Tõnis Lukas – Eesti kooli päästja või hukutaja?

30.01.2010 | Tõnis Lukas | Haridus, Elu

Ajaloolasest haridusministri üks laps õpib ülikoolis, teine nn eliitkoolis ja kolmas käib lasteaias. Seega on tal isiklik ülevaade, mis Eesti hariduselus toimub. Aga ikkagi on tal palju vastaseid, kes oma vastuseisu kooliuuendusele vaka all ei hoia.

Mäletan hästi esimest kokkupuudet Tõnis Lukasega. Või mis kokkupuude see oli! Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja ajalootudengite jalgpallimatšil ründas ta nurgalöögist tulevaid peapalle seesuguse kartmatuse ja agressiivsusega, et pidasin oma kolju säästmise nimel targemaks tema lennukaid õhusööste maiselt madaluselt seirata.

See, et üks intelligentsete prillidega ja kaunisoenguline ajaloolane võib olla nii kompromissitu võitleja mitte ainult kõrgkooli akadeemiliste sammaste taga, vaid ka füüsilises lahingus, kus passiivseks kõrvaltvaatajaks jäämine tähendab kaotust - jah, minu meeskond, ajakirjanikud, kaotas tolle kohtumise -, näis siis, 1980. aastate teisel poolel, lausa maailmaavastuslik.

Lukase (47) ontlik välimus ja väljapeetud kõnemaneer, kuhu on aastate jooksul lipsanud vaid üks libastumine, kui ta nimetas mullu mõningaid õpilasi põmmpeadeks (hiljem palus oma sõnakasutuse pärast vabandust), peidab enda all tänini võitlusvalmidust.

Tema veetav haridusuuendus on pannud kihama koolijuhid ja õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Uuendus paistab enamikule hirmus ulatuslik, paljudele tapvalt keeruline ja mõnele mõrvarlikult radikaalne, ja kõige selle tõttu on Lukas sattunud eri jõudude kriitikatule alla.

Aga ta ei ole käega löönud. Ta jätkab haridusuuenduse palli väravasse ajamist. Või äkki on ta valmis millestki ka loobuma?

Õppisite 1970. aastatel Tallinna 1. keskkoolis, nüüdses Gustav Adolfi gümnaasiumis. Mis oli siis koolis sellist, mis tänapäeval enam ei kõlba?

Valikuid ei olnud üldse. Kõik õppisid ühe õppekava järgi, seda ka gümnaasiumi osas, kuigi olime noored inimesed erinevate huvidega. Teine suur erinevus oli see, et kõik õpikud olid igal pool ühtemoodi ja palju oli tõlkeõpikuid.

Aga olid ka mõned tugevused, mis on vahepeal võib-olla kaotsi läinud. Näiteks põhikool oli meil põhiliselt piirkondlik, v.a üks prantsuse keele klass. Gümnaasiumi taset see absoluutselt alla ei viinud.

Keskkooli osas olid kõik kolm klassi spetsialiseerunud: kaks klassi olid matemaatika ja füüsika eriklass, kuhu olid üle linna koondatud õpilased ka teistest koolidest. Tase oli väga kõrge. Alati oli keegi Nõukogude Liidus loodus- või täppisainetes tipus. Minu koolist ei tulnud küll nii palju ühiskonnas, meedias ja poliitikas tuntud inimesi nagu
7. keskkoolist, aga tulevaste teadlaste potentsiaal oli tugev.

Õppisite samas koolis esimesest 11. klassini, nüüd tahate gümnaasiumi põhikoolist lahku viia. Teie õpetaja Lauri Leesi on pidanud seda suureks kaotuseks, kui eri vanuses lapsed enam koos ei ole. Mida kostate?

Väikestele juntsudele on kindlasti eeskujuks ka 9. klassi õpilased, kes võivad neid 1. septembril käe kõrvale võtta. Neile ei ole vahet. See on nende vanematele oluline. Enamik viib oma lapse sinna [nn eliitkooli] gümnaasiumi osa silmas pidades.

Teie veetav koolireform on tekitanud segadust ja on paljudele arusaamatu. Mis on ikkagi asja peamine eesmärk?

Haridusuuendus on palju laiem kui palju räägitud gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. See tähendab teist hingamist ka näiteks lasteaias, kus on jälle kavva võetud arendavad rollimängud, samuti kutsekoolides, kus saab omandada rohkem üldaineid, et tahtmise korral minna edasi ülikooli. Kõrgkoolidele tähendab uus gümnaasiumi õppekava tudengipõlveks paremini ette valmistatud noori.

Keskseks ongi õppekava sisulised muudatused. Põhikooli ja gümnaasiumi õppekava on erineva eesmärgiga: põhikoolis saavad õpilased omal tasemel tervikliku maailmapildi, gümnasistid aga võimaluse end vastavalt huvidele ja annetele spetsialiseerudes edasisteks õpinguteks ette valmistada.

Õpetajad saavad rohkem õigusi nii õpetamismetoodikate valikul kui tunnis korra hoidmisel. Õpetaja staatuse tõus aitab kaasa rahuliku õpimeeleolu hoidmisele, sest ühelgi õpilasel ei teki enam karistamatuse tunnet.

Eesmärk on viia koolist varane väljalangemus minimaalseks - individuaalset abistamist peavad saama nii õpiraskustega lapsed kui ka andekad, et nende huvi koolitöö vastu igavusest ei raugeks.

Ometi ei pane me vastutust lapse arengu eest ainult koolile. Ka vanemad peavad lapse edasijõudmise eest vastutama. Edaspidi saab neid trahvidega korrale kutsuda, kui nad ei tunne huvi, kas laps koolis käib, või ei loo talle kodus õppimiseks turvalist keskkonda.

Kas suur tähelepanu õpetajate maine tõstmisele on tingitud ajakirjandusse jõudnud lugudest, kus õpetajaid saadetakse vulgaarselt teatud kohtadesse ja loobitakse tatikuulidega, ning kui õpetaja mõnda poissi sakutab, siis vanemad kaebavad ta kohtusse? Teisisõnu: õpetaja on muutunud koolis kõige kaitsetumaks ja õpilaste terror on väljunud igasuguse kontrolli alt.

See on intervjueerija liialdus. Igasuguse kontrolli alt ei ole see väljunud. Küll on sellel põhjus, miks õpetaja staatusele uues seaduses nii palju rõhku paneme: et ta teaks oma õigusi ja tal oleks võimalik seaduslikult reageerida.

Meil on ette tulnud kohtuasju, kus õpetajat, kes on oma tööd teinud südamega, on solgutatud mitmes kohtuastmes. Kui ühe kõigile tuntud probleemse lapse vanemad on ta kohtusse kaevanud ja tema üle nurga tagant irvitatakse, et tegime sulle ära ka veel, siis see on kõigile õpetajatele moraalselt valus löök, mida ei kompenseeri ka palgatõusudega.

Saan aru, et põhikoolis ja gümnaasiumis on eri eesmärgid ja et tahate seepärast neid lahutada, aga miks peab kõiki ühe vitsaga lööma? Miks ei võiks jääda alles mõnda kooli, kus on põhikool ja gümnaasium koos, nagu on Tallinnas prantsuse lütseum või Tartus Miina Härma gümnaasium, kus teie tütar õpib 3. klassis?

Kindlasti võib. Ka seaduse praegune versioon näeb ette erisusi ja gümnaasiumis lausa kohustab selleks. Ma ei võitle eriliste koolide vastu. Olen rõhutanud: gümnaasium peab olema, kui soovite, elitaarne. Mida omanäolisemad need on, mida rohkem annavad valikuid, seda parem.

Kuid küsimus ei ole siin kooli tasemes. Oma hea taseme saavutab traditsioonidega kool nagunii, sest tal on maine olemas. Kusjuures just gümnaasiumi osa on see, mis annab koolile maine.

Küsimus on: kas selleks, et saavutada kõrgem tase, peab korjama lapsed kokku juba 1. klassi.

Ja mida teie arvate, kas peab või mitte?

Siin on erinevad näited. Meie traditsioon toob näiteks [1. klassi katsete kohta] keeleõppe vajadused. Väidan, et kooli inglise keele kallak ei ole siin enam argument. Inglise keelt õpetatakse 1. klassist peale ka paljudes teistes koolides päris heal tasemel. Peab olema veel muud.

Ma ei välista, et näiteks [süvendatud] loodusained on üks põhjus, miks peaks küll mitte esimesse, vaid 7. klassi lapsi valima. Ma ei ole selles küsimuses sugugi jäik.

Küll aga räägime valikust ja selle tagajärgedest liiga üheülbaliselt. Nimelt, kui valime andekamad lapsed või need, kes on kooliks paremini ette valmistatud, üle linna või riigi välja ja paneme kokku 1. klassi, siis sel juhul huvitab meid ainult see, mis saab seal koolis, kus on tipud.

Aga asjal on ka teine pool. Kas meil on õigus vaesestada teisi koole sealt tippe ära noppides? Teame, et suure osa kooli positiivsest impulsist noore inimese arengusse annab suhtlemine teistega, orienteerumine tippude järgi.

Kui tipud on terves linnas mõnda klassi kokku korjatud, siis ei ole teistes koolides enam majakaid. Ma ei räägi ainult kujunevast suhtumisest, et nood koolid on kehvemad. Räägin sellest, et mingi osa lapsi jääb selle võrra kooli arendavast keskkonnast ilma.

Selle teema üle on varemgi piike murtud, aga miski pole muutunud. Miks peaks nüüd?

Jah, see on sensitiivne teema. Ma ei hakka tuuleveskitega võitlema. Seda enam, et ma ei talu, kui poliitilise malaka juurde võetakse veel üks vits ning nimetatakse väga primitiivselt seda, mida just rääkisin, eliitkoolide lõhkumiseks ja kasutatakse seda poliitilises võitluses enne parlamendivalimisi.

Ma ei arva, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on põhiteema. Ma ei arva, et nn eliitklubidega võitlemine oleks pedagoogikas meie peamine ülesanne. Ja ma ei arva, et see silt, mis on haridusuuendusele külge pandud, nagu hävitaks see maakoolid, oleks aus.
Aga ütlen nii: kui inimesed arvavad, et hirmude külvajad on ülekaalus ja vähem on kuulda võetud rahulikke argumente, siis olen valmis tsentraalsest põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest eesmärgina loobuma.

(Intervjuu on tehtud esmaspäeval. Reedel teatas Lukas laiemale avalikkusele, et loobub kooliastmete tsentraalsest lahutamisest - Postimees.ee)

Tohoh! See on küll väga kõva avaldus, võtab lausa sõnatuks.

Teen seda selleks, et kogu muu haridusuuendus ometi läbi läheks. Samas usun, et need maakonnakeskused, kes tahavad vähendada gümnaasiumiealiste väljavoolu maakonnast, peaksid vabatahtlikult organiseerima puhta gümnaasiumi, mis paistab majakana kõigile maakonna õpilastele. Siis nad tulevad edasi õppima sinna, mitte ei lähe Tallinna või Tartusse.

Ma arvan, et puhaste gümnaasiumide tegemine on õige, sest sisuliselt on põhikool ja gümnaasium eraldi kooliastmed. Metoodikad, mida neis kasutatakse, peavad olema erinevad.

Me ei saa arvata, et väiksed lapsed on kui vanainimesed, kellele peab ainult ainealaseid teadmisi jagama, tegema võimalikult palju tunnikontrolle, kontrolltöid ja eksameid ning kes peaksid ära unustama mängimise ja avastamise. Paraku on see nii läinud, sest vaatame kooli kui tervikut.

Täpsustan üle: kas mõned senised nn eliitkoolid võiks siis alles jääda, kuigi teile nõu andnud professor Marju Lauristin kuulutas eelmisel nädalal, et need kaovad ära? Isiklikult arvan, et need võiks siiski jääda, sest siis on meil Eestis tippkoolid, mille taseme poole kõik teised koolid võiksid püüelda, nagu teie jutu järgi peavad igas klassis olema majakad, kellest kõik eeskuju võiksid võtta.

Tippkoole mõõdetakse gümnaasiumi osa tulemuste järgi. Kui meil on puhaste gümnaasiumidena olemas Treffneri gümnaasium ja Nõo reaalgümnaasium, siis mis kategooriasse nemad paigutada?

Neil ei ole olnud valikut 1. klassist peale. Aga nad on siiski suutnud kindlustada endale väga hea valiku 10. klassi. Paljud tahavad sinna minna, kuna seal on head õpetajad.

Ma väidan, et valik 1. klassi determineerib kooli tugevuse küllalt juhuslikult. Väide, et ainuke võimalus saada tugevat gümnaasiumi on valida sinna lapsi 1. klassi, ei kannata kriitikat. Tugevat gümnaasiumi on võimalik luua ja edasi arendada ka ilma selleta.

Arvan, et nn eliitkoolid on paljus staatuse koolid. See ei ole nii, et ainult sealt tulevad teaduse tipud.

Vabandust, aga riigieksamite tulemused siiski näitavad, et nn eliitkoolid on tulemuste poolest teistest üle.

Jah, aga mitte Treffnerist ja Nõo gümnaasiumist. Need on täiesti võrreldavas kategoorias.
Loomulikult annab valik parema keskmise tulemuse. Ka teistes koolides võivad tipud olla põhikooli lõpuks sama heal tasemel kui koolides, kus on valitud juba 1. klassi.

Ainult et neis teistes koolides käivad ka piirkonnalapsed, kelle keskmine saavutusiha võib olla väiksem, ja see tõmbab ka keskmisi hindeid alla. Aga gümnaasiumi lõpuks ei ole vahet, kas on tegemist puhta gümnaasiumiga või juba 1. klassist kokku kantud kullatükkidega.

Asjal on veel teine pool. Kui räägime väikse rahva võrdsest arengust, peame pakkuma võrdseid võimalusi üle kogu Eesti. Eliitkoolidekeskne lähenemine jätab ülejäänud Eesti tähelepanuta.

Lauri Leesi või mõne teise Tallinna kesklinna kooli direktor ei pea vastutama selle eest, et Kolga-Jaani või Tori ümbruse lapsed saaksid korraliku põhihariduse, et neil oleks kindlustatud tunnetuslik, sotsiaalne ja kõlbeline areng.

Kui levib eelarvamuslik hoiak, et kui ma ei pane last linnakooli juba 1. klassi, siis ta võib-olla ei saa heasse gümnaasiumi, siis selline suhtumine pumpab maapõhikoolidest lapsi välja. See on maapiirkondadele hukatuslik. Just seda olen tahtnud peatada. Rändetendentsid Eesti-siseselt niigi intensiivistuvad.

Aga kui veel hagu tulle visata ja panna pump veel kõvemini tööle - selle asemel et luua igal pool põhikoolide võrk ja öelda, et käige kodu lähedal põhikoolis ära, siis on teil võrdsed võimalused minna gümnaasiumi, kui tublid olete -, siis see paneb mind maakoolide pärast väga muretsema. Olen ka olnud maakooli õpetaja, mu juured on maal. Paraku ei paista poliitiliste loosungite vahelt välja arusaamine, kui tõsine on tegelikult olukord.

Olite pärast ülikooli lõpetamist kaks aastat Tartumaal Rõngu koolis õpetaja. Mis vahet tajusite Tallinna 1. keskkooliga, kus ise õppisite?

Vahe oli selles, et kui Tallinnas võisid õpilased olla eri koolides näiteks linnaosadest lähtuvalt mõneti erinevad, siis Rõngus kui kihelkonnakoolis oli kogu mitmekesisus koos.

Loomulikult vanemad kolleegid naersid, et uus luud tuli ja hakkas kohe pühkima - jätsin seitse õpilast suvetööle.

Loomulikult oli seal osal ka 7. klassis probleeme kirjaoskusega. Aga osa õpilasi olid väga andekad, neist said teadlased ja näitlejad. Maakoolis tuleb õpetada kõiki, tegelda igasuguste annete või ettevalmistuse puudumisega. Linnakoolis on tase natuke ühtlustatum. Sellegipoolest on maakool vaimustav.

Kus koolis te oma lapsed käivad?

Vanem tütar käis põhikooli osa Mart Reiniku gümnaasiumis. Elasime siis Tartus teisel pool Riia maanteed ja see kool oli kodule kõige lähemal. Ta läks seal muusikaklassi. Gümnaasiumi osa lõpetas Treffneris, nüüd käib ülikoolis. Keskmine laps õpib Miina Härma gümnaasiumis. Elame nüüd kooli kõrvaltänavas. Kolmas laps on lasteaias, nii et mul on ülevaade kogu haridussüsteemist.

Ma ei tea, mis on Tartu kõige kehvemad koolid, aga oletame, et elaksite nonde piirkonnas. Kas võite kätt südamele pannes öelda, et paneksite noorima lapse kõigest hoolimata piirkondlikku kehva kooli?

Mul ei ole staatuse asi kunagi tähtis olnud. Nii et võin öelda seda küll, käsi südamel. Palun seda vastust mitte pöörata Miina Härma gümnaasiumi vastu, sest see on väga hea kool ja mul on väga hea meel, et mu teine laps seal käib. Aga mulle ei ole see, et lapsed seal käiks, elus esimene eesmärk.

Mille üle on teie lapsed meie koolikorralduses kurtnud?

Vanem laps kurtis põhikooli osas, et matemaatikaõpetaja seletab väga keeruliselt.

Ma ei mõelnud õpetajaid, mõtlesin haridussüsteemi kui sellist.

Vaadake, õppekavad ei õpeta lapsi. Lapsi õpetavad õpetajad. Õppekavas võivad olla kirjas üldised eesmärgid, millise arengutasemeni peab laps kooliastme lõpuks jõudma ja millised väärtushinnangud peavad olema kujundatud.

Esimene mulje lapsele sellest, mis koolis toimub, ei tulene õppekavast, mida ta iialgi ei loe, vaid õpetajast. Kui ta ei saa millestki aru, siis see sõltub õpetajast, mitte sellest, kas matemaatika oli lapsele kohe raske või mitte.

Mu keskmisel lapsel tekitas probleeme inglise keele metoodikaga harjumine. Mingil hetkel oli tal tunne, et ta ei taha inglise keele tundi minna, aga siis sai õpetajaga järje peale ja nüüd on saanud viisi.

Eesti kool, kui sellesse positiivselt suhtuda ja kui eelhäälestus kodust on hea, on väga hea kool.

Teie haridusuuendusele leidub palju vastaseid. Aga ükski uuendus ei saa edukalt kulgeda, kui vastastega ei õnnestu leida koosmeelt. Kuidas üritate seda saavutada?

Austan teisi arvamusi ja arvan, et Eesti vajab haridusuuendust, kuid üldsus ei ole praegu küps tsentraalseks kooliastmete lahutamiseks sajaprotsendilises mahus. Kuna ma teen inimestega koostööd ja me peame saavutama võimalikult hea tulemuse, siis loobun tsentraalse koolivõrgu kujundamise mõnest põhimõttest, mis on kõige rohkem kriitikat saanud.

Ma ei hoia jäigalt oma väljapakutud visioonidest kinni. Koolijuhtidel ja õpetajatel on õigus tõestada oma koolides, et koolivõrku ei pea tsentraalselt kujundama. Neil on õigus jätkata samal moel, kui kvaliteet on tagatud.

Sest kõike muud - õpetajate staatuse tõstmist, rohkem õpilastele mõtlemist, koolist väljalangemise vähendamist, andekatele suurema tähelepanu pööramist - on nad toetanud. Selleks, et need küsimused läbi läheks, et need enam ei viibiks, aktsepteerin koolikorralduslikes küsimustes ka teisi arvamusi.

Nii et mind ei ole kindlasti tulevikus hauakivil mõtet piitsaga kujutada.

Kui teie uuendus õnnestub, siis mis saab viie-kuue aasta pärast olema kõige silmanähtavamalt teisiti?

Enesekindel õpetaja õnneliku õpilase ees ja tagatipuks huvitab ka kõiki lapsevanemaid, mis koolis toimub.

Ja loodetavasti saame rahvusvahelises pingereas esikohta hoidvatest Soome koolidest mööda?

Teie kui parandamatu sportlane võite lõpetada selle intervjuu oma maitse kohaselt. Aga soomlastest mööda saamine ei ole eesmärk iseeneses. Eesmärk on Eesti ühiskonda koos hoida ja maakooli päästa. Kui me säilitame oma mõõdetava tulemuse maailma tipus, kusjuures kõik teised püüavad meist mööda minna ja arendavad oma haridust, siis oleks see väga hea. Aga selleks peame ka ise arenema.

CV Tõnis Lukas (47)

Sündinud 5. juunil 1962
Tallinnas
Haridus
1987 Tartu Ülikool, ajalugu; 1997 kaitses magistritööd
«Tartu toomhärrad 1224-1558»
1998-1999 doktoriõpe
(ootab lõpuleviimist)
1981 Tallinna 19. tehnikakool (autoremondi eriala)
1980 Tallinna 1. keskkool
(Gustav Adolfi gümnaasium)
Teenistuskäik
Aprillist 2007 haridus- ja
teadusminister
2006-2007 Isamaa ja
Res Publica Liidu kaasesimees
2005-2006 Isamaaliidu esimees
2003-2007 X riigikogu
1999-2002 haridusminister
1999, 2002-2003 IX riigikogu
1997-1998 Tartu Ülikooli projektijuht
1996-1997 Tartu linnapea
1995-1996 VIII riigikogu,
kultuurikomisjoni esimees
1993-2005 Tartu
Linnavolikogu
1992-1995 Eesti Rahva
Muuseumi direktor
1990-1992 Eesti Kongressi liige
1989-1992 Tartu Ülikooli
aspirant ja lektor
1987-1989 Rõngu 8-kl kooli õpetaja
Erakondlik kuuluvus: Isamaa ja Res Publica Liit
Abielus, kaks tütart ja poeg

Tõnis Lukas – Eesti kooli päästja või hukutaja?

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing