Tõnis Lukas: «Korrutustabeli peast teadmise nõue säilib!»

29.01.2010 | Tõnis Lukas | Haridus, Elu

«Valemite õppimine jääb. Iseasi on see, et põhikoolis on mitmes aines ainesisest koormust vähendatud - andmaks võimalusi aruteludeks ja seoste loomiseks, et faktid ja valemid ka meelde jääksid,» dotseerib haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, rääkides uutest õppekavadest ning plaanitavatest muudatustest põhikooli ja gümnaasiumi seaduses.

Kas Eesti koolis veel kahtesid pannakse?
Loomulikult! Õppekava annab võimaluse - kui kool nii otsustab ja see kogukonnale sobib - hinnata esimestes kooliastmetes ka kirjeldavalt. Koolimudelid peavad olema paindlikud. Osa lapsi saab areneda ja hakkama eelkõige väikestes klassikollektiivides, kus ei panda kohe algusest peale numbreid. See tuleb ära tunnetada. On võimalik teha valikuid ja kujundada omanäoline kool. Viiepalline hindamissüsteem jääb aga kindlasti valdavaks Eesti kaunis konservatiivses koolisüsteemis, kus kool on nii õpetamise kui kasvatamise asutus. Uutes õppekavades ning ka põhikooli ja gümnaasiumi seaduses on senisest rohkem rõhutatud nii kasvatamist kui ka väärtuskasvatust. Erinevate ühiskondlike väärtuste - isikuvabaduste, sotsiaalsete ja isamaaliste väärtuste - esiletoomist. Aga ma ei tea, mis diskussiooni järel riigikogus sellest seadusest lõppkokkuvõttes välja tuleb. Näiteks on Keskerakonna fraktsioon esitanud ettepaneku, et õpilastele ei antaks enam koduseid ülesandeid; et ainsad kodused tööd oleksid kirjanduse lugemine, teatris-kinos käimine ja omavahelised kollektiivsed arutelud. Ma arvan, et see on liialdamine. Iseasi on see, et põhikoolis on mitmes aines ainesisest koormust vähendatud, andmaks võimalusi aruteludeks ja seoste loomiseks, et faktid ja valemid ka meelde jääksid.

Ainesisese koormuse vähendamine tähendab seda, et enam ei pea korrutustabelit pähe õppima?
Ei! See ei tähenda ka üleüldiselt valemitest loobumist. Siin on erinevad lähenemised füüsikas ja matemaatikas. Matemaatikas osa valemite ja korrutustabeli peast teadmise nõue kindlasti säilib. Füüsikas on võimalik valemeid ka tuletada, aga see eeldab korralikke baasteadmisi. Ja selle baasi peab selgeks õppima. Meeldejätmine ja mälutreeningud jäävad. Kindlasti tuleb omandada valemeid, õppida pähe võõrkeele sõnad ja teada fakte ajaloos: mis aastal oli Jüriöö ülestõus. Ei toimu revolutsiooni, et faktid ja valemid välja. Aga seoste loomist - et neid fakte paremini kasutada, et nad ka meelde jääksid - on õppekavas rohkem rõhutatud.

Tooge ajalooõpetajana näide, kuidas neid seoseid looma hakatakse.
Ajaloos saab luua kronoloogilisi seoseid: eelnevate ja järgnevate sündmustega. Eesti ajaloost rääkides tuleb anda taust maailma ja Euroopa ajaloost. On oluline, et seoseid luuakse ka teiste ainetega. Kui räägitakse tehnika uuendustest, tööstusrevolutsioonidest, vaadatakse ka teadusajalugu: kuidas samal ajal arenesid loodusteadused. Seoses teadusajalooga - hiljuti tuli soolise võrdõiguslikkuse raames jutuks, et näiteks matemaatikatunnis võiks rohkem rääkida kuulsatest naismatemaatikutest. Koolis õpetatav matemaatika on sadu ja tuhandeid aastaid vana.

Kust neid kuulsaid naismatemaatikud otsima hakatakse?
See oli naisteorganisatsioonide ümarlaua ja sotsiaalministeeriumi ettepanekutest tuletatud diskussioon ajalehes. Jah, midagi välja mõtlema ei hakata... No aga ajaloos on ju teada juhuseid, kus vajadusel mõeldi välja aurumasina leiutaja, et ta oleks ikka õpilase kaasmaalane.
Õpikutes ja õpetaja tekstis peab sisalduma tõde. Eesti kool ei stimuleeri asjade väljamõtlemist. Mis puudutab diskussiooni, et õppekavas peaks olema nimetatud rohkem naisi perioodidel, kui neid teadaolevalt lihtsalt ei olnud, või et mõnes valdkonnas peaks tasakaalustamiseks tooma välja ka meeste nimesid - kuigi mehi sel perioodil näiteks tuntud luuletajate hulgas polnud -, siis sellist ülepingutatud korrektsust me ei taotle. Naismatemaatikust rääkides - Sofia Kovalevskaja on õpikuis nimetatud. Ei ole midagi katki, kui kirjandusõpetaja toob seostest teatriga rääkides rohkem esile naisnäitlejaid kui meesnäitlejaid. Sugude sulatusahju koolist ei tehta. Tööõpetuses jäävad ka tulevikus põhiliselt poistest ja põhiliselt tüdrukutest koosnevad õpperühmad eraldi. Mulle on jäänud mulje, et praegu kulub õpetajate põhiaur pigem mahajääjate järeleaitamisele kui hästi õppijate edasiaitamisele. Mahajääjale tehakse eraldi õppekava, aga tihti pole see laps õppimisest ülemäära huvitatud, pedagoog ajab teda maja mööda taga ja nii edasi. Põhikoolis peame õpetama kõiki inimesi. Mõned avanevad hiljem, neist on kasu eri valdkondades. Õpetaja töö on mitmekesine, ja kahtlemata on selle üks osa järeleaitamine, individuaalne lähenemine. Aga ka edaspidi - üksikute eranditega - õpivad põhikoolis erinevate võimete ja huvidega inimesed koos. Uues õppekavas ja seaduses nõutakse individuaalset lähenemist mitte ainult neile, kel on õpiraskused. Hariduslikes erivajadustes on esimesena välja toodud andekus. Tuleb spetsiaalselt tegelda nendega, kes jõuavad aines paremini edasi ja vajavad teist lähenemist: soovitust võtta ühendust ülikooli teaduskooliga või ekstra arendamist, et nad saaksid osaleda näiteks peast arvutamise võistlustel või olümpiaadidel.

Ma olen kuulnud, et tunnistusele kahe kirjutamist koolides ei soosita. Lapsele pannakse kolm välja, viiakse üle järgmisse ja järgmisse klassi - ja ta avastab alles põhikooli lõpus, et tema teadmised on puudulikud.
See on kindlasti liialdus. Inimesele tuleb osundada, mis on tema probleemid ja teda aidata. Loomulikult on anded ja huvid erinevad ja mõni ei jõua nii hästi edasi kui teised, kuid me peame tegelema ka nendega, kes sobiksid oma taseme poolest küll 5., 6., 7. klassi, 9. aga juba raskemini. Me ei saa neid ka koolisüsteemist välja heita. Tegemist on ehk väga heade ja hästi kasvatatud lastega, me ei saa neid panna kuskile erirežiimi alla, saata kodunt ära. Uue õppekava puhul on võimalus koolist põhjuseta puudumisi ka hinnete panemisel rohkem arvestada. Nii et tegelikult muutub nii klassikursuse kordamajätmine kui ka ettepaneku tegemine teise kooli saatmiseks lihtsamaks. Ja ka kahtede panemine muutub lihtsamaks, kuigi see pole ka praegu takistatud.

Klassikursuse kordamajätmiseks on vaja lapsevanema nõusolekut. Kas õpetaja pole siis pädev otsustama, mis klassi tasemel laps parajasti oma teadmistega on?
Õpetaja on kindlasti pädev, aga pedagoogina peab ta suutma suhelda ka vanematega. Ja tihti vanemad ja õpetajad leiavad koos parema lahendusena just klassikursuse kordamise. Mõnikord teevad vanemad ise sellise ettepaneku.
Uues õppekavas ja seaduses täpsustatakse kooli, omavalitsuse ja lapsevanemate roll koolikohustuse täitmise nõude ees. Esimest korda saab lapsevanematele määrata trahvi, kui nad pigem takistavad lapsel kooliskäimist. Sest õpiraskused pole tihti tingitud sellest, et laps oleks kuidagi andetum, vaid on põhjustatud sotsiaalsetest probleemidest: purunenud perekonnast, sellest, et kodus pole toetavat keskkonda. Seda kõike tuleb arvestada enne, kui me hakkame õpilasi lahterdama. Aga uus seadus paneb vanematele suurema vastutuse ning ka kooli ja omavalitsuse reageerima juba esimesest põhjuseta puudutud päevast peale. Nii et kogu raskus probleemiga tegelemisel ei lange ainult õpetajale, vaid ka tugipersonalile, omavalitsusele ja lapsevanematele. Kool muutub nõudlikumaks ja rangemaks koolikohustuse täitmise suhtes.

Kui suureks võib kujuneda probleem, et lapsevanemad hakkavad protsessima lapse hinnete pärast? Või kaevatakse, et õpetaja pole last piisavalt hästi õpetanud: õppur on koolipäeva lõpus sama tark kui alguses!
Väga hea, kui lapsevanem tunneb huvi, mis koolis toimub, et ta küsib iga päev lapselt: mis sa koolis tegid, mida te õppisite? Ja püüab ka ise areneda. Kooli maine ja ka õpetaja ameti maine on hakanud Eesti ühiskonnas uuesti tõusma.
Uue seadusega tõuseb ka õpetaja staatus. Kuni selleni välja, et seal on toodud seaduse tasemel loetelu meetmetest, mida õpetaja võib kasutada, kui tal on vaja stimuleerida mõnd õpilast korralikumalt käituma või kaitsta teisi õpilasi.
Samu meetmeid (alates vest-lusest kuni erikooli saatmiseni - R.K.) rakendati ka juba minu kooliajal, aga seni olid nad sätestatud koolide kodukordade tasemel. Ja sellest tuli ka õpetajate ebakindlus, sest kohtus vaieldakse seaduse alusel.
Aga nüüd õpetaja positsioon tõuseb.

Põhikooli lõpetanu peab saama valida meelepärase gümnaasiumi
Gümnaasiume ja põhikoole lahutada plaaniv haridusminister Tõnis Lukas leiab, et eri kooliastmeid ei tohiks mõõta sama joonlauaga.
«Esimese klassi lastesse suhtutakse kui väikestesse vanainimestesse, gümnaasiumiõpilastesse aga kui lastesse, kes ei suuda valikuid teha,» illustreerib minister. Näitlikustades: kui algkoolis on avastusõppe ja rollimängude abil teadmiste omandamine efektiivsem, siis kõrgemas astmes poleks see õigustatud. Reformi sisu on luua tugev põhikoolide võrk, mis looks kõigile põhikooli lõpetanutele võrdsed tingimused gümnaasiumisse pääsemiseks. Praegune olukord on Lukase sõnul ainult põhikoolidele kahjulik: vanemad eelistavad panna lapse täistsüklikooli, mis harib õppureid esimesest kaheteistkümnenda klassini. «Gümnaasiumijärjekord võetakse sisse juba seitsmeaastaselt,» illustreerib Lukas. Tulevikus peaks saama iga põhikooli lõpetanu kandideerida võrdsel alusel ükskõik millisesse gümnaasiumisse, sest need töötavad põhikoolidest lahus.

Tõnis Lukas: «Korrutustabeli peast teadmise nõue säilib!»

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing