Lenin võrdseks Hitleriga

21.02.2008 | Ken-Marti Vaher | Riik, Kultuur, Euroopa

Euroopa väärtuskaart on jätkuvalt vildakas. 20. sajandil märatsenud kahest ideoloogiast on natsism löödud risti, kommunism aga pääsenud väga kergelt. Eesti riik saaks astuda kaks konkreetset sammu selle parandamiseks - algatada kommunismitegude uurimine ja luua nn Pagari keldritesse maailma kommunismikuritegude muuseum.
Ian Kershaw alustab oma mammuttööd «Hitler. Esimene köide» järgmiselt: «Kas 20. sajand on olnud Hitleri sajand? Kindlasti, sest ükski teine inimene pole sellesse jätnud nii sügavat jälge kui Adolf Hitler. /.../ Ühegi [teise diktaatori] valitsemine pole närtsitanud mitte ainult oma riigi, vaid kogu maailma rahvaste teadvust nii, nagu Adolf Hitleri valitsemine seda tegi./.../ Hitleri diktatuur 20. sajandil kujutab endast palju suuremat paradigmat kui Stalini ja Mao diktatuur.»
See tunnustatud Briti ajaloolase hoiak, milles näiteks Leninit isegi ei nimetata, annab tabavalt edasi suhtumise 20. sajandil toimunusse. Selle põhjuseks on senine totalitaarrežiimide ühekülgne kajastamine maailmas, massiivne keskendumine natslikele kuritegudele ning algelise põhimõtte «võitjate üle kohut ei mõisteta» jätkuv kehtivus.
Lenini sajand
Kapitalismi ja kommunismi ühisrinne seljatas viimases maailmasõjas natsionaal-sotsialismi, pannes nii paika ka süüdlase, millele keskenduda. Selle ühisrinde jälg avaldab siiani mõju, mistõttu ei ole kerge teha kapitalistlikule maailmale selgeks, et tantsiti kuradi endaga. Pigem kiputakse lääne pseudoharitlaste seas iga väidet kommunismi pärispalgest heal juhul pisendama, halvemal juhul aga üldse mitte uskuma. Tuletame kas või meelde, kuidas suhtuti läänes omal ajal Solženitsõni paljastustesse. Tegelikult ei ole Teine maailmasõda siiani lõppenud.
Ma julgeks Ian Kershaw'le tugevalt vastu vaielda ja nimetada 20. sajandit pigem Lenini sajandiks. Just tema viis praktilise teostuseni selle klassivõitlusele ässitava hävinguideoloogia, mille kommunismi nime all tõid 19. sajandi keskel avalikkuse ette Karl Marx ja Friedrich Engels.
Ajaloolane Richard Pipes kirjutab oma teoses «Kommunism», et Lenin ei tundnud mingit sisetundepiina armutu despotismi kehtestamisel. Ta defineeris mis tahes diktatuuri kui «võimu, mida ei piira miski, ei ükski seadus, mida ei takista absoluutselt mingid reeglid ja mis toetub otseselt sunnivõimule».
Ta viis ellu piiramatut terrorit, et oma vastased hävitada ja hoida ülejäänud elanikkonda hirmu all. Proletariaadi diktatuuri kehtestamiseks ei kõhelnud Lenin kasutamast ühtegi vahendit, oluline oli vaid hävitada võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju isiklikke ja klassivaenlasi. See oli mees või õigemini inimloom, kes lõi käitumisstandardi talle järgnevatele rõhujatele ja diktaatoritele, nii punastele kui pruunidele.
Kommunism on kahtlemata inimajaloo võikaim ideoloogia, kui arvestada ainult kahjusid inimohvrites või rahas. Rääkimata traditsiooniliste ühiskondade ja kultuuride purustamisest, mida see totalitaarsus kaasa tõi. Ainuüksi Nõukogude Liidus suudeti ajaloo prügikasti pühkida pea sada rahvust. See on paradigma, mida «ületada» on üliraske ja mida Hieronymus Bosch on kujutanud oma surematu teosega «Põrgu». Kuid ärgem unustagem ka professor Pipesi tõdemust selle kohta, et ei ole võimalik teha selget vahet sotsialismi ja kommunismi vahel.
Millal siis saab Lenini kommunism maailmas vähemalt sama võrdseks Hitleri natsismiga? Alguses tsiteeritud Ian Kershaw' hoiak on seni omane paljudele lääne arvajatele, isegi mõnele, kes pigem tsentristliku või parempoolse ilmavaatega. Natsistlikku režiimi on edukalt paljastatud pea kuuekümne aasta jooksul, alates Nürnbergi tribunalist kuni paljude üleilmse levikuga raamatute, linateoste ja muuseumideni. Kommunismi kordasaadetu on aga maailmas enamjaolt käsitlemata ja teadvustamata.
Kommunism vohab endiselt
Prantsuse ajaloolase Stéphane Courtois' hinnangul ulatub kommunismiohvrite arv aga vähemalt 100 miljonini, sealhulgas Hiinas 65 miljonit ja Nõukogu Liidus 20 miljonit. Kuid need arvud on mitmete ajaloolaste meelest tagasihoidlikud. Näiteks on Hiina arhiivid siiani veel suletud.
Kuigi Nõukogude Liit ja tema satelliidid varisesid kokku, läheb läänemaailmal terrorismivastase sõja varjus tihti meelest, et siiani valitsevad Põhja-Koreas, Valgevenes, Hiinas ja Kuubal kommunistlikud võimurid. Üks nendest režiimidest asub Ameerika Ühendriikidest sama kaugel kui Helsingi Tallinnast. Venezuela presidendi Hugo Cháveze eeskujuks on punamõrtsukas Che Guevara ja tema sooviks luua oma riigist teine Kuuba. Kõneka nüansina on Cháveze põhikriitikuks vasakpoolne üliõpilasjuht Stalin (tema õdede-vendade nimedeks aga Engels ja Marx), kes peab oma nimekaimu suurmeheks.
Kreeka, Prantsusmaa, Rootsi ja teiste Euroopa riikide parlamentides on uhkelt esindatud ka kommunistlikud parteid, mitmes Euroopa riigis on kommunistid aastaid olnud või ka on valitsustes. Rootsis, kus tihti on kommunistid olnud valitsuses sotside liitlasteks, nimetab kompartei juht ennast jälle kommunistiks, kuigi veel hiljuti peitus vasakpartei nime taha.
Maailmamuuseum Pagarisse
On selge, et läänemaailma senine suhtumine kommunismi on olnud võimalik teadmatuse või sügava asjatundmatuse tõttu. Selle kõrvaldamiseks tuleb näha vaeva, sest juba sirguvad uued Leninid, Stalinid, Ched ja Maod.
Jüri Luik kordas hiljuti oma põhjalikus käsitluses ideed luua Euroopas kommunismitegude uurimiskomisjon, ja seda tuleb kahe käega toetada. Rahvusvahelise õiguse seisukohast oleks see suure lünga täitmine rahvaste õigusteadvuses. Paljudes riikides algataks see ka sisemiselt vajaliku debati mineviku selgeksrääkimiseks, ilma selleta kasvavad järeltulevad põlved viltuse väärtuspildiga.
Eesti peaks olema selle algatuse üheks eestvedajaks, mis tähendab kindlat poliitilist tahet, selle seadmist üheks välispoliitiliseks eesmärgiks ja raha eraldamist. Samas on selge, et saame teha samme kommunismitegude uurimiskomisjoni loomiseks üheskoos teiste riikidega ja selleks vajaliku tahte koondamine võtab oma aja.
Meie võimuses on veel ühe praktilise sammu astumine kommunismikahjude- ja ohu teadvustamiseks. Maailma kommunismikuritegude muuseumi asutamine Tallinna Pagari tn nn KGB-majja oleks unikaalne kogu kontinendil. Mõnede lähiriikide pealinnades on küll loodud konkreetsele riigile keskendunud genotsiidimuuseume, kuid kusagil ei käsitleta ülevaatlikult kommunismi kordasaadetut kogu maailmas.
Maailmamuuseumi rajamisega annaksime olulise panuse kommunismi ohtlikkuse ja inimvaenulikkuse teadvustamisse ning selle ohvrite mälestamisse. Lisaks saab Eesti riik ajaloolisele tõele rahvusvahelise tähelepanu koondamisega astuda vastu idanaabri propagandale, mille sihiks on jõhkralt moonutada 20. sajandi ajalugu ja pisendada õiguseellase genotsiidikuritegusid.
President Lennart Meri kunagise idee järgi pidi maailmamuuseum rajatama just Pagari tänavale, kus asus totalitaarrežiimi tähtsaim piinamisasutus. Just seal on võimalik eksponeerida kommunismi toimepandut kõige ehedamalt. 21. sajandi tehniliste vahendite ja lähenemisega saaksime muuta maailmamuuseumi Tallinna üheks köitvamaks külastusobjektiks ja ühendada sellega ka kommunismitegude uurimise keskuse.

Allikas: Postimees

Lenin võrdseks Hitleriga

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing