistel Kalle Hamburgi talus kibe kartulipanek. Talu peremehe, Eesti suurima seemnekartulikasvataja Kalle Hamburgi leiab siis vaid põllult, kus ta sõidab ringi isevärki masinaga - ootuspäraste vagude asemel jätab see maha vaid laia peenra. Aga tuleb välja, et imelikku pole selles midagi - see masin teeb ära alati põllumehe kaela ristina rõhuva töö-kivikorje. Šotimaalt soetatud masin sõelub mulla kohevaks, korjab välja suured kivid, väiksed poetab vao vahele ning niimoodi saab ükskõik missuguse maa kartuli kasvatamiseks sobivaks sõeluda.

Kallest mõni peenar tagapool sõidab teine traktor. Tema paneb kartuleid, kaks vagu korraga ning pärast teda näeb põld välja juba harjumuspärane - ikka sirged vaod rivis.

Kas kartulipanekuks pole nüüd liiga hilja, toomingas hakkab õitsemist lõpetama, torkab pähe küsimus. "Ei!" selgitab Kalle Hamburg. "Seemnekartulit pannaksegi hiljem, kui muld on juba soe, ja ka võetakse üles söögikartulist varem, augustis, sest suve teises pooles hakkab lehetäide arv tõusma ja kartuli viirushaigustesse nakatumise oht on suur. Pealegi, kartulit, mis seemneks läheb, pole mõtet suureks kasvatada, tähtis on mugulate arv, mitte tonnid."

Aga neid mugulaidki on üsna palju - talu kartulisaak on keskmiselt 1000 tonni. Need kartulid, mis on seemneks liiga suured, lähevad toidulauale. Juba aastaid on Kalle Hamburgil Eesti suurimad seemnekartulipõllud.

Mäda seeme sundis ise kasvatama

Kalle Hamburgi juhtivaks ja autoriteetseks Eesti kartulikasvatajaks saamine on tõeline nostalgialugu, mis algas aastal 1989, kui rahvast innustad talusid rajama. Nii otsustaski Kalle, hariduselt elektroonik ja linnapoiss, tulla vanavanemate maadele talunikuks. "Loomi ei tahtnud hakata pidama, seovad ülearu," põhjendab ta kartulikasvatusotsust.

Esimese laari seemet tõi ta Haapsalu lähistelt Sõpruse kolhoosist, mis oli aga nii rämps, et mees otsustas hakata ise seemet kasvatama. "Algul oli küll mõte kasvatada tarbekartulit, kuid kohe sai selgeks, et seeme on võtmeküsimus," märgib Kalle.

Kõigepealt kasvatas ta Evikas meristeemselt tervendatud taimi, aga et eliitseemne saab sel moel alles neljandal aastal ning kui analüüs tuvastab partiis veel ka viirusnakkuse ja terve nelja aasta töö lihtsalt maha visatud saab, hakkas Kalle Hollandist ja Saksamaalt seemet ostma - nii saab sertifitseeritud seemne kahe aastaga. Nüüdseks on sõelale jäänud eranditult Saksa aretusfirma Solana sordid, mis on meie tarbijatele kõige vastuvõetavamad: kasvavad hästi, neil on madalad silmad ja nad ei kee ülearu lõhki.

Kuidas aga oskab üks elektroonikust linnamees lihtsalt kätte võtta ja hakata kartulit kasvatama? "No eks sai raamatuid loetud," muheleb Kalle. "Põhiinfo pärineb teadlastelt, kartuli-inimesed ei ole kogemuste jagamisega kitsid. Viive Rosenbergi ja Luule Tartlani nõuannete järgi olen kogemused saanud."

Põld teadlaste jalajälgi täis

Praegu on Kalle ise ka Eesti maaviljelusinstituudi ja Jõgeva sordiaretusinstituudi teadusnõukogu liige ning viiendat aastat teevad instituudid tema põldudel katseid. Näiteks katsetas EMVI Luule Tartlani juhtimisel Inglise väävlipreparaati, mis tõstab teatud perioodiks mulla happesust ja vähendab kartuli nakatumist harilikku kärna. "Väga hea efekti andis, mõnda sorti poleks selleta üles võtta tasunudki," kirjeldab Kalle katse tulemust. Katse jätkub, sest kokkuvõtet teha saab ikka mitme aasta põhjal. "Teadlaste jalajälgi on põld täis," muigab Kalle, lisades, et katseid on tehtud üksjagu.

Kartuli turustab Kalle tulundusühistu Talukartul kaudu, olles ise selle ühistu rajajaks. "90. algul panin jah koorma veoautole ja viisin Tallinna poodi," meenutab Kalle. Et aga suured marketid tahavad aasta ringi varustatust, ei huvita neid üksik talunik oma tillukese kartulihunnikuga. Seepärast saigi ühistu loodud, et jalga marketite ukse vahele saada ning praegu on igas suuremas ketis Talukartul saadaval.

"Turu konkurents on väga tihe ja ainuke eelis on kvaliteet -sellele pole alternatiivi," avaldab Kalle edukuse võtme. Aga see tähendab, et talunikuna ei käi ta suvel ainult põlluserval kartulite kasvamist imetlemas. Tagamaks head kartulisaaki, tuleb mütata suvi' läbi. Varsti pärast kartulipanekut algab umbrohutõrje, siis lehetäi- ja lõpuks lehemädanikutõrje. Põllu puhastamine haigetest taimedest kestab terve suve.

„Põuaperioodil tuleb kartuleid ka 24 tundi ööpäevas kasta, seega igav ei hakka. Suvel sõidan põllu kuni kümme korda läbi. Kartul on tänuväärne kultuur, aga kui midagi tegemata jätan, tuleb tugev tagasilöök. Näiteks kui lehemädaniku tõrjega üks päev hiljaks jääda, on kvaliteetne saak küsitav. 2004. aasta vihmasel suvel pidin kolm pritsimiskorda öösiti tegema, sest päeval sadas," kirjeldab Kalle kartulikasvatuse tahke.

Peale kartulite kasvatab Kalle vilja ja rapsi - kokku sajal hektaril. Talul on oma kuivati, milles kuivatatakse ka ümberkaudsete talunike vilja. Et kartulite hoidmiseks napib ruumi, plaanib ta ehitada varsti uue hoidla. On ju teada tõde, et eestlane sööb kartulit ega tüdine.

"Kartul ei tee paksuks, nagu ekslikult arvatakse, ja on igati tervislik toit," kinnitab Kalle Hamburg teades, millele ta on pühendunud.

Persoonilugu: Kalle Hamburg - elektroonikust juhtivaks kartulikasvatajaks

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing