Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Haridusuuendusest ilma paanikata

08.01.2010 | Tõnis Lukas | Haridus

Millest muust uut aastat alustada, kui uuest põhikooli- ja gümnaasiumi­seadusest kõneldes.

Ilma naljata - see on olulisim hariduspoliitiline seadus pärast 1993. aastat, mil riigikogu võttis vastu sama seaduse paljude üksikparandustega pikitud versiooni. Ajaga on kuhjunud hulk vajalikke uuendusi, mis ootavad rakendamist. Puudutagu need siis õpetaja staatuse tõstmist, koolist väljalanguse kaotamise vajadust, kooliturvalisust või hariduslike erivajaduste, sh andekuse käsitlemist. Koolivõrku puudutavad sätted moodustavad vaid väikese osa eelnõust, aga nende ümber käiva arutelu venitamine takistab ka kõigi teiste punktide heakskiitmist.
Seaduseelnõu aruteludel on ka asjadega hästi kursis olevatelt inimestelt jäänud kõlama ehmatav etteheide: miks te enne koolivõrgu kallale tahate minna, kui sisuasjad pole korda tehtud? Justkui ei tahetaks teha mõistlikult mõlemat korraga ja piisavalt pikalt ette planeerides.
Oleme endale aru andnud, et meil on praegu harva ettetulev võimalus ühendada sisu ja vorm harmoonilisemalt ja otstarbekamalt kui seni. Ja nii on ministeeriumi esitatud eelnõus ka tehtud. See on peaaegu sama, kui planeerida koos dieeti ja sobiva rätsepaülikonna valmistamist. Täiesti mõttetu oleks ülikond tellida enne, kui mõõdud teada. Sama koomiline oleks dieeti pidada, kui vanu riideid sellega kohandada ei suudeta. Sama lugu on õppekava ja koolivõrguga. Seepärast oleme isegi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning riiklike õppekavade tekste ette valmistades nende vastastikust kooskõla arvestanud ja ühte muutes teise parandusi sisse viinud. Seda juba üle aasta käsikäes riigikogu kultuurikomisjoniga, mille liikmed oleksid pidanud pretsedenditult tihedat koostööd märkama.
On hea meel, et nii paljud inime­sed ja institutsioonid on võtnud südameasjaks õppekava ja koolivõrgu asjus kaasa rääkida ning kirjutada. Ja nagu niisugusel puhul sageli juhtub, ei pruugi nad oma täpset sõnastust stiililiselt ja mõisteliselt ühtlustatud ning paragrahvidesse kirjutatud tekstist üles leida, kuigi ettepanekut on arvestatud. Samas pole põhjust eeldada, et professorid Marju Lauristin, Margit Sutrop, Viive Ruus, Edgar Krull oma panust õppekava tekstis ära ei tunneks.

Õppesisu määrab

Riik ei ole senini koolivõrgu korras­tamisse sekkunud, see on jäetud kohalike omavalitsuste teha. Elu on aga näidanud, et hariduskorraldusele tuleb läheneda kogu riigis süsteemselt - eriti nüüd, mil õpilaste arv langeb ja linnad eelistavad oma kooli­võrku puudutavate raskete otsuste tegemise asemel maakoolidest õpilasi üle tõmmata. On selge, et isevoolu teel aset leidvad juhuslikud muutused viivad senisest veel suurema ebaühtluse ja keskhariduse kihistumiseni. Rääkimata ülemäära suurtest kulutustest palju suuremale õpilaste arvule mõeldud koolivõrgu ülalpidamiseks. Suurtes linnades vabastaks liiga pisikeste koolide ühendamine nii õpetajate palgatõusuks kui ka õppekeskkonna parandamiseks täiendavat raha.
Kuigi on püütud jätta muljet, et juttu on peamiselt koolide arvust, teenivad kavandatavad uuendused ainult sisulisi, õppekava muutuvate vajaduste ja õpetajate ettevalmistusega arvestavaid eesmärke. Kui noor on otsustanud pärast põhikooli lõpetamist omandada üldkeskhariduse, peab tal teistega sammu pidamiseks ja oma huvidele vastavaks süvendatud õppeks olema võimalus valida praegusest rohkem eri aineid. Väga väheste õpilastega gümnaasiumis on seda raske korraldada.
Gümnaasium nõuab õpetajalt põhi­koolist erinevat ettevalmistust ja kogemust. Sellise ettevalmistusega õpetajad soovivad normaalse palga teenimiseks vajalikku tunnikoormust, mida alla kuue klassi­komplektiga (igal tasemel kaks klassi) tagada ei saa. Uue seaduse ning õppekava jõusse astudes muutuvad eri kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded. On täiesti normaalne, et põhikooliõpe­taja kvalifitseerub üha rohkem mitme aine õpetamisele - sel moel on ka väiksema õpilaste arvuga võimalik säilitada tugev põhikoolivõrk. Põhikooli­pedagoogika oluline osa on kasvatus. Gümnaasiumiõpetaja keskendub tulevikus aga sellele, et anda edasi süvateadmisi valdavalt ühes aines.
Eesti haridussüsteem on ühtne, tähtis on teada, mis olukorras on kõik selle koolid. Õppekvaliteediga on probleeme ka üha väiksemaks muutunud venekeelsetes gümnaasiumides. Nende taset aitab hoida üleminek eesti õppekeelele, aga seda on lihtsam teha, ühendades väikesi koole suuremateks, kolme kuni viie paralleeliga lütseumideks. Nii on võimalik sinna tuua hea koolitusega eesti keelt valdavaid oma ainet hästi tundvaid pedagooge. Kolme aastaga on vene gümnaasiumide 10. klassi astunute hulk vähenenud 49% võrra, koole on aga endiselt üle kuuekümne, kuigi linnades ei tohiks olla kauguse ega majutuse probleeme.

Maakoolidel on tulevikku

Paljude gümnaasiumide väikese õpilaste arvu põhjus on õpilasränne. Meil on hulk oma gümnaasiumiga omavalitsusi, kus ligi pooled gümnaasiumiealistest käivad haridust omandamas mujal. Seni on väiksemad omavalitsused lootnud õpilasrände enda kasuks pöörata, kuid juba kaugemale kooli läinud lapsi on koduvalda ääretult raske tagasi tuua. Naabervaldade laste juurdekutsumisest on praeguses olukorras raske rääkida, sest koduvallast lahkuvad just edukamad õpilased, mistõttu kohalik kool kaotab lisaks õpilastele ka hea maine.
Olen kutsunud vallajuhte koostööle, et piirkonnas korralikku gümnaasiumi säilitada, sest eraldi jätkates ei pruugi selleks jõudu jätkuda. Seni olen küll peamiselt populistlikult pragada saanud, aga samas on koostöö­idud siin ja seal õnneks arene­ma hakanud. Sellest hoolimata, et traagi­kuid parlamendivalimiste lähenedes jätkub: Rahvaliit püüab kasu lõigata maakoolide hirmutamisega, Keskerakond külvab paanikat venekeelsete valijate hulgas, nagu „ahistaks" haridusuuendus eriti nende tulevikku ja identiteeti.
Kui vaadata viimasel ajal väiksemaks muutunud gümnaasiumide prae­gusi seitsmendaid, kuuendaid ja viiendaid klasse, saab selgeks, et nii mõnigi väike kodune gümnaasium ei ole mõne aasta pärast enam konkurentsivõimeline. Kavandatud uuendus arvestabki eelseisvat gümnaasiumiõpilaste arvu drastilist vähenemist. Kogu koolivõrk on juba praeguseks kaotanud tippaastatega võrreldes üle 80 000 õpilase - oleks vale eeldada, et see muutusi kaasa ei tooks.
Sellest tõdemusest kasvab välja vajadus luua kõigisse maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, jättes nende kõrval alles siiski ka mõned valdadevahelised piirkonnagümnaasiumid. Kui käitume organiseeritult, võime pidurdada üha hoogustuvat rännet mõnda veel suuremasse linna. Kui omavalitsused aga piirkondliku gümnaasiumidevõrgu asjus koostööd ei tee, läheb ränne varsti ka maakonnalinnast mööda - näiteks Tallinnasse ja Tartusse. Selline liiga varajases eas ajude äravool maalt tuleb peatada! Kui me ei otsusta seda teha praegu, võib kuue aasta pärast sunnitud otsuseid tehes olla juba hilja! Nii käituvad poliitikud, kes otsuseid edasi lükates räägivad ennast seisvat maakoolide eest, tegelikult senisest veel suurema õpilaste linnakoolidesse ümberpumpamise eestvõitlejatena.

Enam austust põhikooli vastu!

Nii õppekavauuendus, eesti õppekeelele üleminek kui ka õpilaste arvu vähenemine mõjutavad gümnaasiumi­võrku oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt hakkab uus gümnaasiumide korraldus kehtima alates 2012/2013. õppeaastast. Et vajadusel tühjenevad mitte jätkavad gümnaasiumiosad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015.
Seega on aega piisavalt ja riik toetab üleminekuperioodil omavalitsusi koolide reorganiseerimisel täiendava investeeringutoetuse, õpilas­te sõidutoetuse ja õpilaskodu või kodumajutuse rahastamisega, samuti täiendava õppevara soetamisel. Ülemine­ku­vormina saavad piirkonnagümnaasiumid jätkata ka liitunud koolide asupaikades edasi tegutsevate koolituskohtadena, kus kombineeritakse ühiselt õpetajate töökoormust, valikainete ja huvihariduse pakkumist.
Linnade nn eliitkoolide juhtide ja osa poliitikute avaldustes püütakse jätta mulje, nagu ei olekski põhikooli eraldi eksisteerimine võimalik, nagu selline kool oleks arenguvõimetu. Kui gümnaasiumiosa ka kaob, siis kool põhikoolina jääb ju alles! Neile, kes tahtlikult põhikoolidest mööda vaatavad või siis gümnaasiumiosa lakkamisel ka kogu kooli kadu kardavad, tahan rõhutada, et Eestis on palju põhikoole, kus on väga head õpetajad ja kus koolijuhid on suutnud nii õpetajate koormuse kui ka lastele huvihariduse võimaluste pakkumise hästi korraldada! Nende lõpetajad lähevad võrdselt teistega ilma takistusteta edasi nii Nõo reaalgümnaasiumi kui ka Hugo Treffneri gümnaasiumi. Hea mainega tugev põhikool suudab pakkuda piirkonna lastele väga korralikku õppekeskkonda, nii et vanematel ei ole tarvis neid juba maast madalast linna kooli viia.

 

Allikas: Õpetajate Leht

Märksõnad

Tõnis Lukas, haridus

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing