Pandipakend on monopol, mis tuleb lõhkuda

21.01.2010 | Erki Nool | Majandus, Keskkond

Tutvustaksin asja, mis on meedias tulistatud auklikuks enne, kui seda on nähtudki. Kusjuures on tulistatud nimelt seadusemuudatuse ideed, mitte sisulisi üksikasju.

Juba on suudetud tekitada arvamus, et muudatuse vastu on lai üldsus, loodusesõbrad ja riigikogu suur enamus - ühesõnaga viimane kui üks.
Niisiis võib pooltolemise põhjus olla üksnes kas rumalus või omakasu. Parem muidugi viimane. Ja ole lahke, ilmubki lehenupp, milles teatatakse, et ettevõtja Toomas Tõnistele on määratud pakendikäitlemise seaduse rikkumise eest trahv. Mistõttu ta nüüd tulebki välja senise süsteemi vastu suunatud seadusemuudatusega. Kättemaksuks saadud trahvi vastu, mis oli 600 000 krooni... ei eksisin, 60 000 krooni... ei, ikka eksisin, mis ta siis õieti oligi?... Aa - kuussada krooni! Eks ole, lööb ikka jalust maha ja paneb tegutsema küll...

Niisiis ongi põhjus leitud, nüüd tuleb ette tuua veel need hullud tagajärjed, mida seadusemuudatus põhjustaks. Esiteks täituvad meie puhtaks saanud metsaalused ja teeveered päästmatult taas pakendiprahiga. Teiseks on kohustuslik pandipakendisüsteem meil nii juurdunud, et seda vabatahtlikuks muutes kukuks ta kokku. Kolmandaks, meil on nii nagu kogu Euroopas tavaks. Ja kirjatabki Tartu mees Tarmo Noop 12. kuupäeva Postimehes sõna-sõnalt: „Inimesed, kes istuvad riigikogu keskkonnakomisjonis, peaksid endale selgelt aru andma, millised süsteemid maailmas toimivad ja kuidas on võimalik Euroopa Liidu kehtestatud norme täita."

Euroopas pole sellist tava
Väga hea nõuanne, vaatame siis, kuidas Euroopas neid taaraasju aetakse. Kuidas see eesrindlik kohustuslik pandipakendi süsteem on üleeuroopaliselt juurdunud. Ja mis me näeme? Näeme seda, et miskipärast on see juurdunud kõigest kuues riigis - Taanis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Eestis. Ehk viies väga kauase ja väga kõrge kodanikukultuuriga maal. Ja nende kõrval siis veel riigis, mille kodanikukultuuri võis alles eile väljendada kolme sõnaga: a nam vsjoravno!

Aga kõigis ülejäänud maades, mille pakendikultuuri Tarmo Noop soovitas tundma õppida, pole pandipakenditest lõhnagi.
Euroopa Pakendi- ja Keskkonnaorganisatsioon ütleb oma soovituses sõna-sõnalt, et ta on „ühekordse kasutusega joogipakendite pandisüsteemi vastu".

Ja ta toob neis kuues riigis toimiva süsteemi puudustena välja järgmised: pandipakendid moodustavad vaid väikese osa kõigist kogutud pakenditest; pandisüsteemiga suunatakse joogipakendid olemasolevatest kogumissüsteemidest kõrvale; 85-95% tekkivast prügist ei ole seotud jookidega; kahe eraldi kogumissüsteemi puhul tekib arvestatav majanduslik kahju; tarbijad maksavad toote eest kõrgemat hinda;
kõnealune poliitika tõkestab kaubandust ja seega Euroopa ühtse turu loomist; tootjad peavad toime tulema sellest tulenevate konkurentsimoonutustega.

Ning sama organ lisab ainsa mööndusena:
„Euroopa Liidu õigus lubab liikmesriikidel kasutada kohustuslikku pandisüsteemi vaid siis, kui on võimalik tõendada, et see on vajalik keskkonnakaitse põhjustel..."

Eks ole, ja kohe kõlabki praeguse süsteemi kaitsjate ühiskoorilt: no seda me ju räägimegi, see ongi see põhjus! Looduse reostamine!
Ma ise, nagu paljud teistki, osalesin kuulsal puhastusaktsioonil „Teeme ära!" Ja mis kraami me seal üle rinna tõstsime? Kas õlle- ja limonaadipudeleid? Ei, ikka autokumme, mööblit, ehitusprahti, kodumasinaid, jalanõusid, metalli, akusid, õlinõusid ja mida kõike veel. Kusjuures koguses ja mahus, mille kõrval joogipakendeid mainida oleks isegi naeruväärt.

Käitlemistasu pudeli hinnaga võrdne
Ning loemegi nüüd Euroopa Pakendiorganisatsiooni möönduslause ilusasti lõpuni: „...kui on võimalik tõendada, et see on vajalik keskkonnakaitse põhjustel, kuid isegi sel juhul ei või õigusaktid minna kaugemale taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikust."
Sõna-sõnalt: ei või minna kaugemale! Aga meil? Meil tahetakse minna niikaugele, et väidetakse: pandipakendisüsteemist loobumine tooks kaasa k o g u looduse prahistamise.

Niipalju loodusest. Nüüd majanduslikust poolest, õigemini selle üle ironiseerimisest.
Ülestunnistus pandipakendisüsteemi enda suust. Saksamaal vastava süsteemi käitaja möönab, et kulu ühe kogutud pandipakendi kohta on kolm korda suurem kui ühe majapidamistest kogutud pakendi kohta. Põhjuseks on mõistagi suuremad käitlemiskulud.
Värska Vesi kinnitab, et pudeli käitlemistasu on pea sama suur kui tooriku enda hind. Kõlab absurdselt, kuid on paraku tõsi.
Saadagu aru, jutt käib monopoolsest seisundist, ei millestki muust. Kui nelja aastaga on mingi hind tõusnud 10 sendilt 47 sendini ehk 470%, kuulge, praegusel ajal oleks see iga ärimehe unistus. Ta mõistab, et selline äri on võimalik ainult monopolil. Aga just 470% on tõusnud 2005. aastal käivitunud süsteemi käitlustasu.

Kapitalistlik monopol ei erine sisuliselt komparteist. Mõlemal on oma ühiskonnas nii võim kui vägi. Vaba ühiskond võib sallida küll kompartei olemasolu, sest ta pole ohtlik, sest seal pole tal võimu, monopoli aga vaba ühiskond sallida ei saa, sest tema võim on tõeliselt ohtlik.
Meie muudatusettepaneku sisuks on monopoli lõhkumine. Paralleelse võimaluse pakkumine. Mis oleks odavam, kuid teeks ära sama töö.
Mäletate, missugune oli olukord Paunvere ülikonnaturul? Eks ole, papa Kiir koos poegadega tegi kõige lõhkisema sabaga pintsakuid. Tal oli oma nõelaametis monopoolne seisund. Ainult temalt ja ainult tema öeldud hinnaga. Võta või jäta! Kuid siis tulid alevisse kaks õde, kes hakkasid tegema täpselt sama tööd, kuid märksa odavama tasu eest. Tekkis konkurents, Kiirte monopol sattus löögi alla. Ja kogu Kiirte kamp kargas õdedele kallale, süüdistades neid kõigis pattudes. Just nii käitubki iga monopol.

Lõpuks, mida siis joogipakenditena kogutakse? Mis on taaskasutuspakend? Loogiliselt võttes peaks olema see, mille sisse villitakse uus jook.
Vale vastus. Tagatisraha süsteemi eesmärk peaks olema pakendi ringluses hoidmine, kuid tegelikult kogutakse põhiliselt ühekordse kasutusega pakendeid ehk teiste sõnadega kraami, millest toodetakse prügi. On siis mõtet koguda üht ja sama prügi kahe erineva kogumissüsteemi kaudu, ainult et ühe puhul läheb prügi kallimaks maksma.

Sest tagatisrahasüsteem ei võimalda koguda klaaspurke, toiduõlipudeleid, äädikapudeleid, ning lööb lahku eri alkoholisisaldusega jookide pudelid. Klaasist õlle- ja limonaadipudelid moodustavad pandipakendiringluses ainult mingi osa. Lõpuks, süsteemis, mis on üles ehitatud rahalisele kompenseerimisele, leidub alati võimalusi pettusteks. Võib tuua ka näiteid, kuid ei maksaks kahelda, nutikaid leidub alati.

Pandipakend on monopol, mis tuleb lõhkuda

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing