Peeter Olesk: Eesti kogud, varad ja vaestemaja

10.12.2009 | Peeter Olesk | Elu

FILOSOOFIADOKTOR Olav Renno tõstis 26. novembri «Sakalas» ilmunud artiklis «Rahvavaramuid ei tohi kokkuhoiu nimel allakäigule suunata!» üles küsimuse, mis puudutab nii ja naa meid kõiki. Selle sisu on oht, et väiksed muuseumid võidakse lükata kokku, kuid mitte omavahel, vaid Tallinna alla.

Järgnevas tekstis tähendab «vaestemaja» lähemate aastate riigieelarvet, mis paberil võib ju olla tasakaalus, aga pole seda elu edasiminekuga võrreldes. Uhke häärber on meie eelarve olnud väga harva ja alati lühikest aega. Enamasti on ta tõesti vaestemaja.

Kogud on muuseumides, aga ka raamatukogudes talletatud museaalid ja arhivaalid. Need pole ealeski ammendavad ehk teisisõnu: muuseum ja raamatukogu saavad olla valmis ainult ühekordse ehitise mõttes, ei enamat.

Varade hulka kuuluvad kogud, veel erakätes asuv aines ja pärimus, aga ka monumendid ja loodusmälestised.

KOOLIREFORMI käigus muutub paratamatult näiteks õppekirjanduse jaotumus kõigi raamatukogutüüpide vahel. Kool, mis enam keskharidust ei anna ja jääb seega põhikooliks, ei vaja, vähemasti senises mahus, gümnaasiumile mõeldud trükiseid ja auviseid. Kui valda gümnaasiumi ei jää, siis vallaraamatukogu selles osas puhver olla ei saa. Puhverdada võib maakonna keskraamatukogu, ent kui suured on niisuguse raamatukogu õigused, kui maakonna enda õigused on täiesti umbmäärased?

Jutt ei käi üksnes trükiste komplekteerimisest või paikkondliku trükisõna kogudest. Ma mõtlen ka tegevusi, mis on kogude haldamisel möödapääsmatud: restaureerimist, köitmist, steriliseerimist.

LIGIKAUDU samasugune olukord valitseb muuseumideski, sest kas üksi või koos koolireformiga muutub ka nende asend. Maakondade kadudes - seda ma ei poolda, kuid nende jäämine eeldab põhiseaduse revideerimist - muuseumid kaduma ei pea, ent nende alluvus ja rahastamine vajavad uut korda. Eriti siis, kui vallad liituvad.

Ma ei lähtu totrast põhimõttest «üks vald, üks muuseum». Lähtun veendumusest, et kohalikku ajalugu ei tassita heast peast mööda ilma laiali. Samas on tõsi, et nii kogud kui muuseumid ise vajavad korrashoidmist ka siis, kui ekskursioone parajasti ei ole. Keegi peab need kulud katma. Võib aga juhtuda, et valla kõige suurem väljaminek on hoopis koolimaja kapitaalremont.

Mida tuleb karta, on see, et väikesi muuseume ei lükata kokku ja laiali mitte seepärast, et nad lähevad kalliks, vaid et raha, mis muidu neile kuluks, läheb tarvis sootuks mujal. Näiteks Tallinnas kui Euroopa kultuuripealinnas aastal 2011.

See üritus on siiski üleriigiline, sest Tallinnast kogu Eestit ei näe. Ega siis Viljandi muuseumid hakka Tallinnale oma rahakest pakkuma. Küll on Tallinnal võimalik see raha maakondadest ise ära võtta. See ongi otsene oht.

ON MUUSEUME, näiteks Ahjal, mis täiesti teadlikult on suurendanud didaktilise töö osa. Nad pole köitvad mitte ekspositsiooni, vaid ruumide ja tegevuse poolest.

Jah, see sõltub õnnest personali valikul. Aga kui me tahame külastajate käivet suurendada, siis õnnest üksi ei piisa. Tartu populaarses söögikohas Vilde Juures peavad teenindajad valdama vähemalt kolme keelt, sest võõramaalastest külastajate hulk on nii arvestatav. Oletame, et Ahjal peatub bussitäis inglise keelt kõnelevaid inimesi. Mismoodi sa neile räägid, et Tuglas oli Nobeli nominent ja Londoni PEN-klubi auliige?

ON ÜKS VANA vastuolu, mida on võimalik kõrvaldada aniharva. Iga kogu on korras siis, kui ta on süstematiseeritud. Kõige paremini saavad sellest aru need, kel tuleb korrastada fotokogusid. Teadustööde hierarhias seda väga suurt kannatlikkust ja täpsust nõudvat tööd paraku kuigi kõrgelt ei hinnata, kraadi toob niinimetatud tõlgendav uurimus, mis tihtipeale on ajutise väärtusega.

Osaliselt sealt tulebki, miks kogude katalooge on üpris vähe ja isegi internet pole selles vallas revolutsiooni teinud.

Karta tuleb, et see, mida muuseumide «reformiga» tahetakse ära teha, on kogude rekvireerimine. Mida on ühelt muuseumilt võtta? Ainult kogud, kas või alluvuse mõttes.

Niisiis on Olav Renno hoiatus kõigiti omal kohal. Iseasi on see, et hirm on väga halb partner.

Peeter Olesk: Eesti kogud, varad ja vaestemaja

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing