Pikapäevarühmad hariduspoliitikas

17.12.2009 | Peeter Olesk | Haridus, Elu

Muidu eleegiline Jaan Kaplinski on kirjutanud Valter Ojakäärule ka mõned lõbusad laulutekstid.
Üks neist, "Vastu kerkivale kuule", algab järgmiselt: "Täna me ei räägi elamise pinnast". Näikse, nagu oleks koolireformi eel läinud temaga askeldajatel sootumaks meelest, et koolimaja on ürgajast peale olnud alati ka mingi pindala. Mis juhtub siis, kui koolimaja pind jääb tühjaks?

Gümnaasiumist vaestemajaks
Tallinnas Nõmme linnaosas Pihlaka tänaval, praktiliselt Pääsküla raba servas, tegutses aastakümneid Tallinna 39. keskkool. See oli kakskeelne ja loodud üleminekul polütehnilisele keskharidusele. Tütarlapsed said sealt lasteaiakasvataja kutse. Maja on neljakorruseline, saaliga kõige kõrgemal. Õpilaste arvu vähenedes muutus ta Männiku põhikooliks, nüüd on ta Nõmme sotsiaalmaja, kus sama katuse all on avatud Männiku raamatukogu ja puuetega noorte õppekeskus. Majas on 34 korterit ja 15-kohaline pansionaat. Täitsa selge, et ühtegi ümberehitust pole tehtud talgutena, aga hoone ise projekteeriti ikkagi kooli tarbeks, mitte polüfunktsionaalseks.
Kui gümnaasiumide arv tõmmatakse nüüd koomamale, siis kui palju pinda jääb vabaks ja mida sellega tehakse? Kelle eelarvest makstakse kinni tühjalt seisvate ruumide kütmine ning amortisatsioon? Ma muutun sarkastiliseks, aga võib-olla ongi leidlikum hakatagi ehitama korpusi, mis laste rohkuse korral on koolid ja nende puudusel vanadekodud - parajad paigad doominot mängida?

Äriplaanid ilma pankrotiohuta
Koolireform võib anda poliitilist kapitali nii siis, kui see viiakse ellu, kui ka sel juhul, kui ta kukub läbi. Esimeseks on vaja riigikogu konsensust, teiseks piisab vastutöötamisest igal tänavanurgal. Nii ehk naa mõjutavad kulutusi reformile lähema viie aasta eelarvete lõikes viis üldisemat protsessi, mida nihutada ei saa. Need on 1) euro tulek; 2) riigikogu valimised 2011; 3) sotsiaalkulutuste kasv; 4) energeetiline konversioon ja 5) haldussuhete muutumine. Viimane pole siin sünonüüm sõnale "haldusreform", vaid see kätkeb endas ka näiteks suhteid bürokraatiamasina sees. Ainuski erakond ei saa loetletud teguritega manööverdada üksipäini oma nimel, sest haridus ei ole ametkondlik asi, see on rahvuslik hüve. Selle nimel tuleb töötada läbi ka mustad stsenaariumid.

Praegu seisneks kõige radikaalsem samm eelnõu tagasivõtmises tervikuna ja selle asendamises niisuguste eelnõudega, mille eest praegune koalitsioon jaksab vastutada parlamendi enamuse toetusel. Kogu paketi eest Reformierakonna ning Isamaa ja Respublica Liit koos äraostetavatega vastutada ei suuda, sest näiteks õppeaasta 2011/12 jätkub nendes eelarvelistes raamides, mille määrab juba uus koalitsioon uutes rahaühikutes.

Ometi saab ka nüüdne koalitsioon kujundada põhja uute õpikute kirjutamiseks ja kirjastamiseks; selleks ei pea ootama ära ainekavade valmimist ning nende ühildamist. Veelgi enam, tegelikult on meile löömas 12. tund uuteks õpikuteks. Bioloogidel on see tublisti lihtsam, sest häid ja jõukohaseid loodusraamatuid ilmub rikkalikult. Märksa raskem on see aga ajaloo vallas. Näiteks Olustveres on võimalik õppida toiduainete tehnoloogiat nii kahe- kui ka kolmeaastases tsüklis. Mida peaks sealne kas põhi- või keskkoolijärgne kasvandik teadma üldajaloost kindral De Gaulle`i aegse Prantsusmaa kohta? Oletame, et ta on lugenud eestikeelset tõlget (2003) Elveli paruni ja Briti Ülemkoja tööerakondlasest liikme Charles Cuthbert Powell Williamsi raamatust "Viimane suur prantslane. Kindral De Gaulle`i elulugu" (1993). Kes teda eksamineerib?

Hariduse lõpu algus
Haridus saab otsa siis, kui inimene ei jaksa enam ümber õppida. Kuna me ei alusta koolireformi paljalt maamunalt, siis tuleb selle kuludesse kanda ka kogu ümberõpe nende jaoks, keda gümnaasiumides hakatakse peibutama niisuguste valikainetega, mille omandamiseks pole senine põhikooliharidus loonud kuigivõrd aluspõhja. Küllalt paljud meie seast kalduvad arvama, et lapsel on midagi viga, kui tema hariduskäik piirdub põhikooliga. Parem ikka, kui tal on läbitud vähemalt kutsekool, veel parem, kui gümnaasium ise ja kõikse parem, kui tema haridustee lõppu tähistab doktorikraad võimalikult kohe pärast magistriõpinguid.

Selge see, et ühel hetkel peab hariduse omandamine olema lõpetatud. Kuid mis astmel, kui gümnaasiume peab olema "raudselt" vähem?

Mulle tundub, et igasuguste õiendajate tarvis oleks vaja rohkem pikapäevarühmi, kus esimese asjana tehakse selgeks, et koolireform ja hariduspoliitika on kaks ise asja ning pääsemine parlamenti kevadtalvel 2011 hoopis kolmas asi.

Pikapäevarühmad hariduspoliitikas

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing