Kõrgem teadus seestpoolt

28.01.2010 | Peeter Olesk | Elu

Laulvat revolutsiooni tegid romantikud, kuid mitte ilma kõhklusteta. Üks neist seisnes järgnevas küsimuses. Miks te ajal, mil pikkadegi traditsioonidega ajakirjadel (näiteks Looming ilmub alates aastast 1923) on raskusi kaastöö kättesaamisega ja keegi ei tea, missugune ajakiri pannakse majanduslikel põhjustel üldse kinni, tahate taastada kuukirja? Tahate ja julgete? Vastuseks kõlas: teeme ruumi juurde. Sõnastas selle Hando Runnel.

Aeg ja ajakiri

Ühel lõunasel hetkel tunnistas dr Toomas Vilosius, inimesena mitte võimukandja ega rahakamandaja, vaid hell lüürik, kuidas ta loobub Eesti kirjanike liidu kuukirjast Tartus nimega Akadeemia, sest seda lugeda on tal liiga raske, ja ta tellib perele hoopiski (samuti) kirjanike liidu ajakirja Loomingu Raamatukogu (1957 - ).

Vastasin, et viimasena nimetatut tasub osta üksiknumbrite kaupa, sest kõik pole üheväärne. Vastasin ning jäin mõtlema. Kas me (koos filoloog Mart Oravaga on minu tehtud Akadeemia osakondlik struktuur) tõesti tõime tagasi midagi härradele? Ega ei. Ajakirja oli vaja Tartule, kirjanikele ja avaralt mõelda oskavatele humanitaaridele.

Rohkem kui pool sajandit tagasi (1958) oli vapper tegu käivitada olemuslikult muutunud tingimustes ajakiri Eesti Loodus. Aastast 1967 pandi käima kuukiri Horisont, millele andis egiidi ühing Teadus, mida ennemuiste nimetati pika nimega ühinguks, sest ametlikult oli ta poliitiliste ja teaduslike teadmiste levitamise üleliiduline ühing. Ajakirjade Eesti Loodus ja Horisont pealt on kasvanud üles mitu põlvkonda, kelle lugemusse tuleb lisada venekeelsed ajakirjad, mis polnud läbinisti propaganda.

Aastal 1989 ei olnud asjaosalistel aega teha mingit kokkuvõtet. Ei minevikust ega stardiprotokollidest. Kust meie teadsime, kui paljud hakkavad töötama läbi Eesti Vabariigi kaitseasjandust või keda koolitab Tartu ülikooli usuteaduskond, mis tookord polnud veel taastatudki?

Lähtusime sellest, et inimesed peavad saama sõna, kuid mitte distsiplineerimatul kombel. Tollest ajast on jäänud riiulitesse mitu rida ajakirju, millel jätkusuutlikkus puudus. Nad on osutunud ajutiseks. Seda meie jällegi ei tahtnud.

Omaette probleemiks olid - nagu on praegugi - organisatsioonide toimetised. Emakeele seltsi aastaraamatu kõvakaanelise köite ilmumine just igal aastal oli tema peatoimetajale Paul Aristele isikliku au asi. Ta elas läbi neid kordi, kui tuli leppida kahekordse aastaraamatuga, samuti seda, kui köite maht tõmbus väheldaseks.

Seltsi aastaraamat aasta 1988 kohta ilmus alles 1991, järgmine köide aastate 1989-1996 kohta 1998. Ajakirja Akadeemia taastajad ei tahtnud graafikust välja langeda.

Nüüdisaegsel lugejal on valida paljut. Akadeemia on mõeldud lugejale, kes kas on haritud või tahab seda olla. Viimasetüübiliste alamaks latiks on põhikooli lõpp, see tunne, kui marakratt tahab olla targem kui õps, teadmata, kui tark õpetaja tegelikult on.

Lati ülemise astme kõrguseks oleks uurijaprofessori tase. Säärane peab valdama oma ala, ent on võhik võõrsil. Toob asutusele sisse suure summa teaduslikuks uurimiseks, aga küsib abikaasalt, kumba kätt kirjutuslaud töökohal jääb: vasakule või paremale.

Mõelge pisut!

Paljudest asjadest enne Eesti Vabariigi taastamist ikkagi ei kirjutatud või aeti täielikku jama. Üks oli rahvuslik julgeolek kaitsevõime ja ohutunde põhjendamise mõttes. Mul on hea meel, kui nooremad ajaloolased tahavad siin olla põhjalikud ja väldivad päevakajalisust, iseäranis nõndanimetatud luurajate paljastamist ilma mingisuguse analüüsita.

Teine on teoloogilised probleemid. Mitte see, kas Jumal on olemas, vaid kuidas Jumala olemasolu tõlgendada. Ajakirja Akadeemia formaat on samasugune kui Usuteaduslikul Ajakirjalgi: pisut üle kaheksa tolli kõrgust ning viis ja pool tolli laiust. Akadeemia peab olema lugeja käes igal kuul, Usuteaduslik Ajakiri nii range ei ole. Vaks on vahet.

Kahju on sellest, et kõik ainealad pole Akadeemiasse ulatunud. Eesti vajab korralikku insenerikoolitust. Mine võta kinni, kus see kõik laiali on! Meie põllumajandusloos jätkub sõimu rohkem kui paskrästal sõnnikut, kuid sõim ei ole sõnnik, temaga ei väeta.

Oleks ebasiiras väita, et meie peres võetakse Akadeemia igat numbrit vastu suurtükipaukudega nagu saluudis. Kui aga uus number jääks ära, tuleks asemele tühi koht. Seda pole vaja.

Kõrgem teadus seestpoolt

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing