Isamaalisus meis eneses

01.02.2010 | Mart Laar | Elu

Vabas Eestis sündinud ja kasvanud vanem põlvkond on meile kõigile oluline väärtus. Olen alati imetlenud selle põlvkonna suutlikkust mitte ainult seista Eesti huvide eest neil rasketel aastatel, vaid ka kasvatada järgmised põlvkonnad üles samas vaimus. Kui neilt küsida, kust on pärit see jõud, mille toel suudeti üle elada sõjad ja küüditamised ning hoida üleval seda vaimu, mis viis kokkuvõttes iseseisvuse taaskehtestamisele. Vastus sellele küsimusele on olnud pea üksmeelne: selleks andis jõudu see tugev isamaaline kasvatus ja meelsus, mille mõjuväljas see põlvkond iseseisvas Eestis üles kasvas.

See paneb mind möödapääsmatult küsima, millises seisus oma isamaalise vaimuga tänases Eestis oleme. Eesti taasiseseisvumisest on möödas 19 aastat, seda on pea sama palju, kui omal ajal iseseisvale Eestile aega anti. Tänases Eestis sündinud ning kasvanud noorte isamaalisust pole kerge kindlaks teha. Paljude meelest on lood sellega kehvad. Mina ei tahaks sellega nõustuda. Mul on lihtsalt meeles, kuidas ka 1930. aastate lõpu põlvkonda peeti üldiselt vähe-isamaaliseks. Tegelikkus näitas aga just see, lõpuni Eesti vabaduse eest seisnud ja suuresti surnud põlvkond, mida isamaalisus tegelikult tähendab: seda polnud vaja enam pidevalt demonstreerida, see oli neis lihtsalt olemas. Mulle tundub, et nii on lood ka tänaste noortega.

Üht tean aga kindlasti: lihtsalt kauneid kõnesid pidades ning isamaaarmastust kuulutades pole kedagi võimalik isamaalaseks kasvatada. Nõukogude korra ajal minu põlvkonnaga muud ei tehtud, kui kasvatati meid nõukogude patriotismi vaimus. Lasteaed, kool, ülikool, ajalehed, raamatud, filmid, TV ja kui muu enam ei aidanud, siis KGB - kõik see pidi meist kasvatama tublid nõukogude patrioodid. Välja ei tulnud sellest midagi. Osalt juba sellepärast, et oli hästi näha, et suurem osa kasvatajatest ei uskunud ise kah seda, mida nad meile pähe taguda püüdsid. Kool ja kultuur on isamaalise kasvatuse juures loomulikult olulised ka kaasajal. Hästi lähevad nad peale aga ainult siis, kui tegijad oma töösse ise usuvad. Noorte tegijate tööna sündis Okupatsioonimuuseum, veel nooremate meeste ja naiste poolt Vabadussammas, noored mängisid nii „Nimed marmortahvlid" kui „Detsembrikuumus" filmis. Noorte seas oli väga populaarne „Tuulepealne maa". Just selliseid ettevõtmisi, mitte ilusaid sõnu, vajab Eesti oma isamaalise aluse tugevdamiseks.

Kõige tõhusamalt kasvatame me aga kedagi siis, kui me kellegi kasvatamisega ise ei tegele. Isamaalisus ei kasva seal, kus seda tegelikult pole. Isamaalisus kasvab kodudes, kus Eesti iseseisvuse ja vabaduse üle rõõmu tuntakse, kus iseseisvuse sünnipäeval ja vabaduspühal lehvib majal sinimustvalge lipp, kus pereisa on tõelise mehe kombel reservohvitser ja Kaitseliidus. Isamaalisus kasvab pidudel, nagu „Märkamise Aeg", laulu-tantsupeol või sinimustvalge juubelil - sellest pole vaja sellistel puhkudel rääkidagi, ta on seal lihtsalt olemas.

Isamaalisuse juures tuleb ka meeles pidada seda, et ta on seda tugevam, mida avatum ta on. Kui üritame kasvavat põlvkonda kasvatada arusaamas, et oleme kõige väärtuslikum rahvas maa peal, kes võib kõigile teistele ülevalt alla vaadata, teeme kasu asemel kahju - sest selline arusaam on lihtsalt rumal. Vaid maailma lahtiste silmadega vaadates ning sellega avatult suheldes on meie isamaalisusest kasu. Siingi on aga oluline mitte sedavõrd see, mida me räägime, vaid ikka see mida teeme, millised me ise oleme.

Jalutasin mõned päevad mööda Vabadussambast ning panin tähele, kuidas selle juurde otsustavalt ronis nii seitsmepealine rühm suhteliselt värvikalt riides pubekaid. Läksid samba juurde ja panid oma peod selle vastu. Sel hetkel teadsin üht: just sellises Eestis tahtsin ma elada.

Isamaalisus meis eneses

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing