Liitu uudiskirjaga

Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Tasakaalukas „ei" vaikivale ajastule

29.01.2010 | Jaak Aaviksoo | Elu

Esmaspäevane Päevaleht valmistas tõelise üllatuse: hommikusel Tartu-Tallinna sõidul kuulsin korduvalt raadiouudist, et justiitsminister Rein Lang kaitseminister Jaak Aaviksoo aktiivsel toetusel on asunud Eestit „vargsi vaikivasse ajastusse viima". Ei osanud midagi arvata, enne kui Päevalehest lugesin, et põhjuseks on septembris valitsusest riigikokku saadetud seaduseelnõu, mis muu hulgas paneb ette muuta avaliku teabe seadust. (Vallo Toomet, Mirko Ojakivi „Uus avaliku teabe seadus viib Eesti vargsi vaikivasse ajastusse" EPL 25.01.)

Olin üllatunud: vaikiv ajastu on karm risk, minu jaoks vastuvõtmatu poliitiline reaalsus, mis ahistab eelkõige sõnavabadust ja välistab poliitilise dialoogi, vaid servamisi puudutades teabe vabaduse teemat. Kui selline risk Eestis varitseb, siis eelkõige sallimatuse ja pealiskaudsuse vohamise tõttu avalikus mõtteruumis, mis tundlikumad hinged vaikimisse pagendab. Avalikku teavet puudutavalt olen end aga alati pidanud pigem suurema avatuse kui suletuse pooldajaks. Artiklist ilmnes, et minu asjakohased selgitused aidanuks vahest emotsioone talitseda ja püüda leida parimaid lahendusi tegelikele, ent väga keerulistele probleemidele. Olgu nad siinkohal toodud tagantjärele.

Olen õigeks pidanud lähenemist, et kogu avalikus sektoris loodud teave on avalik, kui seaduses pole sätestatud teisiti - teabe avalikustamine
teenib rahvuslikke ja avalikke huve, sest nii on tagatud valitsemise läbipaistvus ja usaldusväärsus. Ometi ei saa see avalikkus olla absoluutne, sest osale loodud teabest võib olla vaja teiste rahvuslike (või ka era-) huvide kaitseks ligipääsu piirata. Kehtiv riigisaladuse seadus sätestab sellise rahvusliku huvina vajaduse kaitsta riigi julgeolekut ja välissuhtlust ning määrab riigikaitseliseks riigisaladuseks pea kogu riigikaitsealase teabe, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Väga avar määratlus, mis võimaldaks (kohustaks?) põhjendatult salastama mitu korda rohkem infot kui tegelikult valitsuse määruse alusel on realiseeritud. Põhjus väga lihtne: teabe kaitse riigisaladusena on väga kulukas ja väiksema väärtusega info kaitseks piisab ka märkest „ametkondlikuks kasutamiseks". Nii arvati ammu enne minu ametisse asumist ja ju põhjendatult.

Kaks kitsaskohta

Eelmise aasta alul tegime ministeeriumis info turvalisuse riskianalüüsi ja tuvastasime kaks kitsaskohta. Esiteks, valdavalt tundlikku ja salajast infot vahetult töötlevate inimeste andmed, eriti ametijuhendid, aga ka kontaktandmed ja CV-d. Seda informatsiooni ei avalikusta ükski riik, ka põhjamaiselt avatud Soome ja Rootsi. Tegemist on eelkõige inimestega, kes tegelevad muu hulgas ka teabeameti ja kaitseväeluure salastatud tegevuse koordineerimise ja analüüsiga, tehes seda strateegilisel tasandil ja seega olles pigem enama kui vähema võimaliku vaenuliku huvi objektiks kui juba varjatult tegutsevad institutsioonid. Ja teiseks, ebaselgus vähem tundliku riigikaitselise teabe „ametkondlikuks kasutamiseks" kuulutamise aluste puhul. Vajame sellist „pehmet varjamist" selleks, et säästa end kohmakast salastatud materjalide menetlemiskoormast ilma rahvuslikke huve kahjustamata. Uurisime rahvusvahelist kogemust ja tegime ettepanekuid, mis läbi mitmete muudatuste on nüüd riigikogusse jõudnud. Usun, et oleme ka pärast muudatuste vastuvõtmist endiselt üks avatumaid kaitseministeeriume nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus. Kui riigikogu leiab mingi parema lahenduse kui justiitsministeeriumi ja valitsuse pakutu, siis sobib ka see, peaasi, et laps koos pesuveega välja ei lendaks.

Meedias on väljendatud hirmu, et teatud hulga ametnike „looritamine" looritab ka nende töö viljad ehk avalikku huvi pälvivad dokumendid seaduseelnõudest eri poliitikateni. Leian, et see hirm on asjatu, need on alati olnud avalikud dokumendid, mille koostajad on olnud ja jäävad samuti avalikuks. Ministri looritamine on aga pigem naljanurga teema.

Lisaksin neli üldisemat märkust, mis puudutavad avaliku teabe korraldust. Ka mul on mulje, et avalikus sektoris (sh kaitseministeeriumis) kohati liialdatakse nii riigisaladuse kui ka AK märgetega ja süsteem on mõttetult jäik. Erinevalt ajakirjandusest ei arva ma siiski, et see on mingi Ametnike Partei huvi oma musti tegusid peita, pigem ikka tavapärane haldussuutmatus ja kogenematus, ehkki ka ringkaitse pole välistatud. Kui ametnik ei suuda otsustada, mis on avalik, mis mitte, siis on kindlam piirata - vähem küsimusi. Vahest aitaks seda probleemi lahendada avaliku teabe seaduse kommenteeritud väljaande koostamine, kus käsitletaks ka avaliku teabe seaduse kümneaastast praktikat ja kerkinud probleeme.
Teisalt on meie üldtuntud häda lugupidamatu suhtumine AK märget kandvatesse dokumentidesse ehk maakeeli lekitamine ja tilgutamine. Ametkondlik järelevalve on kahjuks hambutu ja avalik arvamus pigem toetab lekitajaid kui „salastajatest" ülemusi. Me lihtsalt ei usu, et AK võib olla avalikes huvides (mitte segi ajada avalikkuse huvi ehk uudishimuga) ja kaitsta tegelikkuses muu hulgas meie julgeolekut. AK märge on eelkõige mõeldud kaitsma kas kolmandate isikute huve (isikuandmed, tundlikud loodus- ja muinsusobjektid jne) või mitmesuguste menetlusprotsesside töörahu kuni lõpliku dokumendi koostamiseni. Ei ole vist mõistlik korraldada näiteks kogu seaduseelnõude ettevalmistamist piilukaamerate pilgu all. AK kaitse alla peaksid kuuluma ka julgeoleku tagamisega seotud asutuste ja isikute konkreetsed tegevused ja ülesanded kuni nende täitmiseni. Siin on koht edasiminekuks, paljud dokumendid võiks ammu avatuks kuulutada, aga viieaastane piirang ei luba ja selle maha võtmine on liiga keerukaks tehtud.

Kolmandaks tasuks tähelepanu pöörata formaalse avalikustamise varjukülgedele: paljusid olulisi seisukohti ja protokolle, arvamusi ja otsuseid, ettepanekuid ja taotlusi paljudel juhtudel enam sisuliselt ei dokumenteeritagi, kartes avalikustamisega seotud riske. Avaliku halduse sisuline protsess läheb seega põranda alla või hajub internetiavarustesse ja nähtavale jäävad vaid avalikud lõpp-produktid. Selle tulemusena kaob mitte ainult avalikkuse ligipääs olulisele informatsioonile, vaid lootusetuks muutub ka ametkondlik, poliitiline ja lõpuks ka kohtulik järelevalve. Ise pean seda suurimaks probleemiks avaliku sektori teabepoliitikas.

Neljandaks võiksime üle kasvada riigi ja kodanike huvide põhimõttelisest vastandamisest, see kuulub orjarahva mentaliteedi juurde. Räägime rahulikult rahvuslikest huvidest, mis ühitavad avalikud ja erahuvid, ning püüame neid mõistlikult tasakaalustada. See on keeruline, sest demokraatia on keeruline. Samuti pole vaja arvata, et meil väikese riigi ja rahvana polegi saladusi, mida kaitsta, ja parem siis juba kõik välja riputada. Liiga lühike seelik kõlbab vahest murdeikka, meie võiksime olla täiskasvanumad.

Ja päris lõpetuseks. Iga riigi kaitses on võõraste pilkude eest varjamise väärset ja kahjuks kaasneb varjamisega alati kuritarvituste risk, mistõttu sisaldab maailma sala- ja kaitseteenistuste ajalugu alati ka skandaale, see on lihtsalt salastamise hind. Meie oskus olgu neid riske minimeerida, mitte püüda lihtsameelselt, ent otsustavalt must-valgeid lahendusi pakkuda. Lahendusi otsides võiks lähtuda printsiibist: salasta nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Ja siis hoia saladust. Valvekoerale soovitaks aga peale abstraktse urina haukuda võimalikult konkreetselt ja kui kuri tõesti karjas, tuleks ka hambad säärde lüüa.

Allikas: EPL

Märksõnad

Jaak Aaviksoo, IRL, Isamaa ja Res Publica Liit

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing