Intervjuu: Aaviksoo: loodan, et 2010 on Afganistanis murdepunkt

13.02.2010 | Rainer Kerge | Välis, Riigikaitse

"Lähema aasta jooksul me näeme nihet paremusele, aga enne seda läheb olukord kehvemaks," analüüsib kaitseminister Jaak Aaviksoo situatsiooni Afganistanis. Sel nädalal tulid Eesti sõdurid Kosovost koju, lahinguüksusega jääme veel vaid Afganistani.

Milline on kõige võidukam ja uhkem lahing, mille Eesti sõdurid on pidanud teie kaitseministriks olemise ajal?

Ma ei tea. Ei ole mina nii mõelnud, ei ole ka kaitsevägi operatsioone niisuguses võtmes käsitlenud. Kindlasti on igal missioonil käinul omad isiklikud kogemused, aga kaitseministri jaoks on strateegilised eesmärgid oluliselt tähtsamad kui võidud üksikutes lahingutes või operatsioonides.

Kuskil on olemas üksikasjalikud aruanded Eesti kaitseväe viimase kui operatsiooni ja lahingu kohta?

Jah, igast konfliktist või kontaktist on tõepoolest raportid olemas, aga pean tunnistama, et mina ei ole ühtegi neist lugenud ja ilmselt sellisel tasemel ei ole neid mulle ka mõistlik lektüüriks tuua.

Kontakt on...?

Mis iganes pinget täis kontakt vaenlase võitlejatega, sinna hulka kuulub ka näiteks IED (Improvised explosive device - improviseeritud lõhkekeha, põhimõtteliselt suvaline plahvatama pandav asjandus - R. K.) - plahvatus või siis lask, mida kuuldakse; või relvastatud isik, keda nähakse. Ma ka selles definitsioonis väga täpne ei tahaks olla, aga niisugused kontaktid tõepoolest registreeritakse, nende üle peetakse statistikat, neid analüüsitakse - eriti kui nendega kaasnevad mingilgi määral kaotused: kas kaotused Eesti kaitseväele või liitlastele või ka kohalikule elanikkonnale.

Millal pääsevad ajaloolased ligi dokumentidele, mis kirjeldavad Eesti sõdurite operatsioone Iraagis ja Afganistanis?

Nende avalikustamisega on tõenäoliselt niimoodi, et olenevalt dokumendist ja salastatuse astmest võib neid saladusi hoida, kui ma ei eksi, siis 75 aastat kõige rohkem ja viis aastat kõige vähem. Selline on see vahemik. Ma ei tea, kauaks on kontaktikirjeldused saladuseks kuulutatud. Nagu ma ütlesin, ma ei ole nendega isiklikult kokku puutunud.

Te ei tunne huvi või te ei taha teada, mida need sisaldavad?

Ma ei ole selles küsimuses uudishimulik inimene ja need dokumendid ei anna minu tasemel ka mingit informatsiooni. Pigem on tarvis üldist strateegilise taseme materjali, mis on vajalik strateegiliste otsuste tegemiseks.

Mõni nädal tagasi andsite Eesti Ekspressi ajakirjanikele valemi, kuidas arvutada välja meie sõdurite operatsioonide käigus Afganistanis langenud vastase võitlejate arv. Ekspress sai selleks summaks 70. Miks oli vajalik selle numbri avalikustamine?

See valem ei ole mingi riigisaladus ega minu isiklik leiutis. Kui keegi toksib Wikipediasse "Afganistani sõda", siis ta saab sealt numbrid, palju on olnud langenuid liitlaste poolel, palju on - hinnanguliselt! - langenuid valitsusvastaste poolel, ja palju on olnud langenuid Afganistani julgeolekujõudude poolel. Need suhted on avalik informatsioon.

Kuidas sellesse numbrisse - 70 langenud vastase võitlejat - suhtuda?

Eesmärk ei ole inimeste füüsiline hävitamine, vähemasti mitte nendes operatsioonides, kus osalevad Eesti kaitseväelased. Kindlasti korraldatakse ka personaalseid rünnakuid, aga see on pigem erioperatsioonide kui tavaliste kaitseväe üksuste valdkond.

Eesmärk on võtta kontrolli alla territoorium, takistada vaenlase liikumist ja lõpuks saavutada võit tema tahte üle osutada relvastatud vastupanu. Meie kõikide ühistes huvides on saavutada see võimalikult väikese inim-ohvrite hinnaga. Ja see puudutab ka vastase poolt.

Ka vastane soovib saavutada oma tahet võimalikult väikese langenute arvuga liitlasvägede koosseisus?

Ka vastase eesmärk ei ole tappa inimesi. Nende eesmärk on kehtestada oma arusaamine, oma reeglid. Ja vaevalt et fundamentalistlik islam seaks oma eesmärgiks võimalikult paljude uskmatute hävitamise. Niisugust doktriini mina ei tea ka kõige radikaal-sema islami juures.

Mis on Afganistani valitsusvastaste eesmärk?

Nad soovivad kehtestada oma tõekspidamisi, oma väärtusi, oma arusaamu, oma usku - laiemas mõttes kui religioon. Oma usku sellesse, missugune on õige elukorraldus. Võib-olla sealt tuleks otsida nende strateegilist eesmärki. Aga ausam oleks muidugi nende endi käest küsida.

Mis teie arvates ohustab praegust õhtumaad rohkem: kas äärmuslik islam või Hiina kasvav inimmass ja areng?

See on väga filosoofiline küsimus. Ellu jäävad pikas perspektiivis need, kes jäävad ellu. Ehk siis: demograafia otsustab kõik. Ja kui eestlasi või eurooplasi või ameeriklasi või venelasi sünnib lootusetult vähe, siis ei ole midagi teha - need rahvad lihtsalt surevad välja.

Aga kiire elanikkonna kasvuga piirkondi on maailmas teisigi. Me teame Aafrikas toimuvaid demograafilisi protsesse, ka seda, et Aafrika mandril on kõige suurem potentsiaal kujuneda ebaõnnestunud riikide taimelavaks. Lähemate kümnendite jooksul väärib ka Aafrika julgeolekupoliitilises küsimuses kogu maailma tähelepanu.

Ma pean suureks riske, mis lähtuvad äpardunud riikidest, või siis ka massihävitusrelvade sattumisest äraarvamatu käitumisega inimrühmade kätte.

Mis asi on äpardunud riik?

Riik, kes ei suuda kehtestada läbipaistvat riigikorda, kaitsta oma kodanikke ja kujutab seetõttu ohtu ka teistele riikidele. Ilmekas näide ongi seesama Afganistan, mis lisaks üsna brutaalsele ümberkäimisele kohaliku elanikkonnaga osutus varjupaigaks al Qaedale ja võimaldas Afganistani territooriumilt planeerida rünnakut kaksiktornidele ja ilmselt ka organiseerida Londonis ja Madridis toimunud terrorirünnakuid. Mis tegelikult on käivitanud protsessi, mida me praegu Afganistanis näeme.

Kas te teate või usute, et neid terrorirünnakuid juhiti just Afganistani territooriumilt?

Küsimus niimoodi esitatuna on tautoloogiline. Mis asi on see, mida me teame? Väljaspool mõistliku kahtluse piiri ma tean, et see on niimoodi. Aga loomulikult - ma ei ole isiklikult Osama bin Ladeniga Afganistanis kohtunud.

Tahaksite?

See oleks kindlasti huvitav väljakutse.

Mida te talt küsiksite?

Ma hea meelega kuulaksin seda ilmavaadet, mis niisuguste tegudeni on viinud; mis võimaldab tal suhestuda nende süütute inimestega enam kui 50 rahvusest, kes hukkusid rünnakus kaksiktornidele. Ma usun, et tal peab olema mingisugune isiklik suhe sellesse. Aga ju on neid küsimusi teisigi.

Kuidas üldse on võimalik võidelda armeega, mille sõdurid ei karda surra, vastupidi - kellele on lahingus langemine suur au ja kiirtee paremale järjele?

Eks see ongi üks kõige fundamentaalsemaid väljakutseid. Lääne sõjakunst, millega meie kõige tuttavamad oleme, on tõepoolest üles ehitatud põhimõttele, et inimelu on kõrgeim väärtus.

Et vastane ei taha surra!

Jah. Me teame küll jutustusi ennastsalgavast vaprusest, mis on üsna lähedal kangelassurma heroiseerimisele, aga põhimõtteliselt on jõukasutusdoktriinid, terve rida muid reegleid ning kogu strateegia ja taktika üles ehitatud teistsugusele arusaamisele.

Sellele küsimusele ei ole vastust. See on inimõigustele üles ehitatud sõjateaduse üks kontseptuaalseid nõrkusi, millega lääne tsivilisatsioon praktilisel tasandil püüab ühel või teisel moel toime tulla. Küsimus on enam-vähem sama keeruline kui eutanaasia probleem, mis kah - küll hoopis teisest vinklist - on õhtumaisel tsivilisatsioonil silmade ees ja me näeme, et sellele ei ole väga lihtne anda üheseid vastuseid.

Kui meil oleks võluvits, millega lüües ei oleks alates homsest Afganistanis mitte ühtegi võõrsõdurit, mitte ühtegi rahvusvahelist organisatsiooni - mis seal toimuks näiteks lähima poole aasta sees?

Me teame, mis juhtus siis, kui Nõukogude väed lahkusid ja lääne maailm tegelikult unustas Afganistani. Kas praegune olukord on põhimõtteliselt erinev?

(Paus - R. K.)

Ma arvan, et ta on erinev. Andmed, mis meil on Afganistani rahva meelsuse suhtes ja ka Talibani puudutavalt, näitavad, et elanikkonna toetus Talibanile on äärmiselt madal - alla 10 protsendi. Sellesama küsitluse teine pool väidab, et toetus keskvalitsusele ei ole kahjuks väga palju suurem.

Kas kohalikud hõimuliidrid suudavad kehtestada kohaliku võimu või arenevad nad jällegi vaenutsevate sõjapealike rühmitusteks, kellest siis üks peab jääma tsentraalselt peale... mul pole mõtet sel teemal spekuleerida. Aga selge on see, et keskvalitsuse suutlikkus kontrollida Afganistani on ebapiisav selleks, et Afganistanist ei lähtuks oht riigi enda elanikkonnale, nende füüsilisele julgeolekule, ja ka teistele riikidele.

Reaalsus on see, et lähima paari aasta jooksul läheb Afganistanis keerulisemaks?

Lähema aasta jooksul me näeme nihet paremusele, aga enne seda läheb olukord kehvemaks. Ma ise väga loodan, et 2010 on murdepunkt.

Mitu aastat Eesti sõdurid veel Afganistanis viibivad? Pigem viis, pigem kümme või pigem 15 aastat?

Ma arvan, et viie aasta pärast on sõjalise kohaloleku intensiivsus oluliselt nõrgem. Aga ärme hakka spekuleerima 10 või 15 aastaga.

Intervjuu: Aaviksoo: loodan, et 2010 on Afganistanis murdepunkt

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing