Liitu uudiskirjaga

Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Masinaruumist kaptenisillale

05.01.2010 | Peeter Olesk | Elu

Lõppenud aastasse jäi seegi, et mind süüdistati - ei, mitte tagaselja, vaid must valgel - kaastöös Õhtulehele. Kuidas saab vaimne inimene viibida kollase ajakirjanduse lipulaeval?

Olen süüdistajale, filosoofiadoktor Toomas Liivile, tema'p see oli, andestanud, sest ta kirjutas oma read juba surijana ja need võivad olla mõnikord äraheitlikult kurjad. Kui sobis Õhtulehe noorte reporterite koolis 1971-1972 õppida, sobib ka lehes endas kirjutada.

Üksi ja koalitsioonis

Pealegi - miks ei võiks ka Õhtulehe lugeja teada, kuidas elab Isamaa ja Res Publica Liit endas ning endast väljas? Meie poolt hääletavad inimesed vaevalt et kelgivad oma meelsusega, aga pole olnud kellegi võimuses tõestada, mispoolest on parempoolsed halvemad kui nood, kes uhkeldavad teatades, kuidas just nemad meid bestimmt, nagu ütlevad sakslased, ei vali. Praalija on alati pisut naeruväärne.

Ajalugu võib maha matta, ent fakt on juba loomu poolest visa. Faktiks jääb, et 1990. aastate keskel kirjutasin ma Mart Laarile: parempoolsuse kurv tuleb lõpmatuseni tõmmata. See tähendas siis nagu praegugi, et manööverdada tuleb, aga vänderdada ei maksa. Manööverdamise all oli mõeldud koostööpartnerite valikut, vänderdamiseks nimetasin ma valitsemist ilma selgesti defineeritud printsiipideta ja juhuslikult.

Parempoolsus ise polnud tookord mingi valgekraelisus või istanduse peremehe ülbus contra musta- ja punanahalised. Parempoolsus seisnes siis konservatiivses rahvusluses, tugevas omanikuseisuses (seisuses, mitte omandi suuruses), antipopulismis ja eurointegratsioonis olukorras, kus Venemaa tahab Lääne ja Ida vahel olla veelgi suurem sillariik kui pisike Eesti. Konservatiivsus omakorda märkis vasakrahvusluse ehk profašismi eitust. Kui Keskerakonna juhil lipsas äsja läbi, et nüüd on meil Eesti rahvas, siis tekkis küll tunne, nagu oleks Edgar Savisaar jõudnud kaugemale Leonid Brežnevist, kes tahtis nõukogude rahvast.

Nüüdseks on olukord muutunud, sest igas erakonnas on kasvanud peale uus põlvkond iseõppijaid selle vahega, et kuigi noorem sugu ei tunne ajalugu, oskab ta võrrelda erinevaid riigikordi ja heaoluvõimalusi.

Uuest põlvkonnast lähtudes peavad Eesti parteid olema rahvusvahelisemad ka väljaspool Euroopat, aga see kõik tuleb teha arusaadavaks kahel rindel, nimelt Eesti sees ja kolmandate riikide hulgas. Näiteks tööpuuduse määr kui protsent pole palju muud kui number paljal paberil. Seevastu tööpuuduse struktuur puudutab meist eranditult igaüht ilma protsenditagi. Kas elad oma leivas või läbikolgitud naiste varjupaigas - seal on vaks vahet. Tööl oled keskastme ülemus, kodus saad peksa nagu ilma kirveta hoor - unistus see pole, reaalsus küll.

Põlvkondade vahetus ulatub ka IRLi sisse, seda oleks rumal eitada. Probleemiks nr. 1 on bilansivõimelise raamatupidaja leidmine. See on jabur, kui parempoolsed elavad Edgar Savisaare baromeetri järgi, mis näitab ainult üht, nimelt et vasakpoolne on alati parem kui parempoolne. Samas me ei saa elada kogu aeg hirmus Edgar Savisaare ees - siis selle järgi, et las ta eksib. Kuskil pole öeldud, et närv on sotsiaalne ainult vasakpoolsetel. Ei ole kusagil öeldud sedagi, et Venemaa ja venelastega Euroopa kontekstis tohivad askeldada üksnes vasakpoolsed. Oleks see nii - kas siis gaas tohib Eestisse tulla ainult vasakult?
Isamaa ja Res Publica Liit ei tohi korrata sama viga, mille Keskerakond on lasknud juba läbi, ja seisneb too mõtlemises, et meil pole ju kedagi muud kui vaid Savisaar. Savisaar Tallinnas, Savisaar abielus, Savisaar venelastega, Savisaar valguses - puudub ainult Savisaar kubujusluses. Parempoolsed peavad olema avaramad, lahtised ka vasakul poolel, seal, kus süda on!

Oma kruus

Euroopa Liit sündis nagu Eesti Vabariikki. Vasakult paremale. Ka Euroopa Liit on sild, nimelt Ameerika, Aasia, Venemaa ja Aafrika vahel. Nii mitmekorruselise silla puhul tekib paratamatult küsimus, kui suur on su enese hingemaa. Isamaa ja Res Publica Liidu suhtes on selleks esmajoones järjekindlus ilma odavuseta. Ainult et järjekindlus peaks olema produktiivne juba inimese eluajal.
Ma ei vaja poliitilisi pisaraid alles oma haual. Vett peopesalt olen ma joonud küll. Õlut mitte. Viina veel vähem.

Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogul 31. jaanuaril valitakse meeskond esijoones laeva masinaruumi. Sinna, kus tuleb töötada keset müra. Pole midagi tähtsamat, kui osata müra keskel õigesti kuulata. Peamiselt see tähendab korralikku haridust. Mitte reforme, vaid põhja, ja pikaks ajaks.

Et mitte jääda metafüüsiliseks - IRL ei tohi siin olla vehkija lõhkilöödud panniga.

 

Allikas: Õhtuleht

Märksõnad

Peeter Olesk, IRL, Isamaa ja Res Publica Liit

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing