Mida mõtleb muigav poliitik?

12.12.2009 | Peeter Olesk | Elu

Huvitav, mitme Eesti vabariigi riigikogu liikme valitud teoseid peaks olema korralikult läbi töötanud näiteks noor inimene, kes astub ülikooli?

Väga palju tal lugeda ei tulekski, vahest tosinkond. Isegi elulugusid, autobiograafiaid ja mälestusi juurde võttes tuleb neid alates 1992. aasta suvest alla poolesaja. Millised nendest kuuluksid kohustuslikku lektüüri?

Justkui raamat, justkui sari

Ilma mingi pikema jututa on kirjastus Agenda Trükk hakanud avaldama sarja, millel pole lõplikku nime. Urmas Reinsalu raamatu kaane ülaservas seisab «Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses», Evelyn Sepal sealsamas «Sõnavõtud ajaveebi siseringis». Ainult seljal on ühtmoodi «Sõnavõtud». Ei ilmumisaastat, ei -kohta ega kujundajat. Niimoodi kirjastatakse nurga taga. Kaaned on sinimustavalget värvi, üle kõige poliitiku muigav näopilt, mille alla on paigutatud tema nimi.

Urmas Reinsalu ilma ainuomase pealkirjata raamat maksab näiteks 10 korda vähem kui Walter Isaacsoni teos «Einstein. Tema elu ja universum». Kas on siis nii, et Einsteini võiks osta, aga Urmas Reinsalu raamatut pole mõtet otsidagi?

Reinsalu raamatul on kindlasti üks voorus, kuid ka üks küsitavus. Esimene seisneb selles, et ta on lisanud oma esinemiste tekstidele märkuse selle kohta, mis on saanud asjast edasi. Kõiki tekste niimoodi kommenteeritud ei ole ega ole nood kommentaarid ka olukorra pikemaks analüüsiks. Küsitavuseks on tõsiasi, et selle raamatu sisu mõistmiseks tuleb lugeda väga palju juurde ehk uurida konteksti. Samuti pole selge, millal võtab Urmas

Reinsalu sõna eelnõu autorina, millal «lihtsalt» kui osaline debatis, millal erakonna liikmena ja millal kui rahvaasemik.

27. aprillil k.a on ta kirjutanud vajadusest ohjeldada Tallinna Vett. Lahendus seisneks selles, et küsimus kuuluks konkurentsiameti pädevusse. Seda ettepanekut AS Tallinna Vesi vaidlustada ei saanud, kuid, nagu teada, asus ta seisukohale, et konkurentsiameti arvamine aktsiaseltsi hinna- ja kasumipoliitikast pole õige. Lõpliku lahenduse asemel on meil obstruktsioon ehk Urmas Reinsalul tuleb tegelda asjaga edasi. Tõenäoliselt kauem, kui jagub aega riigikogu käesoleva koosseisu volituste lõpuni.

Kui mõni küsiks mult IRLi ideoloogiat või doktriini
veevärginduse ja juurdekuuluva kohta, siis anekdoodilisi näiteid sellest, kuidas see kõik tegelikult toimib, mul jätkuks. Doktriini peaksin aga ise välja mõtlema. Kas niisugust ongi tarvis? Selles mõttes on, et vee hinnatõus ja raha operatiivne ümberjagamine Tallinnas ühe või teise prioriteedi heaks puudutab meid kõiki, ka Tallinna külalisi kultuuripealinna aastal. Olles õigusega praktiline, ei ole Urmas Reinsalu hakanud üldise ideoloogiaga jaurama, ent kust läheb poliitikas piir praktilise elu ja pragmaatilise käitumise vahel?

Praktilise poliitika allhoovused

See on suuresti küsimus munitsipaalvõimu autonoomiast, mis praeguses põhiseaduses on jäetud hulpima. Võttes neis asjus sõna riigikogu suures saalis, ei jõua kuigi kaugele. Jõuab kas jõuga või jupphaaval. Kuna Urmas Reinsalu on lähtekohalt riigiõiguslane, võiks teda huvitada, mismoodi toimida juhtudel, kui korruptsioon puudub või jääb tõestamata, kuid lokaalne diktatuur ajab asja ära.
Kustki on pääsenud liikuma kujutelm, nagu koosneks võim üksnes valitsusest ja opositsioonist ehk siis kahest poolkerast. Kui erakondi on rohkem kui kaks, siis pole ei valitsus ega opositsioon homogeensed. Siis on ikka nii, et ühtpidi kõigub teerull, teistpidi tee vundament asfaldi all.

Vaevalt Urmas Reinsalu oma raamatu kaanefotol just selle üle muigab. Pilt on hea, raamat tema taga on tehtud pisut põhimõttel «kaelast ära». Kes arvab teisti, katsugu esmalt raamat kuskilt kätte saada.

Mida mõtleb muigav poliitik?

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing