Haridusreform Ameerika moodi

22.01.2010 | Lauri Vahtre | Välis, Haridus

Meil on võib-olla raske ette kujutadagi, mida tähendab üks haridusreform Ameerika moodi. Ameeriklased ei tea, kus ja mis tasemel midagi õpetatakse ning mille eest paber antakse. Barack Obama üritab selgust luua.

Ameeriklased on kõigepealt ameeriklased ja see avaldub ka Obama reformi edukultuslikus loosungis „Võidujooks tippu!", millest ameerikalikumad on ehk vaid Coca-Cola ja Miki-Hiir. See on öeldud nentivalt, mitte vanaeuroopaliku üleolekuga. Teiseks on enamik USA osariike nii rahvaarvult kui ka pindalalt tunduvalt suuremad kui Eesti, nad on haridusküsimustes alati vägagi iseseisvad olnud (nagu muuski) ja nad on palju erinevamad, kui me siin arvama oleme harjunud.

On arusaadav, et nii Bush-noorem kui ka Obama on oma hariduspoliitilised initsiatiivid sõnastanud võrdlemisi üldiselt, jättes üldeesmärkide saavutamise konkreetsed viisid iga osariigi enda otsustada ja kutsudes inimesi üles esitama ideid, kuidas hariduse kvaliteeti tõsta. Ühtlasi näeme, et siin peitub ka Ühendriikide hariduse üks peamisi probleeme - pole selget pilti, kus mis tasemel õpetatakse ja milliste teadmiste/oskuste eest mis paber antakse. Seepärast on loogiline, et on asutud välja töötama teadmiste hindamise üleriigilisi kriteeriume, mis on sisuldasa meie riigieksamite kauged sugulased.

Teadmisi on ka vaja

On omamoodi hingekosutav täheldada, et kõigi nende erinevuste juures jääb hariduse taseme tõstmise põhiprobleem samaks - kuidas koolitada häid õpetajaid, mil viisil neid halbadest eristada ja motiveerida. Selles võiksime ameeriklastega vabalt üksteisele oma muresid kurta ja neist vastastikku aru saada. Meie uute õppekavade puhul on juba kostnud suuresõnalist kriitikat, et õpilastesse tahetakse endisel viisil hulgaliselt teadmisi valada, selle asemel et neid mõtlema ja seoseid nägema õpetada. Samas ütleb iga hea õpetaja, et mõtlemist ja seoste loomist saab õpetada vaid sellele, kellel on teadmisi, ja et teatav osa teadmistest tuleb lihtsalt pähe õppida nagu ükskordüks või inglise keele ebareeglipärased tegusõnad - muud varianti pole. (Ühe hea õpetaja repliik: „Kuidas õpetada lapsi mõtlema? Kas nii, et lähen tahvli ette ja ütlen: „Vaadake, ma mõtlen praegu! Tehke järele!" Ei, nii see asi ei käi.")

Universaalne juhend puudub, teadmiste elustamise oskus jääb igavesti õpetaja „musikaalsuse" ehk õpetajaande küsimuseks nii meil kui ka teisel pool Atlandit. Olen ise juba aastaid propageerinud mõtet, et õpetajate erialast andekust (empaatiavõimet, seoste nägemise ja esitamise, aga ka tunnikonfliktide lahendamise oskust) tuleb hakata mõõtma - see on teatavate ülesannete abil täiesti võimalik -, ning kel siis ka pärast kõiki kursusi ja eksameid seda andekust ei ole, näiteks ei suuda ta keskmist klassitäit ennast kuulama panna, see õpetajaks lihtsalt ei sobi. Nii nagu igaüks ei sobi klaverimängijaks. Vahet tuleb muidugi teha ka põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajail - kes ei sobi üheks, võib sobida teiseks ja vastupidi.

Jääb üle huviga jälgida, kuidas asuvad neid küsimusi lahendama ameeriklased, keda ei ole tarvis pimesi matkida, kuid kellelt on samas alati midagi õppida.

Haridusreform Ameerika moodi

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing