Liitu uudiskirjaga

Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Loobun kooliastmete tsentraliseeritud lahutamisest

05.02.2010 | Tõnis Lukas | Haridus

Kooliastmete lahutamises pole üksmeelt saavutatud. Loodetavas­ti kõrvaldab koolide tsentraliseeritud lahutamisest loobumine viimase takistuse uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse riigi­kogus vastuvõtmise teelt.

Gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist on seoses uue PGS-iga domineerinud, sest on tõotanud paljudele koolidele käegakatsutavaid muutusi.Samas ei ole see PGS-i kandev teema. Kandvad teemad on põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade lahutamine tulenevalt nende erinevast eesmärgis­tusest, koolide iseotsustamisõiguse suurendamine nii õppekava koosta­misel kui ka hindamissüsteemi ja metoodikate valikul, õpetaja staatuse tõstmine ja liikumine õpetamiskeskselt lähenemiselt õppimiskesksele.

Põhjalikult peatutakse seaduseelnõus õpilase koolikohustuse täitmise temaatikal. Juba esmasele põhjuseta puudumisele peavad reageerima kool, vanemad ja omavalitsus. Esmakordselt nähakse ette reaalne sanktsioon vanematele, kes ei kindlusta oma lapse koolikohustuse täitmist. Pikalt on kajastatud hariduslike erivajaduste teemat, kusjuures esimest korda on haridusliku erivajadusena nimetatud ära andekus. Senisest oluliselt rohkem käsitletakse kooliturvalisust.

Vägisi reformida ei saa

Aastatega eri osapoolte esindusorganisatsioonidelt ja üksikisikutelt kogutud ettepanekuid arutades on paljudel juhtudel saavutatud ühine vaatenurk. Ka opositsioonilised rahva­saadikud leiavad enamasti, et suurt osa seaduseelnõus ettepandust tuleb rakendada.

Sulnist üksmeelt segab vaid üks teema: gümnaasiumi lahutamine põhi­koolist. Kuigi sellest on aastaid räägitud ka kohtadel, seda on taot­le­nud presidendi kantselei juures te­gutsev Eesti koostöö kogu ja kinni­tanud Reformierakonna, Sotsiaal­de­mokraatide ning Isamaa ja Res Publica Liidu ministritest koosnenud valitsus. Kuni idee oli pigem teoreetiline, tundus see paljudele kiiduväärsena. Kui asi läks tegelikuks, tulid hirmud.

Põhikooli ja gümnaasiumi õppe eesmärgid erinevad oluliselt, ka õpetajate ettevalmistuse, koormuse jaotuse ja õppetöö rahastamise poolest. Õpilaste, eriti gümnaasiumiõpilaste arvu langus lähiaastatel toob kaasa väga väikeste gümnaasiumiosade sulgemise. Olukorras, kus maakonnalinna­de ümb­rus­konnas on noorte vähesuse tõttu tulevikus peamiselt põhikoolid, pumpab nn täistsüklikool üha rohkem põhikooliõpilasi linna. Kartes kaotada oma laste šanssi gümnaasiumi pääseda, kiirustavad vanemad, seitsmeaastane laps käekõrval, suure kooli gümnaasiumijärjekorda.

Korralike maakoolide tühjenemiseni viib just see, kui linnad oma koolivõrgus muudatusi ei tee, lootes mujalt õpilasi juurde saada. Õpilasrände näitajad on halastamatud, koolivõrku isevoolu teed lastes on karta selle katkemist mõnes piirkonnas. See tähendaks ka väikestele lastele liiga pikka kooliteed või vahepealset õppekvaliteedi langust, kuni lõpuks hädaga otsuseid tegema hakatakse. Selliste ohtude puhul peab riik sekkuma. Ministrina pean pikemalt ette nägema ning vaatama kogu Eesti pilti ja huve.

Samas ei saa suuri asju teha vägisi. Koolis on asjad hästi siis, kui õpetajad usuvad oma eesmärkidesse ja on piisavalt motiveeritud. Kooliastmete lahutamises pole üksmeelt saavutatud. Kas selles on mingi roll ka valimiste-eelsel liigsel politiseerimisel, näitab aeg.

Sellises olukorras põhikooli ja güm­naasiumi tsentraliseeritult lahutada ei saa! Ei kavandatud kolme kuni kuue aasta pärast ega vististi ka hiljem, sest tingimused selleks on mitme protsessi (õppekavaarendus, õpilaste arvu langus, vene gümnaasiumi eesti õppekeelele üleminek - viimase suhtes on Keskerakond teinud küll seadusemuudatuse ettepaneku eesmärgiga see ära jätta) ajalise kokkulangemise tõttu just lähiajal olemas. Edaspidi enam mitte.

Minu asi on arvamusi arvesse võtta. Loobun seaduseelnõu ettepanekust kooliastmed tsentraliseeritult lahutada lootuses, et see kõrvaldab viimase takistuse kogu haridusuuendusele olulise põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse riigikogus vastuvõtmise teelt.

Kuidas minna edasi?

Uues olukorras tuleb mõelda, kuidas gümnaasiumi põhikoolist lahutamiseta tagada kõigis piirkondades elujõuliste põhikoolide areng. Mitmed viimase aasta kohalikud otsused on näidanud, et linnad sulgevad eelistatult väiksemaid ajaloolisi põhikoole, suunates õpilased sealt suurtesse täistsüklikoo-lidesse. Kuidas kaitsta siis maakoole?

Kindlasti ei saa rääkida enam ka gümnaasiumi suurusepiirangutest, sest nii tekitaksime maal linnadega võrreldes ebavõrdse seisundi. Muide, 120 õpilase ehk kuue klassikomplekti nõuet gümnaasiumiosale pole seaduses kunagi olnud, kuigi mõnigi fraktsioon võitles „ennastsalgavalt" selle olematu sätte väljavõtmise eest.Seaduseelnõus on olnud algusest peale põhimõte, et lõplik gümnaasiumi­võrk kujuneb läbirääkimistes ja omavalit­suste koostöös. Loodan ka edaspidi piir­konna otsustajate koostööle. Õpi­laste arvu vähenemine sunnib selleks.

Soovitan luua puhtaid gümnaasiume, et hoida elus põhikoolid, aga ka selleks, et gümnaasiumiealised õpilased ei voolaks maakondadest Tartusse ja Tallinna. Korralik kõiki suundi pakkuv puhas gümnaasium võib olla maakonnas samasugune majakas, nagu on kogu Eestis Hugo Treffneri gümnaasium, aga miks mitte ka Nõo reaalgümnaasium. Pakun ministeeriumi abi nii sisuliste kui ka juriidiliste küsimuste, võimalik, et ka finantsprobleemide lahendamisel. Kui mõni maakonnakeskus on huvitatud riigigümnaasiumi loomisest, astub HTM hea meelega läbirääkimistesse.

PGS-i esialgsed ettepanekud on alga­tanud koolivõrgu muutmise arutelud ja tinginud või tingivad lähiajal ka otsuseid Tallinnas, Tartus ning mitmes maakonnalinnas ja maakondade eri osades. Diskussioonid jätkuvad.

 

Lühendatult Tõnis Lukase ettekandest Haridusportaali konverentsil 29. jaanuaril Tartus.

 

Allikas: Õpetajate Leht

Märksõnad

Tõnis Lukas, PGS, koolide lahutamine

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing