Liitu uudiskirjaga

Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: omavalitsuste amokijooksus kannatab alati õpilane

03.02.2010 | Katrin Johanson | Regionaal, Haridus

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ar­vab, et haridus- ja hal­dusreform on omavahel seotud, kuid kahjuks po­le kokkulepete ja otsus­teni jõutud.

Helir-Valdor Seeder, olete öel­nud, et haridus on teema, mis teeb teile muret nii kodaniku, lapsevanema kui poliitikuna. Kas pidasite silmas haridus­süsteemi tervikuna või Vil­jandi hariduskorraldust?

Hariduse hädad on üldised. Ehkki igas omavalitsuses ja koolis on ka eripäraseid mure­sid, ei alga põhiprobleemid siiski õpilastest, õpetajatest, kooli- või haridusjuhtidest, vaid süsteemist tervikuna.

Võib ju küsida, miks just viimasel ajal on haridusest nii palju rääkima hakatud. Paar­kümmend aastat on meie koo­lisüsteem sellisena toiminud. Mis on siis juhtunud?

On kaks väga lihtsat põh­just. Esiteks, kahekümne aas­taga on madal sündimus ning noorte inimeste lahkumine Tallinna ja Tartusse viinud meid olukorda, kus õpilaste arv on tuntavalt vähenenud. Eriti torkab see silma väiksemates omavalitsustes.

Teine põhjus on see, et koo­livõrgu korrastamist puuduta­vaid otsuseid on edasi lükatud. Otsustamatuse tagajärjel kan­natab hariduse kvaliteet ja ku­lutused kasvavad. Väikese õpi­laste arvuga gümnaasiumil või põhikoolil on keeruline tagada valikaineid, leida sobiva ettevalmistusega õpetajaid ning kindlustada neile vajalik koor­mus ja palk.

Ühe õpilaskoha maksumus on läinud järjest kallimaks, sest kooli ülalpidamise kulud alates õppevahenditest ja pal­kadest ning lõpetades kütteku­ludega jäävad üldjoontes sa­maks sõltumata sellest, kas igas klassis istub kümme või kaks­kümmend last. Kümne aasta eest maksis põhikooli õpilaskoht mitu korda vähem kui nüüd.

Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korras­tada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha.

On äärmiselt kahetsusväär­ne, kui koolid lõpetavad tege­vuse pankrottide, vinduva väljasuremise ja süsteemitute ot­suste tõttu.

Millal oleks pidanud need va­lusad küsimused korraga ja süsteemselt lahendama, koe­ra saba korraga raiuma?

Minu arvates oleks olnud parim viimane aeg rammusad majandusaastad 2005-2007, ehkki mõne otsuse oleks pida­nud tegema veelgi varem.

Just neil aastail kinnistas omavalitsuste tegevus praegu­se ebaratsionaalse koolivõrgu: tehti suuri investeeringuid, korrastati hooneid, rajati juur­deehitisi ja võeti endale järg­miseks 10-15 aastaks laenukohustusi. Viljandi linn oma le­pingutega on üks näide.

Praegustes kitsastes ma­jandustingimustes on kooli­võrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha. Ei ole nii, et kolime õpilased ja õpetajad lihtsalt teise katu­se alla. On selge, et eespool räägitud investeeringud oleks tulnud teha uue, korrastatud üleriigilise koolivõrgu plaani järgi. Seetõttu olen haridus-maastiku muutmise suhtes skeptiline-takistuseks on ra­ha. Tahe on muidugi veel ise­küsimus.

Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaa­sium jätkab tegevust.

Kes oleks pidanud ohjad haa­rama? Kas haridusministee­riumil oleks tulnud neli aas­tat tagasi jõupositsioonilt väl­ja pakkuda uue koolivõrgu kava?

See on nüüd juba tunduvalt keerulisem küsimus. Meil on kogu aeg olnud nii, et kohaliku hariduselu korraldamine kuni gümnaasiumi lõpuni on oma­valitsuse ülesanne. Tuleb tõde­da, et haridus- ja halduskorral­dus on omavahel tihedalt seo­tud. Ma ei pea silmas hariduse sisu, õppekavasid ja muud sel­list, vaid just hariduskorral­dust, mis määrab, kes kooli peab ning kus ja millised hari­dusasutused asuvad.

Näiteks ühes maakonnas läheb järgmistel aastatel vane­masse kooliastmesse vaid sa­dakond õpilast, aga seal on ko­gunisti kuus gümnaasiumi. Iga omavalitsus on veendunud, et just tema kool jääb alles. Naa­berkoolid võitlevad, on välja töötanud oma edustrateegia ning teevad selle elluviimiseks suuri pingutusi ja üle jõu käi­vaid kulutusi.

Võiduajamise tagajärg on ebamõistlikud investeeringud ja koolide veelgi kiirem sulge­mine rahaliste raskuste tõttu. Suurim kaotaja selles amoki­jooksus on õpilane, sest kanna­tab hariduse sisu.

Eesti omavalitsused on hästi hoolitsenud koolide ma­teriaalse arengu eest, haridu­se sisuliseks arendamiseks ei jätku enam jõudu. Mõne kalli euroremonditud kooli kee-miakabinetis valitseb vaikus, huvihariduslikuks tegevuseks napib raha. Välisele küljele tehtud ebaotstarbekalt suu­red kulutused on üks põhjus, miks meie õpilaskoht on nii kallis.

Räägime pisut ka Viljandi­maast.

Viljandimaa elanikuna teeb mulle muret veel asjaolu, et maakonna õpilased ei suun­du alati edasi õppima Viljan­disse, vaid lähevad mujale. Kui Mõisaküla keskkool muutus põ­hikooliks, asus hulk noori õp­pima Kilingi-Nõmme, Kõos ja Kolga-Jaanis vaadatakse aga Põltsamaa poole. Nii mõnigi Viljandi õpilane jätkab juba pärast põhikooli haridusteed Tallinnas või Tartus.

On Viljandi ja kogu maa­konna arengu huvides, et noo­red eelistaksid siinseid koole. See eeldab maakondlikku koostööd ja kinnitab, et Eestis on maakond väikseim mõistlik üksus üldhariduse korraldami­seks.

Praegune olukord on eba­õiglane omavalitsuste suhtes, kel pole oma gümnaasiumi. Paistu, Pärsti, Viiratsi, Saare­peedi, Kõpu ja teiste omavalit­suste noored õpivad Viljandi gümnaasiumides, aga kõik täht­sad otsused nende koolide arengu kohta langetavad ainult Viljandi linnajuhid. Valdadel pole kaasarääkimise võima­lust.

Minu hinnangul pole prae­gu võtmeküsimus põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, vaid tervikpilt, milles omaet­te küsimused on põhiharidu­se tase ja põhikoolide võrgus­tik.

Eestis on põhikoole, mis paarkümmend aastat tagasi olid mõeldud 250 õpilasele ning kus praegu käib umbes 60 last. Filosoofiliselt lähenedes ja sajandi perspektiivis mõel­des on ehk tuleviku haridus­mudelis taas koht väikestel kü­lakoolidel nagu sada aastat ta­gasi. Ehk on selles osas ring täis? Praegused suured pool­tühjad majakarbid pole enam otstarbekad. Ehk saab tulevi­kus laps algharidust kodu lähe­dal hubases väikekoolis, et pä­rast neljandat klassi suunduda edasi õppima mõnda suure­masse keskusesse?

See kõik on juba järele proo­vitud nii sada aastat tagasi kui lähiminevikus.

Tõsi, praegu pole selline muudatus võimalik ja praktili­ne, aga tulevikus ei saa seda vä­listada. Asustus ja inimeste lii­kumine muutuvad. Näiteks mõ­nikümmend aastat tagasi pla­neerisime ja ehitasime majan­dite keskusi, kuid praeguseks on paljudest niisugustest tõm-bekeskustest saanud tõukekeskused.

Need arengud puudutavad ju ka koolivõrku. Eestis on koo­le, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tege­vust.

Mis oleks lahendus?

Koolivõrgu korrastamiseks on kolm teed.

Esiteks võib see toimuda omavalitsuste koostöö ja kok­kulepete kaudu. Et seda pole kahekümne aasta jooksul suu­detud teha, pole niisugune la­hendus kuigi tõenäoline.

Teine võimalus on anda hariduse korraldamine üle rii­gile, kas haridusministeeriu­mile või riiklikele maavalit­sustele. See tähendaks sisuli­selt omavalitsusreformi, sest hariduse korraldamine on üks peamisi omavalitsuste ülesan­deid, moodustades umbes poo­le nende kulutustest. Kõnealu­sed arengud on alanud ja mi­tu omavalitsust peab plaani riigigümnaasiumi asutamise üle.

Kolmas tee on see, et hari­dust korraldab maakondlik omavalitsus otsevalitud voliko­guga.

Kõikide nende lahenduste elluviimiseks on vaja seadust, mis sätestaks täpse hariduskorralduse, mille alusel omakor­da korrastuks koolivõrk. Aeg on küps, et neist valikutest otsesõnu rääkida. Ei ole õi­ge peita pea liiva alla ja vältida tabuteemasid. Meie laste tu­levikuga riskimine on selle eest liiga valus hind.

 

KOOLID

Viljandimaal kuulub koolivõrku:

• 5 algkooli

• 18 põhikooli

• 9 gümnaasiumi

• 2 kutsekooli

Allikas: Viljandimaa omavalitsuste liit

 

Allikas: Sakala

Märksõnad

Helir-Valdor Seeder, haridusreform, haldusreform, Viljandimaa

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing