Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Mitte ainult rongaisadest

26.02.2010 | Liisa-Ly Pakosta | Sotsiaal, Pere, Noored

Justiitsministeeriumi avalikustatud rongavanemate nimekirjal on vähemalt üks kindla peale hea külg: lõpuks on hakatud nendest asjadest pisutki avalikkuses rääkima.

Selgub justkui üllatusena, et lapsevanemad ei oskagi alati omavahel koos elada ja kui nad lahku lähevad, siis tulevad sageli kogu emotsioonidepuhangu ja uute olukordadega nii kehvasti toime, et kannatab laps. Pole mõtet pead liiva alla peita: ligi pooled laste lihastest vanematest ei ela koos. Kas rongavanemate nimekirja avalikustamine parandab seda probleemi? Ei.

Oskus olla lahus

Lapse kasvatamiseks kulub hulk raha ja kui materiaalne pool on ainult ühe lapsevanema kanda, kannatab laps. Laps kannatab ka siis, kui vanematevaheline suhtlemine või suhtluse sootuks puudumine toodab närvilisust, halvustamist, ebakindlust, usaldamatust, hirmugi. Kannatav laps on peale isikliku tragöödia pikas perspektiivis ka kogu ühiskonna kannatus. Sellest tulenevalt pole täiesti sassis peresuhted ainult ühe perekonna mure, vaid igaühe mure. Eesti põhiseaduse kohaselt peavad vanemad lapsi kasvatama ja ülal pidama ja riigil on kohustus aidata vanematel oma kohustusi täita.

Rongavanemate avalikku nuhtlust prooviti ka kolhoosikorra aegu, kui joodikuid või alimentidest kõrvalehoidjaid seinalehes naeruvääristati või kutsuti parteikoosolekule aru andma. Tulemused olid mäletatavasti nulliligidased, mõnikord isegi vastupidised, kuna võimudega tülis olemine oli põhimõtteliselt popp. Et avaliku häbiposti mõju sõltub eeskätt varasemast kasvatusest, kinnitab pikalt räämas seisnud Volga restorani maja Tartus, mille pagulastest omanikud hakkasid kohe tegutsema, kui nende nimed majaseinale naelutati. Loodetavasti aitab see nimekiri kedagigi, kuid sellegipoolest tuleks palju rohkem tegelda põhjustega. Tegelikkusest lähtuvalt tuleks juba koolipingis lastele õpetada, kuidas olla koos, kuidas lahendada eriarvamusi ja kuidas käituda siis, kui otsustatakse minna lahku. Rääkimata sellest, et nii elementaarsest asjast nagu vanemlik vastutus tuleb samuti jutuks võtta koolipingis. Praegusaja peremudelites ei anta enam emalt tütrele edasi imetamise oskust ega õpeta isad poegadele karujahti, mõnikord ei õpetata isegi elektripirni vahetamist. Praktika kinnitab, et koolil tuleb need rollid üle võtta, sealhulgas ka väga elementaarsete kooseluoskuste ning isegi lahutusõpetuse osa. Paljud lapsed oleksid õnnelikumad ja majanduslikult paremini kaitstud, kui nende vanemad oleksid pärast lahkuminekuotsust osanud seda praktikas mõistlikult läbi viia. Ka uutes õppekavades, kus inimeseõpetus on viidud rohkem ainetevaheliseks, on läbivad teemad karjääri planeerimine ja terviseohutus, kuid mitte oskus hakkama saada oma mehe/naise, laste ja vanavanematega. Pereplaneerimisest on juttu küll: kogu info lõpeb teadmistega, kuidas vältida soovimatut rasedust. Aga kui läheb teisiti... Me kuidagi häbeneme perekonnateemasid.

Tegutseda tuleb enne katastroofi

Lapse kasvatamisele kuluv ressurss erineb oluliselt täiskasvanute vajadustest: kui isegi kõige peenem daam saab samade talvesaabaste ja palituga käia kümme talve järjest, siis kasvav organism vajab uut varustust igaks hooajaks. Täiskasvanu oskab ennast kultuuriliselt harida väga mitmekesiselt, lapsel jääb üks arenguetapp aga läbimata, kui ta teatrisse ei pääse või kui ta ei saa Tähekesest päris oma traktorit välja lõigata. Kui lapse ema ja isa või ainult üks neist on otsustanud eraldi elada, on see lapsele raske koorem niikuinii, ja ainsad inimesed, kes saavad last selles olukorras kõige paremini aidata, on needsamad ema ja isa. Vältimatuteks eeltingimusteks seejuures on mahajahutatud emotsioonid, egoismivaba lapse huvide eest seismine ning omanikutundest ja teise täiskasvanu kontrollivajadusest vabanemine. Viimane näib sujuvat väga raskelt ka selliste vanemate puhul, kes iseenesest on lapse kasvatamisest huvitatud, kuid kes ei suuda aktseptida lihtsat tõsiasja, et lahkuminek tähendabi teisele lapsevanemale täieliku tegutsemisvabaduse andmist. Ja kui teine vanem tõesti lapsevaenulikult käitub, ei aita elatisraha mittemaksmine, vaid lapse kasvatusõiguse ametlikult endale taotlemine. Kuigi enamasti on vabandused stiilis «ma ei maksa elatist, kuna teine vanem ei kasuta seda raha õigesti» täielik jamps.

Kõik see eeldab, et lahutavad vanemad saavad tuge koostegutsemiseks ja koosotsustamiseks lapse huvides. Eesti süsteem on aga selline, kus riigi tugi suuresti algab ja lõpeb kohtumenetluse pakkumisega. Nii kodanike harimine vanemlike kohustustega hakkamasaamiseks kui ka lepitusmenetluste pakkumine on mõlemad lapsekingades, ehkki väga häid näiteid leiab juba mitmelt poolt. Päris kaabakat ei paranda muidugi haud ka mitte, aga ka sellisel juhul kõnnib ilmsüüta laps ju ikkagi oma tühja kõhuga ringi ning kuidagi tuleb lahendused leida. Igal juhtumil on oma nägu ja isemoodi põhjused, kuid üks on kõigil ühine: lahendusi ja abi on lapse huvidest lähtudes tarvis siis, kui hakkab jamaks kiskuma. Elatisvõlglaste nimekirja avaldamine asub sama sirge kõige vähemtoimivas otsas.

 

Allikas: Õhtuleht

Märksõnad

Liisa-Ly Pakosta, rongaisa, pere, laps

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing