Kas riigikorda muuta?

Debatt Eesti valitsemise korra üle on igati vajalik. Mõtted, mis Minu Eesti demokraatia töörühmas ja Peeter Jalaka mõtetest koorusid, väärivad tähelepanu ja arutelu. Samas on alati hea, kui teame ka meie endi varasemaid debatte samadel teemadel ning teiste maade kogemusi. Kindlasti soovitaks töörühmal värskendada mälu aruteludega aastatest 1988-1992, mil seoses Eesti põhiseaduse ettevalmistamisega arutati Eesti valitsemiskorda ja valimissüsteemi päris energiliselt ning mõttevahetuse korras mängiti läbi erinevad variandid. Rein Taagepera asjatundlikud tähelepanekud vääriksid kindlasti analüüsi. 

Tasuks ka meelde tuletada 1924-1933 toimunud debatte, kus küsimuseasetused olid väga sarnased tänastele, pakutud lahenduste hulgas samuti palju tänaseid mõtteid ja... kahetsusväärselt kurb tagajärg, mis maksis Eestile demokraatia ja võib-olla ka iseseisvuse.

Maailmas ei ole universaalset valitsemisstandardit, erinevalt näiteks inimõigustest. Seepärast toimuvad pidevalt ja erinevates maades parema süsteemi otsingud. Tihtipeale lähtutakse aksioomist, et meil valitsev kord on halb (kurja juur) ja seda tuleb iga hinna eest muuta. Nii näiteks toimub Inglismaal debatt selle üle, kas mitte loobuda majoritaarsest valimissüsteemist (isikuvalimistest) ja minna üle parteinimekirjadele, mis kajastaks paremini valijate soove. Soomes tuldi kõrgel tasemel välja ettepanekuga asendada otsesed presidendivalimised kaudsetega, kus riigipea valiks Eduskunta, kuna otsevalimised on muutnud presidendi populismi tuulelipuks. 

Tšehhid on rahulolematud kahekojalise parlamendiga, kuna see on läinud väga kulukaks ja senatil ei ole õieti midagi esindajatekojale lisada, pigem see venitab tööd. Sageli heidetakse ette, et kui esindajatekoja saadikud esindavad oma parteide huve, siis senaatorid tegutsevad üksnes enda huvides. Ja rahul pole paljud. Siit julgen järeldada: kui oleks avastatud ideaalne valitsemismudel, siis oleks see ammugi standardiseeritud. 

Jättes sisulise poleemika ühe või teise ettepaneku üle edaspidiseks, tahaksin rõhutada paari üldist aspekti. Erinevates maades töötavad vägagi erinevad demokraatia mudelid võrdlemisi hästi. Asi läheb reeglina paigast ära, kui hakatakse rabelema ja püütakse „paremat" süsteemi kusagilt laenata. Ladina-Ameerika maad kopeerisid USA-d, aga välja ei tulnud maailma parim demokraatia, vaid ebastabiilne diktatuuri kütkes rabelev korruptiivne plutokraatia (vaid üksikute eranditega). Parim demokraatliku valitsemiskorra proovikivi on stabiilsus. 

Ja veel, valitseb usk, et valitsemiskorralduse muutmine on imerohi, mis lahendab usalduskriisi. Kuid paraku ei ole mingit põhjust nii arvata. Usalduskriis on madala poliitilise kultuuri tagajärg. Kultuuritust aga reglementi muutes kultuursusega ei asenda. Pole kahtlustki, et Eesti poliitiline süsteem peab arenema, kuid enne kui katse-eksituse meetodil riik pahupidi pöörata, oleks mõistlik võimalikud tagajärjed teoreetilisel tasandil läbi mängida. 

Julgen aga ennustada üht: kui me kehtestame kombinatsiooni, kus üheaegselt on meil otsevalitav president - sagedastel rahvahääletustel ja rahvaalgatusel põhinev otsustamine - kahekojaline parlament koos saadikute tagasikutsumise võimalusega - majoritaarne (isikuvalimistel põhinev) valitsemissüsteem - korporatsioonide-keskne juhtimismehhanism ja maakondade föderatsioon, siis oleme demokraatia Eestis edukalt likvideerinud.