Rahaga seekord valijat ei peibuta
Tänu kõhnemale rahakotile tuleb seekord suurejooneliste lubaduste tulevärgi asemel keskenduda rohkem sisuliste probleemide lahendamisele. Kohalikud poliitikud ei suuda rikkust juurde luua, küll aga võivad tubli tööga elanikele senisest märksa enamat pakkuda.
Kriisid on kasulikud selle poolest, et siis vaevutakse asjade üle põhjalikumalt järele mõtlema ja uusi lahendusi otsima. Nii ka poliitikas.
Viimaste aastatel kippusid valdavaks kujunema tegevused, mis nõudsid hulgaliselt ressursse. Ka poliitilised lubadused ja eesmärgid keskendusid materjaalsetele asjadele: rohkem uusi ehitusobjekte, suuremad toetused ja pensionid, väiksemad maksud .... Tundus, et põhiees-märgiks on võimalikult palju rahalisi lubadusi jagada. Suuremad lubajad lootsid kopsakamat häältesaaki ja sellega ka rasvasemat tükki võimupirukast. Tänu soodsale majandusolukorrale ja odavale laenurahale osutus võimalikuks vähemalt osa lubadusi ka täita. Sisuliselt toimus võistlus, kes suudab maksumaksja raha uhkema kaarega kulutada. Praegugi toimub Eestis arvukalt lindilõikamisi, millele pandi alus buumiaegse eufooria ja laenurahaga.
Nüüd on aga olukord muutunud. Tänastel valimistel ei tohiks jätkata ohtrate lubaduste pillerkaari. Ometi seda kohati tehakse, kuigi tulubaas on kahanenud, kohustusi aga rohkem kui kunagi varem. Seetõttu on meie ees ülesanne eristada edaspidi oluline ebaolulisest, teha valikuid ja hinnata kriitiliselt oma ressursse. Eelnevalt võetud kohustused vajavad tasumist ja vähendavad meie edaspidiseid valikuvõimalusi.
Miks püsib jätkuvalt Keskerakonna populaarsus? Sest nad on vähem lubanud uusi ehitusi, maksulangetusi, emapalka ja pensionitõuse, kuid pidevalt rõhutanud hoolimist inimesest, olgugi populistlikus võtmes. Savisaarel jagus taipu mitte libedale teele minna, aimates ette võimalikke arenguid. Kõik erakonnad ei ole aga seni pidama saanud.
Kas meie kodanikena tunnetame seost riigilt või omavalitsuselt saadavate hüvede ja enda poolt makstavate maksude vahel? Meid peaks väga huvitama, kust raha tuleb ja mis lubadused meile tegelikult maksma lähevad. Riigikassa ja linna rahakott ei ole parasjagu võimul olijate isiklik rahalaegas, kust enda suva järgi võetakse ja jagatakse. See on meie kõikide raha, peame ise suutma mõjutada seda, mida meie rahaga tehakse. Kui mitte muul ajal, siis valimistel kindlasti.
Kas on usutav, et üheaegselt on võimalik makse langetada, pensione tõsta ja suuri investeeringuid teha? Ometi sellesse usuti ja vastavalt ka käituti. Tagajärgi aga on sunnitud helpima kogu rahvas.
Järgnevate aastate jooksul majanduskasvu oodata ei ole, toimub kriisijärgne stabiliseerumine ja korrigeerumine. See tähendab, et lisaraha eeldavaid tegevusi ei ole mõtet väga julgelt kavandada. Selle asemel aga saame keskenduda teistele olulistele teemadele: demokraatia arendamisele, ühiskonna puhastamisele väärnähtustest, säästliku majandamise juurutamisele, keskkonnahoiule, inimesega tegelemisele, väikeste probleemide lahendamisele.
Kõige lihtsam on tegelikult teostada neid lubadusi, mis ei maksa rahaliselt midagi. Neid on võimalik täita ka kriisi ajal, kui vaid tahtmist jätkub. Ja neid on inimestele võib-olla kõige enam vaja.
Vaevalt, et praegune kriis toob kaasa kapitalistliku majandussüsteemi kokkukukkumise. Inimkond on jätkuvalt huvitatud stabiilsest elust, kasvust ja arengust. Küll aga toimub tugev korrektsioon tempode ja mahtude osas. Edaspidi saame liikuda nii kiiresti, kui paljuks meil tegelikult jaksu on.
Õnn ei ole rahas
Raha vajalikkuses ei kahtle ilmselt keegi. Kuid raha on siiski vaid vahendiks. IRL juhtis juba 2007. aastal jõuliselt tähelepanu sellele, et õnn ei ole rahas. See ütlus osutus liigagi prohvetlikuks. Äsjased kiire arengu aastad suurendasid tuntavalt rahanumbreid, kuid mis tulemata jäi, oli õnn ja rahulolu. Järeldus - konkreetsete rahaliste lubaduste näol oli kõvasti mööda pandud. See ei ole teinud meid õnnelikumaks ega mutnud suhtumist poliitikutesse.
Raha eest ei tohiks keegi saada poliitilist võimu, rahaga ei tohiks meelitada valijaid. Ometi on seda viimastel aastatel liigagi häbitult tehtud. Arve kõige selle eest aga esitatakse järgnevatel aastatel valijatele - viletsama tervishoiu, kärbitud toetuste, suurema käibemaksu ja paljude teiste tagasilöökide näol. Olen kindel, et enamik poliitikuid ei ole võimelised raha juurde tekitama, küll aga suudavad paljud neist seda ümber jagada. Raha on võimalik erineval viisil kulutada, ühest kohast ära võtta ja teisale juurde anda. Rikkust luuakse juurde aga vaid juhul, kui riigis tervikuna on soodsad tingimused majandustegevuseks. Aga globaalse kriisi korral ei aita alati seegi. Järeldus - raha asemel peaksid kohalike valimiste põhiteemad olema märksa sisulisemad.
Märksõnad
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6