Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Raamat ja elutöö

13.02.2010 | Peeter Olesk | Kultuur, Elu

Hiljuti, 8. veebruaril suri Tartus oma kodus raamatuteadlane Ingrid Loosme. Ta ajuveresooned olid lubjastunud ning süda väsis pumpamisest ära. Ligemale 85 aastat kestnud elutee jõudis lõpuni. Mõnikord öeldakse nii pika elu kohta pisut küüniliselt, et inimene elas isegi kaua.

Ingrid Loosme ja tema kaksikõest kirjandusteadlane Eva Aaver olid sündinud 14. juunil 1925 Pärnus. Oma elutöö tegid mõlemad Tartus. Eva Aaver töötas nüüdse nimega Eesti kirjandusmuuseumi tollases käsikirjade osakonnas, kus tema nii-öelda plaaniliseks teemaks sai Lydia Koidula luuletuste tekstikriitiline avaldamine (ilmunud 1969).

Ingrid Loosme tegi oma tööd algul sama muuseumi arhiivraamatukogus, pärastpoole Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas. Eri viisil on mõlemad olnud väga teenekad.

Kirjastamine ja kuidas teda uurida

Oma olemuselt on raamatuteadus interdistsiplinaarne ehk vähemasti kolmnurkne. Ühte tippu jääb tekst, millel alati ei pruugi olla autorit (rahvaluule!). Teises tipus asub trükis kogu selle ajastuomase tehnoloogiaga, tänu millele tekstist väljaanne üldse saab. Kolmandaks tuleb trükisemajandus ehk rahalised suhted, mis igakord ei ole ammendavalt dokumenteeritud. Ingrid Loosme osaks sai uurida just seda kolmandat tippu ja nimelt perioodil, mida me nimetame ärkamisajaks. Teema, mille käsilevõtmine oli nii julge kui romantiline.

1960. aastateks, kui Loosme alustas, oli allikatel põhjenevaid uurimusi ärkamisaja vaimse morfoloogia kohta ikkagi väga vähe ega olnud raamatuteaduslikke käsitlusigi suuremas ajalises mõõtkavas loetamatult palju.

Raamatuasjandust tundis tollal kümmekond tegijat, kellest osa oli kogemustega praktikud raamatukogunduses (näiteks Aleksander Sibul ja Voldemar Miller), kuna teised olid tõmbunud tagasi (näiteks Daniel Palgi ja Friedrich Puksoo).

Entusiastiks osutus August Palm (1902-1972), kellest, ehkki ametlikult polnud ta keegi, sai Eesti raamatuteaduse üks juhte, kes visandas teemadki. Tema oli Loosme vahest kõige määravam juhendaja.

Probleem seisnes järgnevas: kuidas muutus raamat kui trükis üleüldse järk-järgult ärkamisaja vaimseks vahendiks. Ärkamisaeg ise tähistab epohhi, mille vältel maarahvast sai eestlane. Võib küll väita, et samal ajal kujunes trükisõnast maarahvale eesti kirjandus, kuid tollased - nagu varasemad ja hilisemadki meie päevadeni välja - kirjastajad pidid mõtlema esmajoones majanduslikult.

Rohkem kui raamatu sisu rahvuslikkus huvitas neid trükise rentaablus. Viimasena mainitu tähendas eeskätt paberi hinda, trükikoja kulutusi ja väljaande levikust saadavat tulu, mille üks mõõdupuid oli võimalik kordustrükk.

Loosmet sundis see teema süvenema omaaegsete kirjastajate kontoriraamatutesse ja kirjavahetusse, missugune töö ei saa olla lust. Miks? Kirjandusloolist protsessi võib üldistada üsna vabalt. Kirjastamislugu seevastu on alati konkreetne, sest raamat on kaup. Tegelikult tuli Loosmel uurida kaupmehi.

Ajaloo mõistmiseks

Teadlasena sattus Ingrid Loosme mitme tule alla. Muidugi ei hakanud keegi vaoshoitud daami (inglise keeles ladylike) kõmmutama. Ent vaid harva tunnistati raamatuteadus Nõukogude Liidus valdkonnaks, milles võis kaitsta akadeemilist kraadi eraldi. Sellealased väitekirjad suruti kas ajaloo või filoloogia alla. Loosme profiiliks oli aga just trükis (praeguses mõistes paberkandja) kui sild autori ja lugeja vahel.

Asja teistpidi võttes uuris ta seda, kuidas käitus kirjastaja kui tollesama silla valvur. Kõikidest Eesti kirjastajatest on meil ligilähedasi uurimuslikke portreid õieti vaid ainult kahest. Heinrich Laakmannist (1802-1891) esitas selle Ingrid Loosme, Gustav Pihlakast (1864-1937) tema kolleeg Malle Suurväli. Nii oli Loosme tegelikult teerajaja.

Ingrid Loosme elukäik on nüüdseks juba olnu. Uurimused seevastu jäävad ja kes teab, millal tuleb neile lisa. Eesti raamatu uurimise juurte üks harusid pärineb igal juhul Pärnust.

10. veebruaril pidi mana majadele lahkuma Enn Soosaar. Kirjutan nimme "pidi", sest kuigi ta siseelundid enam ilma intensiivravita ei talitlenud, lootis ta ikka, et pääseb haiglast koju ja jõuab jätkata. Temagi oli raamatuinimene. Paljud lugejad ootasid tema seisukohti, eriti mõtlemata sellele, kui suur oli Enn Soosaare lugemus ning kui paljude asjade üle ta oli mõelnud. Ent lugemine tähendab alati sisseelamist teise inimese maailma. Selleks peab ise olema seesmiselt väga rikas.

 

Allikas: Pärnu Postimees

Märksõnad

Peeter Olesk, IRL, Isamaa ja Res Publica Liit

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing