Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Persoonilugu: Koolimees. Dirigent. Ajakirjanik. Poliitik

14.12.2007 | Ene Pajula | Haridus, Elu

Kui keegi küsib, kes on Andres Ammas, siis vastus on pealkirjas olemas ja just selles järjekorras. Praegu. Sest kuigi Andres Ammas on kogu oma täiskasvanu-elu jooksul olnud tegev kõigis nendes valdkondades, on järjestus eri aegadel olnud erinev.
„Mu ema ütles juba ükskord ammu, et niipea kui asi mulle selgeks saab, siis see mind enam ei huvita. Ja nii vist ongi olnud," ütleb Ammas. Ometigi on tema elu kulgenud spiraali mööda, mis toob ta ringiga samade asjade juurde tagasi ja siis juba tõepoolest, kogenenuma, targemana, kõrgemal tasemel.
Üks asi, kuigi mitte vähetähtis, jäi pealkirjas nimetamata - Andres on läänlane. Kõik, mida ta teeb, on olnud seotud Läänemaa pealinna Haapsaluga. Siin ta sündis, siin lõpetas keskkooli, siin tegi oma esimese etteaste dirigendina, astus poliitikasse, võttis naise, asutas ajalehe, juhatas Haapsalu linnavolikogu ja on nüüd Haapsalu Gümnaasiumi direktor.

Esimesed õpetajakogemused üliõpilasena

Haapsalu Gümnaasium on alati olnud väärikas õppeasutus, mida lõpetajad pole mitte kunagi häbenema pidanud. Oli see siis ennesõjaaegne Haapsalu Ühisgümnaasium või nõukogudeaegne Haapsalu 1. Keskkool, mille Andres Ammas 1979. aastal lõpetas. Haapsalu 1. keskkool polnud kuulus ainult Eestis, vaid sellest koolist räägiti üle kogu Nõukogude Liidu, sest selles koolis oli oma muusikateater „Pöialpoiss". Nagu elus sageli juhtub, oli ka „Pöialpoiss" mitmete õnnelike kokkusattumuste tulemus, mis veidral kombel ei tähendanud üksnes väga häid muusika- ja kirjandusõpetajaid - kuigi ka neil oli teatri sünni- ja tegutsemisloos loomulikult oma osa - aga „Pöialpoisi" dirigent Tõnu Paomets oli matemaatika- ja lavastaja Viktor Nelik kogunisti keemiaõpetaja. Lastemuusikakooli klaveri erialal lõpetanud Andres Ammas oli „Pöialpoisiga" juba kooli ajal enesestki mõista seotud, nagu tegelikult kogu koolipere. Suur ooperilavastus vajas lisaks solistidele ka orkestrit ja koori, tantsurühma, kostüümiõmblejaid, dekoratsioonikunstnikke, lavatöölisi, valgustajaid, helimehi ja keda kõike veel. Ammas mängis tavaliselt orkestri koosseisus klaverit. Aga kui tema lennukaaslased Elmo Joa (hilisem Haapsalu Linna Algkooli direktor) ja Tõnis Peikel (praegune Palivere Põhikooli direktor) ennast Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurharidusteaduskonda orkestrijuhi erialale õppima sättisid, siis küsis Ammaski õpetaja Paometsalt, kas ta saaks mõne pasuna puhumise aastaga nii selgeks, et sisseastumiskatsetel sõelale jääda. Aga õpetajal oli parem mõte: miks ei võiks Ammas hoopis konservatooriumi muusikapedagoogika erialale õppima minna - seal peaks piisama tema klaverimänguoskusest. Ammas läkski ja sai koos Alo Mattiiseniga sisse ka.
„Sobisime hästi sisseastumiskonsultatsioonidest alates, mõlemad maalt*, nagu me olime," meenutab Ammas. Konservatooriumipäevilt mäletab ta kõige soojemate sõnadega prof Venno Laulu, kes oli üliõpilaste esimeste sammude suhtes hästi toetav. Õpetajatööd alustas Ammas IV kursusel, kui kodukool ta kahel päeval nädalas muusikaõpetajaks kutsus. Oma diplomilavastuse tegi Ammas teadagi „Pöialpoisis", dirigeerides lastemuusikali „Charlotte koob võrku". Libreto kirjutas Margus Kasterpalu, kes ka on Haapsalu 1. Keskkooli Ammasega ühes lennus lõpetanud; muusika autor oli - kes siis muu - kui sõber Alo Mattiisen, kes pealegi oli juba kooli ajal kirjutanud südamlikke lastelaule. Etendus osutus väga menukaks. Polnud ka ime, sest loo autorid, esitajad ja publik olid kõik ühtviisi noored, samahästi kui eakaaslased ja neile läksid korda samad asjad.
Haapsalu tollase ametliku rajoonilehe "Läänlane" peatoimetaja ja hilisem maavalitsuse haridusosakonna kauaaegne juhataja Ly Pukspuu mäletab toda aega: "Diplomietendus oli Haapsalu kultuurimajas. Minu seljataga istus Konservatooriumi professorite rivi, kes olid enne algust ikka väga skeptilised - kuidas siin üldse ooperit teha saab! Aga juba pärast esimest vaatust polnud nende skepsisest jälgegi järel. Siis kuulsin vaid, et mõelge ainult, mida nad siin teha on suutnud!"

Muinsuskaitsest poliitikasse

Kui 1986. aastal asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, juhatas Ammas parajasti Haapsalu Rajooni RSN Täitevkomitee kultuuriosakonda. See viimane seik oli suhteliselt lühiajaline ja Ammas on hiljem isegi tunnistanud, et ametnikukarjäär talle ei sobi. Aga see töökoht viis ta kokku muinsuskaitse sildi all tegutsenud rahvusliku liikumisega ja muutis ta elu. Paari aasta pärast lahvatas laulev revolutsioon ja Ammas sukeldus silmini poliitikasse. Astus Eesti Kristlik- Demokraatlikku Liitu (millest peagi sai Isamaaliit), oli tegev kodanike komiteede liikumises ja sai valitud Eesti Kongressi. 1989. aastal asutas ta koos Arne Veskega tänaseni edukalt toimiva ajalehe "Lääne Elu".
"Lääne Elu" oli Eesti esimene eraomandusel põhinev maakonnaleht ja arvata võib, et selle käivitamine ei läinud lihtsalt. Asjast tuli põhjalikult aru anda EKP Haapsalu rajoonikomitee bürool. Ent kas olid ajad juba sedavõrd muutunud või olid kohalikud kommunistid päris mõistlikud või ei uskunud nad sellise asja eluvõimelisusse, aga loa asutajad sai. Avanumber ilmus 1989. aasta juulis.
Ly Pukspuu: "See oli tõeliselt julge üritus. Oskajaid lehetegijaid polnud ju väikeses kohas võtta, kellelgi polnud ettekujutust, kuidas majanduslikult toime tullakse. Päris mitu aastat tegid "Lääne Elu" ju Andres ja tema naine Anneli sisuliselt kahekesi, lisaks vaid mõned poole kohaga või sümboolse tasuga abilised."
Kõige rängem aeg Ammase elus oligi 1990ndate algul, kui ta osutus valituks Ülemnõukokku ja oli ühtlasi oma ajalehe peatoimetaja.
„Sõitsin hommikul kella kuuese bussiga Tallinna Ülemnõukogu istungitele ja õhtul üheksaks Haapsallu tagasi, kus sageli varavalgeni lehte tegin," meenutab Ammas. „Aga noor inimene jaksab palju, eriti kui tegevus teda paelub. Ja põnev oligi mõlemal pool. Ja Andres Ammas alles 28-aastane.
"Kui sa küsid, mida ma oma elu suurimaks saavutuseks pean, siis praegu tundub see kindlasti olevat "Lääne Elu"," ütleb Ammas ja lisab, et tal olnuks viimastel aastatel õpetajana töötades raske majanduslikult toime tulla, kui tema eelarvesse ei lisanduks regulaarsed "Lääne Elust" saadavad dividendid.

„Ma ei teadnud neist asjust ikka mitte midagi," on Ammas tänasel päeval oma Ülemnõukogu-aja suhtes kriitiline, kuigi sellesse aega jääb mitu tema elu emotsionaalset kõrghetke: Eesti Vabariigi taaskehtestamine 20. augustil 1991 ja suure ühendkoori juhatamine Toompeal lossi rõdult, kui rahvas üle Eesti Toompead interrindlaste vastu kaitsma tuli.
„Praegu oleksin tipp-poliitika asjus muidugi kordades targem, aga nagu öeldud, asjad, mis hakkavad selgeks saama, ei huvita mind enam."
1999. aastal, pärast 10-aastast pingsat tööd „Lääne Elu" peatoimetajana, tundis ta, et see asi on ennast selleks korraks ammendanud ja võttis vastu Isamaaliidu peasekretäri koha. Pisut hiljem, Mart Laari valitsuse ajal, juhatas ta peaministri bürood. Järgnes Haapsalu linnavolikogu esimehe amet. Andres Ammas on enam või vähem edukalt kandideerinud Riigikokku kolmel korral; ta on kuulunud kõikidesse Haapsalu linnavolikogu koosseisudesse. Praeguseski Riigikogus on ta oma erakonnas Tarmo Kõutsi järel esimene varumees, kuigi ta on otsustanud, et suurde poliitikasse tuleb nüüd pikem vahe.

Autoriteet tuleb välja teenida

Pärast rohkem kui 10-aastast eemalolekut hakkas õpetajaamet Ammasele taas atraktiivseks muutuma. 2003. aastal, kui Haapsalu Gümnaasium uuesti väikese koormusega tööd pakkus, oli ta jälle valmis ennast laste ees proovile panema.
„Lapsed on tohutult muutunud. Arvutiajastu ju, pealegi on nüüd kõigil vaba voli rännata. Lugesin gümnaasiumiõpilaste esseesid Mozartist - nad kirjutavad, mida ise nägid ja tundsid Salzburgis... Loen ja saan targemaks... Samas suhtuvad paljud õpilased õpetajasse kui teenindajasse ja seda kodudest kaasa tulnud suhtumist on keeruline muuta. Järelikult pean ennast kohandama. Autoriteet pole õpetajale iseenesest kaasa antud, see tuleb välja teenida," arvab Ammas. „Kui selle tõsiasjaga leppida ei suuda, siis on raske seda tööd teha."
Küsin, mida ta arvab permanentsest haridusreformist, mis meil juba 50 aastat käib.
„Meid see küll ei sega," ütleb ta. „Kui kool tahab hästi töötada ja areneda, ei sega seda miski."
Mida ta arvab hinnete panemisest või mittepanemisest? See teema on hariduslistis päris kaua üleval olnud.
Ammas sõnab, et hariduslistiga ta kursis ei ole, küll aga hindab kõrgelt Õpetajate Lehte.
„Mida Sa ise hinnete panemisest arvad," küsib ta vastu.
„Mina ilmselt tahaksin hindeid saada. See on nii tagasiside kui ka tunnustus," mõtlen asja üle järele. „Aga kas sa ei jaga seisukohta, et hinnetest on huvitatud peamiselt lapsevanemad, et nendega kelkida, nagu nad eputavad oma bemariga..."
„Vanemaid ei huvita. Lapsed on pahatihti täiesti omapead. Üks vanematest on ikka väga tihti Soomes tööl, vahel ka mõlemad, koju käima tulevad kord kahe nädala tagant, vahel on väiksemad õed-vennad ka koolilaste hoolde jäetud. Olen 8. klassi juhataja (palka ma selle eest ei saa) ja näen, kuidas mõnes peres asjad käivad. Lapsed on ikka väga tublid, aga kuskil on piir..." Ammas ütleb, et e-koolist on palju abi. "See on väga hea ennetustöö - laps tunnetab, et jääb kohe vahele."
Kuidas on lood tundides korra hoidmisega, kas õpetajad saadavad pahalisi sageli direktori jutule?
„Sellest veerandist on meil tunnirahuklass. Sisustasime selleks ühe väikese ruumi ja koolitasime abiõpetaja. Kui õpetajal kellegagi tunnis väga raskeks läheb, saadab rikkuja koos tööga sinna. Abiõpetaja asi on vaadata, et laps oma töö ära teeks; kui oskab, siis aitab ka. Sellest klassist on palju abi olnud, sinna minna ei taheta."
Jaanuaris saab Andres Ammasel direktoriametis aasta täis. "See töö ei ole veel selge," ütleb ta. "Huvitav peaks veel kaua olema."
Ly Pukspuu: "Andres on pedagoog, kelleta kool on vaene. Temast kiirgav sõbralikkus liidab nii õpetajaid kui ka õpilasi. Võib-olla on just tema südamlikkus see, millest meie elus kõige rohkem puudust tuntakse."


* Alo Mattiisen tuli Konservatooriumi teatavasti Jõgevalt

 

Allikas: Õpetajate Leht

Märksõnad

Andres Ammas

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing