IRL Twitteris
Erakond: Isamaaline talu 2010 on Metsavenna talu Võrumaal Pressiteade24.07.2 010 Isamaa ja Res Publica Liit annab välj... http://tinyurl.com/38oeqjk
Ene Ergma tahab teha Eestist kosmoseriiki
20.02.2010 | Rainer Kerge | Elu
"Kui Tallinna tehnopargis otsitakse tööjõudu väljastpoolt Eestit, on see natuke imelik," leiab astrofüüsik Ene Ergma, et reaalainete populariseerimises on meil kõvasti arenguruumi. "Eesti üheks suureks võimaluseks oleksid väikesed kõrgtehnoloogilised firmad," pakub riigikogu esimees Ene Ergma välja, et Eestist võiks saada kosmosetehnikat ehitav ja arendav maa.
Te Kuu peale ei taha minna?
Ei taha. Mis see Kuu ikka on - tükk šlakki. See on nüüd muidugi ülbitsemine, aga astronoomile on Kuu liiga meie kõrval.
Kas te jumalat usute?
Hmm, hea küsimus. Ma ei tea, kes lõi universumi, aga minu jumalus on loodus.
Mis universumi taga on?
Ärge seda küsige. Kui ma seda teaks, oleks ma juba jumalus. Aga ma olen mittetäiuslik inimeseloom.
Kirikus käite te jõululaupäeval, kuna ametikoht kohustab?
Ei. Jõululaupäeva õhtul käin ma tavaliselt oma vanemate haual ja olen oma perega koos. Aga kirikus käin ma, kui sealt saadetakse inimesi ära ja toimuvad riiklikud jumalateenistused.
Millest on praegu Eestis kõige suurem defitsiit?
Töökohtadest! Töötute number on väga suur.
Aga on väga huvitav, et ka otsitakse inimesi, vabad töökohad on olemas. Ma käisin innovaatikamessil Tartus ja seal otsis kaitsevägi arste ja tehnikuid. See on mõningal määral vastuoluline: inimestel ei ole tööd, aga neil ei ole ka vastavat kvalifikatsiooni, et nad saaksid tööd.
Ma olen kaua aega rääkinud, et Eesti üheks suureks võimaluseks oleksid väikesed kõrgtehnoloogilised firmad, mis annavad kõrget lisaväärtust. Selge on see, et odav allhange on odav ja me näeme, kuidas globaalses maailmas sõidab allhange lihtsalt sinna, kus ta on veel odavam. Ajad, mil omades ainult gümnaasiumiharidust teenis tööle minnes kohe 20 000 krooni palka, ei tule niipea tagasi.
Teie riigikogus oleku ajal on Eesti saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, loodetavasti ühineme kohe ka eurotsooniga. Mis on Eesti järgmine suur eesmärk?
Meie noored peaksid valima erialasid, kus luuakse lisaväärtust. Ma tean, kui raskelt on vastu võetud mõtet, et kõik meie noored peaksid tegema kooli lõpus matemaatikaeksami. Tehnoloogias ja inseneerias aga ilma matemaatikata ei saa.
Miks meil on kõrgkoolis reaalainete õppimisega nii kehvasti?
Reaalainete kehvasti õppimine hakkab peale juba põhikoolist ja gümnaasiumist. Me oleme liiga tugevasti vähendanud tundide arvu reaalainetes. Jah, meil õpitakse väga hästi keeli ja võib-olla on meil ka hea arvutiõpetus, aga - arvuti on ju vahend! Millegipärast mõeldakse, et arvuti on üks jube tark asi, mis sinu eest teeb kõik ära. Paljud kasutavad arvutit kui moderniseeritud kirjutusmasinat. Aga see on toonud kaasa selle, et inimesed panevad näiteks esseesid tükkidest kokku: copy-paste tegemine on tihti viinud selleni, et normaalne kirjutamine, normaalne läbimõtlemine jääb puudu. 1950ndatel peeti Nõukogude Liidus küberneetikat "kapitalismi lõbutüdrukuks" ja arvuteid ei arendatud. Aga väheseid arvuteid kasutati nutikalt: kuna meie arvutid olid väga aeglased, siis me mõtlesime ülesande üksipulgi läbi ja tegime väga ökonoomse programmi. Kui sa saad liiga lihtsalt asjad kätte, muutud sa arvuti taga laisaks nagu porikärbes. Arvutid on praegu superhead, aga et nendega hakatakse juba liitma ja lahutama, see on patust!
Teie võite peast juurida neljakohalisi arve?
Peast ei ole mõtet, aga paberi peal oskan küll. Korratabel peab loomulikult olema peas. Ja sa pead jagama, mis on miljon ja miljard ja biljon.
Kas Vene ja Saksa gaasijuhe saab ikka enne gaasi otsalõppemist valmis?
Seda tuleb küsida Putinilt.
Miks te ei ole küsinud?
Ta ei ole minu käest arvamust küsinud.
Kui ta küsiks, mida te vastaksite?
Seda, et oleks olnud parem, kui gaasijuhe oleks läinud mööda maapinda. Ega siis Peeter Esimene ei teinud akent Euroopasse selleks, et meri ära reostada, tema tahtis saada ühendust Euroopaga. Et oleks lihtsam minna kaugemale sõdima. Noh, eks igaühel ole omad eesmärgid. Ja kui oli vaja, siis sõditi kah. Sel ajal sõdisid kõik.
Teil Eesti parlamendi esimehena on hotline Kremliga?
Mul oli üks kord võimalus rääkida duuma esimehe Boris Grõzloviga, see oli aprillisündmuste ajal. Ma tegin talle selgeks, et pronksmees ei ole tükkideks tehtud ja kutsusin teda Eestisse. Aga tema saatis mulle KGB kindrali - väga huvitav persoon oli, Moskvast teele asudes lubas Eestis valitsuse maha võtta. Ja kui ma talle ütlesin, et ta meenutab mulle Ždanovit, kes tuli kah 1940. Eestisse valitsust maha võtma, siis ta oli väga meelitatud, et ma teda niisuguse suure mehega võrdlesin.
Miks te tookord selle ebadiplomaatiliselt laiava delegatsiooni üldse vastu võtsite?
Igasugused kontaktid inimeste vahel on alati väga tähtsad. Ja kui me oleme väga keerulises olukorras, siis me peame leidma neid kontakte. Mulle kah väga paljud inimesed ei meeldi, aga kui on vaja, siis ma võtan nad vastu. See oli väga keeruline aeg ja kui me oleks keeldunud seda delegatsiooni vastu võtmast, siis paljud inimesed, kes olid meile toeks, oleks õlgu kehitanud ja küsinud, mis jama te teete.
Tihti te riigikogus istungit juhatades tunnete, et olete ainus, kes parajasti saalis kõnelejat kuulab?
Kui on huvitavad ettekanded, on alati palju kuulajaid. Kui räägitakse lihtsalt selleks, et saada esinemine kirja, siis - ajakirjanikud on ju väga maiad kokku lugema, kui palju keegi räägib. Minu meelest võiks ajakirjanikud analüüsida, millest riigikogus räägitakse, ja siis panna paika pingerea.
Olete te vahel riigikogus pigem õppealajuhataja kui kolleegi rollis?
Mina ei saa olla mingis muus kui ainult kolleegi rollis, sest minu mandaat on täpselt sama suur kui ülejäänud sajal. Mul on teatud hulk kohustusi, aga et ma võtaks kellegi ette ja teeksin talle märkusi... millegipärast arvatakse, et mul on selline võim olemas, aga ma võin ainult oma arvamuse välja öelda, mitte rohkem. Riigikogulastest on teinekord jäetud ajakirjanduses mulje kui kasuahnetest laiskvorstidest.
Kui millestki muust kirjutada ei ole, siis... vaadake, teie olete ju klikimeistrid. Klikid on teil tähtsad - mida rohkem klikke, seda toredam. Ja mis siis müüb? Ikka see, kui palju keegi palka saab - siis on jälle natuke pahandust. Aga võiks vaadata ka asja sisse: ei tohi ühe puuga kõigile lüüa. Inimesed on erinevad. On võimatu saavutada ideaalset parlamenti. Ma olen küsinud ka ajakirjanike käest: kas teie kõik kolleegid on ideaalsed, kas nad on kõik supertegijad? Ja ma saan vastuseks, et ei ole, kõik on erinevad. Ei ole õige, et opositsioonierakonnal on suhtumine: see ei ole minu parlament, see on koalitsiooni parlament. Parlamendi näo määrame me kõik koos. Kui opositsiooni saadik mõtleb, et ta saab parlamenti halvustades lüüa nina peale koalitsioonile, siis tegelikult halvustab ta ju ka iseennast.
Te ütlesite, et ei ole ideaalset parlamenti. Mis hinde annaksite praegusele riigikogule?
Tubli rahuldav.
Mida muuta tuleks?
Me peaksime rohkem mõtlema probleemidele kui enesenäitamisele. Üht asja peab poliitikas meeles pidama: populismis ei tohi üle pakkuda.
Mis asi on populismis ülepakkumine?
Kui lubatakse midagi, millest teatakse väga hästi, et seda teha ei saa.
Kui Res Publica väitis 2003. aasta riigikogu valimiste eel, et poliitikud ei peaks kuuluma korraga parlamenti ja omavalitsuste volikogudesse, et poliitikud ei peaks istuma riigiettevõtete nõukogudes, oli tegemist populistliku ülepakkumisega?
Res Publica esimeses tulemises oli ülepakutud asju.
Oli ette teada, et vajadusel taganetakse lubadustest, mis hääled kokku tõid?
Res Publica asetas lati tohutult kõrgele. Ja paljud olid täis tahtmist palju ära teha. Aga on tohutult raske juhtida noore erakonnana koalitsiooni. Ega teised erakonnad Res Publicale andestanud. Kust meie hääled tulid? Ikka teiste kapsamaalt. Aga IRLil pole praegu ühtegi parlamendiliiget firmade nõukogudes. Me tegime sellise otsuse.
On teil pigem piinlik kolleegide pärast, kes esitavad hüvitamiseks... no vähemalt pealtnäha juhuslikku laadi toidupoetšekke, või on teil pigem piinlik ajakirjanike pärast, kes neid avalikustavad?
Kuluhüvitised on selleks, et inimesed saaks neid kasutada oma töö tegemiseks. Riigikogu töös on lisakulud olemas: näiteks sidekulud. Või on inimesel vaja palju ringi sõita - ta on valitud Saaremaalt näiteks. Need on normaalsed kulud. On kulusid... no ütleme ausalt: jah, tobedaid. Ma olen üllatunud, et inimesed ei saa aru, et need on nähtavad kulud. Ma ei ole moralist, aga tuua imelikke tšekke... ma ei oska sellest aru saada. Inimene, kes on valitud riigikokku, peab meeles pidama, et nelja aasta jooksul on ta 24 tundi ööpäevas avaliku elu tegelane, kelle peale paistab väga suur prožektor. Aga prožektorite all elamine võib isegi väga hea närvikavaga inimese nii ära muserdada, et ta hakkab tegema rumalusi. See on minu ainuke seletus. Mina ei suuda aru saada, kuidas on võimalik sõita nii palju taksoga, nagu mõni seda teeb. Ma kasutan ise kah teinekord taksot, aga sellistest summadest ma ei saa aru.
Miks oli vaja tõsta - tõsi küll, mõnesaja krooni võrra, aga siiski - järgmise riigikogu koosseisu palka? Kas puht suhtekorralduslikult poleks saanud seda asja teistmoodi ajada? Miks oli vaja see palk siduda euroga - mis tõi kaasa spekulatsioonid krooni devalveerimisest?
Kui eurot ei tule, siis on kirjas, et palka makstakse edasi kroonides. Aga meil on usk, et me saame selle euro. Miks tuli niisugune summa... riigikogus on vaja teinekord leida kompromisslahendus. Riigikogu esimehel üksi ei ole võimu seadust muuta, selle taga peab olema väga palju inimesi. Aga neljaks aastaks kindlaks määratud palk võtab laiskadelt ajakirjanikelt suure teema. Iga aasta märtsikuus oli peaaegu külje suuruselt minu pilt kõikides lehtedes: kui palju minu palk muutub. Kui inimene satub riigikokku, siis arvatakse, et esimese asjana võtab ta välja kõik hüved. Tõsise kriitika alla satuvad ju isegi koerad. Ühes toredas lehes oli väga suurte tähtedega kirjutatud: riigikogulase koer pures... kellegi teise koera.
See oli Õhtulehe lugu?
Jah! Ja mina mõtlesin, kas see vaene peni teab, mida ta tegi!
Allar Jõks ütles Äripäevale: "Kui minu jaoks esimeses riigikogus 2001. aastal enamus riigikogu liikmeid mõtlesid ja julgesid enda mõtteid ka väljendada /.../, siis 2003-2007 riigikogus enamus mõtlesid, aga ei julgenud seda enam välja öelda. Praeguses riigikogu koosseisus on aga enamus saadikuid selliseid, kes aga vajutavad ainult nuppu." Kuidas te seda väidet kommenteerite?
Jõksil on võib-olla natuke okas südames, et riigikogu ei teinud teda uuesti õiguskantsleriks. Niimoodi öelda inimesena, kes on olnud kõrge ametnik... mina arvan, et siin on liiga palju isiklikku asja.
Kui palju on riigikogus inimesi, kes on saanud sisse seetõttu, et erakond on asetanud nad parteile osutatud teenete eest valimisnimekirja tippu?
On olemas palju saadikuid, kes teevad tõsiselt väga palju tööd. Aga kõigil ei ole telenägu, poliitiku sära.
Kes teie kolleegidest on saanud teenimatult vähe avalikku tähelepanu ja tunnustust?
Väga paljud. Kõik peaksid pääsema rohkem suurde pilti. Miks meedia kasutab samu inimesi? Kui te vaatate ETV saadet "Foorum" - seal käivad ühed ja samad inimesed. Tehke intervjuud kõigi 101ga!
Ma olen korduvalt oma lugude jaoks intervjueerinud näiteks Helmer Jõge või Aleksei Lotmanit, kes ei satu väga sageli pildile. Loomulikult olen ma korduvalt palunud kommentaare ka Evelyn Sepalt, keda meedia paistab rohkem armastavat.
Evelyn Seppa armastatakse. Sest teatakse, et ta alati ütleb midagi tarka.
Kus te esmaspäeval Šmiguni hõbedasõitu vaatasite?
Olin tuttavate juures külas. Supersõit! See oli kullasõit.
Kui inimene on olnud kogu aeg tegevsportlane, on ootused tema suhtes teised. Aga Kristina oli valmis uuesti alustama seda ränkrasket tööd ja minema välja riski peale - sest kui sportlasel ei lähe hästi, oleme me vahel väga vastikud. Ma tuletan praegu meelde Kaia Kanepit. See, mida kirjutas press Kaia kohta ajal, kui peaks inimest aitama... no ära ole vastik!
Millal te ise sattusite viimati suusatama või tennist mängima?
No vaadake, mul on käsi kinni! Vigastasin jaanuarikuus tennist mängides käe ära ja pärast tuli põletik sisse. Ma armastan tennist, tennis on fantastiline mäng, sest selle ajal sa ei mõtle millestki muust. Ma olen kunagi spordikoolis suusatamist õppinud ja seisan päris hästi suuskadel, aga suusatades pea töötab edasi. Tennise ajal muid probleeme lahendada ei saa.
Mis ajaga te 1985. aasta Tartu maratoni läbi sõitsite?
Oi, see oli igavene pikk aeg. Pärast mind tuli ainult 150 inimest sisse. Ma olin enne seda kokku umbes 50 kilomeetrit suusatanud, oli jälle üks halb talv. Ja kui ma sinna finišisse jõudsin, oli selline tunne, nagu oleks traktori alla jäänud. Ma ei suutnud isegi suuski jalast ära võtta, vend võttis. Ma ütlesin küll vennale, et ma sõidan 30 kilomeetrit ära ja tulen rajalt maha, aga vend ütles: ära häbista perekonnanime! Ja siis ikka uhasin lõpuni. Vend pani nagu linnukene, tema oli esimese paarisaja sees.
Kuidas te tänavu sünnipäeva tähistate?
Mul ei ole tänavu sünnipäeva: üks päev on enne, teine päev on pärast. (Ene Ergma on sündinud 29. veebruaril. - R.K.)
Te saate hakata päev varem pihta ja lõpetada päev hiljem, nagu vahepealset poleks olnudki.
No kui te selle nüüd üles kirjutate, siis öeldakse: vot, tõesti, peab nüüd mitu päeva järgemööda sünnipäeva!
Allikas: Õhtuleht
