Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Võlad ja võim

07.01.2010 | Peeter Olesk | Regionaal, Haridus, Elu

Mõne sõna tähendust pole minusugustele ilmaski õpetatud. Selline on näiteks „glamuurne" tähenduses „edevalt särav" ehk „alp". Kui noor naine albib, kas ta siis on bravuuritar ehk kehkenpüks? Eesti keele käibesse on sugenenud säärane jaburus nagu „esimene leedi". Pole kuulnud, et Eesti Vabariigi president oleks „esimene mister" või „ ... boy". Milleks lady, kui piisab abikaasast?

Oht või õnnetus?

Ei ole meile õpetatud ka „demokraatia" tähendusi ja anatoomiat. Rikkumatu ettekujutuse kohaselt pole demokraatia midagi muud kui valitsemine rahva, kitsamalt kodakondsete antud volituste kohaselt. Sel on kaks vastandit, üheks dikta tuur ehk ülemvõim ilma teisitimõtlemiseta ja teiseks anarhia ehk kõigelubatavus. Nii või teisiti on demokraatia aga ennekõike võim. Nood, kes praegu arvavad, et meil on demokraatia hädaohus, väidavad seega, et võim on õigelt teelt kõrvale kaldumas. Terve hulga näidete põhjal võiks seda ka tõestada. Kaheteistkümnendal tunnil rohkem kui kaheksa aastat tagasi andis ametist lahkuv Lennart Meri Riigikogule aru tada presiden di otsevalimiste ettepaneku. Põhiseadus tulnuks ringi teha ehk parlament pidanuks minema omaenese kõri kallale. Kõik jäi ära, kuid kumb võidutses - kas presidentaalne demokraatia, mida meil pole, või parlamentaarne demokraatia, millega me jälle rahul ei ole? Võidutses ettevaatlikkus: ärme puutu vana, kui me ei tea, kuidas uus toimib.

Regionaalpoliitikas peaks põhiseaduses jõutama lõpuks ometi selguseni selles, mis on maakond ja kes on maavanem. Näide ei pärinegi pärapõrgust: Nõo valla territooriumil asub Nõo reaalgümnaasium, mis on riiklik. Maavanem võib ju seal külas käia, kuid tegelikult allub Nõo kool profileeriva ministri kaudu kogu valitsusele. See tähendab, et Nõos on kehtes tatud üldhariduslik autonoomia. Õige, aga kuhu see mujal on kadunud, kui näiteks Rõngus ta puudub ja on väga küsitav, kuivõrd põhimõtteline on ta Pärnus.

Meie üle valitseb järjest küsimärk põhiseaduse üldisuse suhtes. Kuna põhiseadus maakondi ei tunnista, siis jääb ventiiliks hariduse vallas kokkulepe kohalike omavalitsuste vahel. Kuidas saavad nood viimased leppida kokku olukorras, kui Riigikogu ise, kogu talle omistatud võimutäiuses, pole suuteline leppima kokku haridusreformi mõõtkavaski?

Võim - kas maas või õhus?

Mõistaandmine, et demokraatia on ohus, eeldab väga konkreetseid tõendeid ja üksikjuhtude põhjalikku analüüsi. Muidu läheb nõnda nagu Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga: esimehel on küll kahtlusi, et pea-, justiits- ja välisministri tegevuses leidub riigireetmise tunnuseid, aga pärast jääb üle ainult liiga reljeefsete väljendite eest vabandust paluda, isegi mõistmata, kus täpselt peaks see aset leidma ja kes seda protokollib.

Kui kirjutasin kord, et erakonnakaaslasest regionaalminister Siim-Valmar Kiisler on peldikuminister, siis palusin hiljem vabandust nii erakonna ja IRLi fraktsiooni esimehelt Mart Laarilt kui ka ministrilt tunnistajate juuresolekul ning asi on maha maetud. Süüdistada demokraatia ohustajaid üleüldse on pisut aravõitu tegu. Järelikult demokraatiat kardetakse. Kas oht ei alga mitte sealt?

Võlg iseseisvuse püsivuse ees ilmneb tõsiasjas, et uuele põlvkonnale on jäetud väga palju õpetamata. Õpetamata on jäänud näiteks Edgar Savisaar. Ainus, kes teda on õpetanud, on ta ise ilma igasuguse enesekriitilise meeleta. Seda nimetatakse reklaamiks ehk kauplemiseks turul. Laadalärmiks. Rahvusvahelises mastaabis jääb see nurgataguseks. Ukseesine seevastu on näiteks Eesti Vabariigi kaasarääkimisvõi me Kesk-Idas, suures regioonis Põhja-Kaukaasia ja India ookeani vahel. Ukseesiseks on ka rahvusluse roll Euroopa Liidus, mis, nagu teada, ei haara sugugi kogu Euroopat. Kuni aga Euroopa Liit on väiksem kui Euroopa ise, seni on euro ikkagi vaid marginaal.

Maakonna tasandil asub demokraatia Eestis maa ja taeva vahel. Alanud aasta sikutab teda kord alla, kord lükkab jälle üles, sest demokraatiast saab vahend valimisvõitluses kohtade pärast Riigikogus.

Konsensust demokraatias seal ei saavutata. Vaja on toda konsensust küll, eriti kolmes punktis. Need on: ealdasa vana ühiskonna toimetulek; energeetiline konversioon ja hariduse pro­gress.

Siin tuleb tulla maa peale, sest plakatitega pole muud kui need rulli keerata.

 

Allikas: Võrumaa Teataja

Märksõnad

Peeter Olesk, Võrumaa Teataja, Isamaa ja Res Publica Liit, IRL

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing