Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Õiguslooja puberteet

16.02.2010 | Priidu Pärna | Seadusloome

„Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, ei järgita või mis võib tekitada kaose. Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega" (Eugen Veges „Seadusloome aeglasemaks", EPL 29.01). Kodanik ihkab hoopis õigusrahu. Ei meel di ju meile, kui muutub igapäevane bussigraafik, uus ülemus loobub kollektiivis juurdunud tavadest, lapse trenn tõstetakse reedesele õhtule. Samasugust ra hu ihkame ühiskonna käitumisreeglite puhul.

Pilk viimaste aegade päevalehtedele näitab, et seadusloome initsiatiividest kirjutatakse väga palju. Järelikult ei ole raugenud nende ramm, kes leiavad, et ühiskonna probleemides on süüdi seadused. Põhiseaduse muutmine on tehtud väga raskeks, kuid kas elu selle pärast seisma on jäänud? Tõlgendatak se, uuritakse allikaid, leitakse abikonstruktsioone, rakendatakse teiste aktidega ja kohtud täidavad õigust mõistes seaduse seletaja rolli. Juba põhiseaduse terminoloogia ei vasta osaliselt tänapäeva seaduskeelele, kuid keegi ei kipu seepärast põhiseadusele uut redaktsiooni kirjutama.


Samad tõlgendamispõhimõtted peavad kehtima ka tavaseaduste puhul. Priskete lehmade aastatel paisunud ametnikearmee kirjutab kogu aeg midagi ja see on ju imelihtne. Riigikogu, mis vaevles hiljuti tööpuuduse all, on taas üle ujutatud eelnõudega. Patust pole puhas ka justiitsminister, kes peab olema õigusloojana teistele eeskujuks ja ohjes hoidma teiste ministeeriumite õigusloomet. Ministrite ja ametkondade uljad nõunikud annavad hüvasid soovitusi olukorda parandada uute seaduste väljatöötamisega. Toonase justiitsministri Märt Raski seitse aastat tagasi antud tänukiri õigusreformide lõpetamise puhul tuleb mul igatahes kappi ära peita. Lootus, et õiguskord on pärast Euroopa Liiduga ühinemist välja kujunenud, on osutunud asjatuks.

Muutmine muutmise pärast

Õiguskorra puberteet kestab. Eestis kehtib veidi üle 400 seaduse ja riigikantselei andmetel muudeti 2009. aastal neist 306-t, sealjuures jõustusid selle aasta 1. jaanuaril 208 seaduse muudatused! Võrdluseks - Euroopa Liiduga liitumise kuupäeval 1. mail 2004. aastal jõustusid 167 seaduse muudatused.

Miks on siis meie seadused nii kehva kvaliteediga? Tundub, et õigusakte on koostanud lausa rumalad inimesed, kui neid kogu aeg asendama peab. Oskamatus paistab kohe välja seaduste kasuistlikkusest ehk liiga detailsest tekstist, mis ei jäta seadusele hingeruumi, sulgeb võimalused õiguse mõistlikuks tõlgendamiseks ning samal ajal tekitab lünki.

Asi saab alguse suhtumisest ja austusest õigusesse. Prantsuse Code civil kehtib aastast 1804, Saksa eraseadus on üle 100 aasta vana, meie oma Balti eraseadus kehtis edukalt aastast 1864 kuni okupatsioonini. Prantslane ei torma kääridega õigusele kallale, kui mõnes õigusaktis on sees veel sõna „kuningas". Õigust loetakse mõistusega. Seaduse loomisel on vaeva nähtud nagu lapsega. Targad on uurinud parimat seemet, puhunud õigusesse sisse ühiskonna ootustele vastava vaimu, kohus on seadust poputanud ja kujundanud, ümber skeleti liha ladunud, et sellest ikka tubli (abi)mees sirguks. Kätt sellise pühaduse vastu tõstetakse ainult hädavajadusel. Praegu vahetatakse meil seadusi nagu käterätte. Uue seadusega põrutamine ja vanale noa ribide vahele surumine on võimukandja elementaarne enesekehtestamise vajadus, märgi mahajätmine nagu spordihalli ehitus küla keskele. Kogu senine hool, rakendamisel tekkinud kogemus ja kohtute loodud arusaam lendab vastutustundetult prügikasti ja ühiskond läheb taas koolipinki.

Lugedes valitsuste koalitsioonilepinguid, ei leia me ka sellisteks muudatusteks sageli rahva mandaati. Suur osa seaduste muudatusi kujutab endast maitseküsimusi ja piltlikult öeldes sõna „ningi" asendamist „ja-ga". Ametnike tõlgendamisjulguse puudumist ravitsetakse õiguse muutmisega, mitte koolitamise ja abikonstruktsioonide leidmisega. 

Era- ja mittetulunduslik sektor kasutab seevastu agaralt võimalust luua kohtu pretse dentidega õigusele sisu, sest seaduste muutmine pole neile võimukohane. Hirmuga kuuled, et taas on töös uus riigihangete seadus, muinsuskaitseseadus, metsaseadus jne. Ja mõnel neist jõustub juba kolmas, neljas, viies versioon. Tartu ülikooli õigusteaduskonna professor Marju Luts-Sootak on olukorda nimetanud seadusandja revolutsiooniliseks palavikuks (Sirp, 29.01), kus elektroonilises Riigi Teatajas seaduse juures olev märge „hetkel kehtiv" omandab juba iroonilise varjundi.

Õiguskindluse traumeerimine

Ka viimasel ajal palju kõneainet pakkunud kohtute seadus an nab kohtusüsteemile juba kolmanda kuue. Kehtivat „halba" seadust pidi 2002. aastal paradoksaalselt kaitsma poliitilise justiitsministrina nüüdne apoliitiline riigikohtu esimees. Kas tõesti alles põhiseaduse kahekümnenda aastapäeva künnisel leitakse, et senine kohtute haldamise süsteem ei ole kooskõlas põhiseadusega ja vajab olulist ümberkorraldamist ja seda hoolimata Euroopa Liiduga ühinemisel läbitud ülipõhjalikust kontrollist kohtute sõltumatuse osas? Õiguskindluse asjatu traumeerimise valdkonda kuuluvad ka katsed lahutada kohtusüsteemist toimivad kohtulikud registrid (kinnistusraamat ja äriregister). Eelnõu on ka selle poolest tähelepanuväärne pretsedent, et vast ükski teine ühiskonna grupp pole saanud nautida luksust ise endale seadust kirjutada.

Riigikogule on selles seaduste paabelis raske etteheiteid teha. Enamik eelnõusid tuleb menetlusse vabariigi valitsuse kaudu. Vahepealne kriitika, et riigikogu laiskleb ja ei tegele seadusloomega, oli hea märk stabiilsematest aegadest. Oleksin õnnelik, kui parlamendi põhiaur läheks edaspidi aasta tähtsaima seaduse, riigieelarve ning poliitikate (mitte seaduseelnõude) arutamisele. Aeg peaks olema sealmaal, kus õigusaktide asemel suunatakse Eesti elu riigi- ja kohalike eelarvete kaudu. Riigikogu ülesanne ei ole seadusi ära vormistada, vaid olla nõudlik klient valitsuse eelnõude suhtes. Riigikogul on lõppvastutus eelnõude kvaliteedi ja põhiseaduspärasuse osas.


Seadustega mängimine põhjustab reaktsioonina õiguslikku nihilismi (õiguse eitamist) ja õigusriigi murenemist. Õigussüsteemi stabiilsuse ja kvaliteedi eelduseks on selle kabinettide vaikusest päevavalguse kätte toomine ja suurem teadlaste, huvigruppide ning keeleinimeste teadmiste ja kogemuse kaasamine. Aastaid üksnes räägitakse seaduste eelneva halduskoormuse mõõtmisest ja mõjude teaduslikust analüüsist. Vajame õigusriiki koos kindla õigusega. Kiiret enam pole.

 

Allikas: IRL

Märksõnad

Priidu Pärna, IRL, Isamaa ja Res Publica Liit

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing