Mart Laar teeb ainult seda, mis meeldib ja huvitab

21.11.2009 | Mart Laar | Elu

Kahekordne ekspeaminister, enda sõnul paras hull, ei taha trügida, intrigeerida ega kakelda, mida oleks vaja kõva positsiooni võitmiseks. Huvitav, mida ta siis nüüd elus sihib?

Kas teile ei tundu, et Mart Laar (49) mängib Eestis alla oma võimete? Üritas küll saada Tallinna linnapeaks, aga see oli ette teada kaotatud võitlus. Valitsuses, vähemalt formaalselt, tal rolli pole. Ehkki fakt on see, et ükski valitsuse tähtis otsus ei sünni temaga konsulteerimata.

Aga siit on vale järeldada, et Laari järele enam nõudlust pole. On, ja Eestist kaugemalgi. Talle saabub ridamisi kutseid kõiksugu tähtsatele üritustele ja kokkusaamistele, millest enamik tuleb paraku ära öelda. Ajapuudusel.

See ei pruugi Laari vastastele meeldida - ja neid ei ole sugugi vähe -, aga ta on endiselt Eesti nõutumaid ja hinnatumaid poliitikuid. Ehkki poliitika, nagu Laar tunnistab, pole midagi sellist, mis talle iseenesest midagi tohutult huvitavat ja põnevat pakuks.

Mis siis pakub?

Ma arvan, et te ei tahtnudki Tallinna linnapeaks saada, sest see pole teie kui kahekordse peaministri tase ja las Savisaar ise helbib oma laenusuppi, mis ta kokku on keetnud.

Ma ei ütleks, et Tallinn nii madal tase on. Ja ma olen paras hull inimene. Üks peamisi põhjusi, miks üldse nõustusin Tallinna linnapeaks kandideerima - vaat see oleks huvitav töö! Seda olen kogu aeg teinud. Milline normaalne inimene oleks 1992. aasta sügisel peaministri ameti vastu võtnud?

Kõik kukkus ümberringi kolinal kokku, ja siis tuleb mingi ullike metsast ja otsustab hakata peaministriks, et see supp ära süüa, teades, et pärast meenutatakse elupäevade lõpuni, mida kõik ta on ära hävitanud. Ja ega 1999. aasta parem olnud: tulla peaministriks, kui majandus on täielikult põhja kukkumas. See ei ole päris normaalse inimese tegevus.

Kui madalale on Eesti aktsiad välismaal praegu kukkunud?

Vastupidi! Tulin just tagasi Ameerikast, kus sai räägitud sealsete poliitikute ja äriringkondadega ning suheldud majandusspetsialistidega Kesk- ja Ida-Euroopast, ja peab ütlema, et Eesti maine on ootamatult hea.

Huvitaval kombel keegi ei küsinud, kuidas me majandus kukub sellises tempos. Ebameeldivat küsimust, millele oleks raske vastata, ei esitatudki. Esitati häid küsimusi, mis osaliselt tuginesid ühele asjale, millest me Eestis ei taha tihti aru saada: mida tähendab Eesti maine ja kuvand maailmas. Meie probleem on see, et oma kuvandi loomisel tegutseme väga vähe või juhuslikult.

Aga sel kuvandil on tohutu mõju: piisas ühest The Economisti heast artiklist ja kõik küsimused lähtusid sellest. Me oleme erilised, oleme teistmoodi lähinaabritega võrreldes ja lausa Euroopas, sest üldise nutulaulu ja viletsuse taustal on kaugel Venemaa piiri peal üks kummaline riik, kes suudab eelarve positsiooni aastas 20 protsendi võrra parandada. See on loonud Eestile tugeva positiivse kuvandi.

Tegelikult on meil praegu ju raske. Mida oleme teinud valesti?

Ühel hetkel läksid jalad maast lahti. Kõige suuremad vead tehakse siis, kui majandusel läheb väga hästi, kui tundub, et saavutatud majanduskasv kestab igavesti. Siis on riigil palju raha ja riigijuhtidel tekib kõikvõimsuse tunne, nagu Eestis kahtlemata tekkis. Siis hakatakse raha kulutama sammudele, mis on rumalad, nagu raudtee tagasiostmine. Mõelge, mida me teeksime nüüd selle kahe miljardi krooniga, mis pole raudtee olukorda kuidagi parandanud. Veelgi raskemad rumalused on need, kui oleme tõstnud riigi püsikulusid, ja neid me tõstsime kõvasti.

Teine viga, mis kaasnes, oli muretus, et kõik on hästi ja midagi uut ei pea tegema. Loovmõtlemine ja reformid peatusid. Aga majanduse ja riigi eluga on nii nagu rattaga: kui sa kogu aeg ei vänta, siis sa ka sinna ei jõua, kuhu pead jõudma.

Kõige suurem viga oli eurotsooni võimaluse mittekasutamine 2007. aastal. Ma nõustun, et see poleks olnud kerge, ja ei saa olla kindel, et see oleks õnnestunud. Tollane valitsus võttis seisukoha, et eelistame hästi kiiret majanduskasvu eurole.

Enamik ei saa aru, miks meile eurot vaja on. Ons Eesti kroon ebakindel?

Selleks, et meie rahasüsteem oleks stabiilne ja usaldus meie vastu tugev. Meeldigu see meile või mitte, aga elame regioonis, mida maailm ei vaata kõige stabiilsemana. Eriti jälgides sündmusi Lätis, on usaldus siinse piirkonna vastu kõvasti kõikuma löönud. Reaalsus on see, et kui kusagil lähevad lahti devalveerimise jutud, siis see kandub kogu piirkonnale.

Mida teie ses olukorras olete otsustanud teha? Euroopa Komisjoni liikmeks te ei tahtnud ja Tallinna linnapeaks ei saanud.

Mul ei ole poliitikas kohutavaid ambitsioone, et ma vähkreks öösel unetult ja nutaks patja, et mul ei ole positsiooni. Mul on neid olnud piisavalt. Olen jõudnud elus selleni, et teen seda, mis meeldib ja huvitab. Praegu meeldib mulle kõige rohkem kirjutada raamatuid.

Aga teil on ju suur poliitiline pagas, kuidas saate lasta sel raisku minna?

Kas keegi on öelnud, et ma seda raisku lasen?! Küsimus on selles, kus ja kuidas seda rakendada. Esiteks olen viimase aasta aidanud kaasa, et Eesti eelarvet tasakaalu saada ja sellega kriisist väljapääsuks eeldused luua. Teiseks tegelen info suunamise ja riigi mainega oma fondi, kommunismi kuritegude uurimise sihtasutuse kaudu. Olen rahul, et sain kaasa aidata kommunismi kuritegude hukkamõistmisele Euroopas. Püüan maailmas teatud asju selgeks teha ja luua teatud kuvandeid. Ega sellega riiklikul tasandil väga vaeva nähta.

Mis peaks tegema, et praegusest hullust olukorrast välja tulla?

Viimase aasta jooksul olen 75 protsendis esinemistes öelnud, et eelarve tuleb tasakaalu viia. Sel juhul on meil tõsine lootus eurole üle minna, ja euro tähendab meile majanduskriisist väljumist.

Kuid mitte lihtsalt väljumist. Küsimus on ka selles, kas suudame majanduskriisis teha otsuseid, mis on suunatud tulevikku. Meil on seni olnud kaks majanduskriisi, kust oleme välja tulnud linguga: oleme läinud kiiresse arengusse, sest oleme välja tulnud jõulisemalt ja varem kui riigid, kes on meie ümber.

Küsimus on selles, kas suudame ka seekord tulla majanduskriisist välja tugevamana. Kui Eesti suudaks praeguses majandustaustas pääseda eurotsooni - see uudis on suur uudis. Kahtlemata lükkab see majanduse käima.

Kõlab ilusasti, aga on see saavutatav?

Eesti oht on see, et kui majanduses hakkavad tulema esimesed märgid paranemisest, siis läheb inimeste olukord tegelikult veel halvemaks. Olen seda kaks korda peaministrina näinud. Kui inimestel läheb endiselt halvemaks, siis on see erakordselt riskantne aeg.
Tegelikult on raskemad ajad Eestil jätkuvalt alles ees. Sellegipoolest tuleb üritada kurssi hoida, et saavutada euro eesmärk ja vähendada samal ajal raskuste mõjusid aktiivse poliitika kaudu.

Lisaks tuleb kriisi ja raskuste keskel hoida pilku horisondil, et mida hakkame tegema tulevikus. Eesti suuremaid probleeme on see, et pärast 2004. aastat, kui saavutasime esimese 15 aasta eesmärgid, ei ole me suutnud püstitada järgmist eesmärki.

Mis võiks olla meie suur eesmärk?

Olen mõelnud, mis võiks olla nagu liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Paneksin eesmärgiks tõsta eestlaste keskmist eluiga kümne aasta võrra. Eluiga hõlmab tohutult palju asju, sellest hakkavad tulenema paljud teised eesmärgid ja see on kindlasti mõõdetav.
Teine võimalus oleks püstitada eesmärk, et eesti keelt kõnelevaid inimesi võiks olla näiteks poolteist miljonit.

Eestis on üks poliitik, kes kaugemate eesmärkide nimel mõtleb lakkamatult sellele, kuidas iga hinna eest võimule pääseda. Kui suur tragöödia see Eestile oleks, kui Edgar Savisaar saaks peaministriks?

Savisaar on poliitik, kellele võim on omaette eesmärk. Kas siis, kui ta võimule saab, hakkab ta tegema seda, mida Keskerakond lubas, või midagi muud - see on väga huvitav küsimus, millele ei ole võimalik vastata. Kui Keskerakond on valitsusse kuulunud, on ta hea meelega ära andnud oma kesksed põhimõtted.

Pean tunnistama, et ei veeda oma tunde sellele küsimusele mõeldes. Esiteks olen üsna veendunud, et Savisaar saab alati hakkama sellega, et ta peaministriks ei saa. Teiseks, ma ei mõtle üldse apokalüptilistele piltidele. Kui tõstaksin Keskerakonna mõne naaberriigi poliitika taustale, on see igati tubli ja viisakas erakond.

Kokkuvõttes on mul Savisaarest natuke kahju. Tung peaministriks saada põletab teda ja tundub, et aeg-ajalt võtab selge mõtlemise natuke ära. Ja sellest on kahju, sest tegemist on väga andeka, sõnaosava, tööka inimesega. Aga kui sul miski, mingi täitumatu soov, kogu aeg sees kripeldab, siis see muserdab ja laastab seestpoolt. Seda on vahetevahel kurb vaadata.

Milline on teie isiklik läbisaamine Savisaarega?

Normaalne. Ma ei kavatse kedagi Eesti poliitikas vihata ega demoniseerida, sest viha ja kurjus lammutavad inimest seest.

Milline on Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) mõju Eesti poliitikale?

Otsest mõju ei oska öelda, aga võime rääkida kõigi akadeemiliste organisatsioonide mõjust, ja see on kahtlemata positiivne. Neil on kaks tugevat põhimõtet: esiteks, poliitikaga neis tegeleda ei tohi, ja teiseks tuleb teenida Eestit. Tegemist on organiseeritud rahvuslike seltskondadega, kelle peale, kui Eesti asja tahad ajada, võid üsna kindel olla, sõltumata sellest, millise organisatsiooniga on tegemist. Kolmandaks on neil selge eetiline kasvatus.

Aga kui otsida, kes Eestit tegelikult juhivad ja kontrollivad, siis tuleb otsida ühte teist tudengiorganisatsiooni. See on Filiae Patriae. Seal on kõikide naised. Nemad tõmbavad kõiki niite.

Kui suurt muret tunnete rahvuslasena eesti kultuuri ja keele pärast?

Need on asjad, mis mind poliitikas hoiavad. Üks mu eesmärke Eesti poliitikas on tagada üheselt, et 1939. ega 1940. aasta kunagi enam ei korduks. See on kõige suurem oht eesti keelele ja kultuurile ja Eesti püsimisele.

Kui räägime rahvuslikust liikumisest, ei saa see kunagi otsa. See tähendab iga päev tegutsemist selle nimel, et Eesti oleks Eesti. Aga see ei tähenda, et Eesti peaks kuuluma ainult eestlastele. Eesti üks tugevusi on see, et oleme siin suutnud läbi aegade hoida erivärvilisi kultuure, teisi rahvaid ja keeli.

Praegu tundub, et näeme oma mitmekesisust probleemina. Tegelikult peaksime nägema seda väärtusena ja kasutama võimalusena.

Te lapsed õpivad Tartu Ülikoolis, aga kui nad tahaks välismaale õppima minna ja sinna elama jääda, siis mis ütleksite?

Mul tütar juba oli aasta Prantsusmaal. Vedasin kihla ühe ministriga, kes ütles, et mu tütar läks sõbrannadega, ta ei tule tagasi. Ütlesin, et kindlasti tuleb. Tuligi.
Siin on riigil palju teha, et hoida Eestit noortele huvitava ja atraktiivse maana. Kui oled välismaal midagi saavutanud, tuleb luua sulle Eestis tingimused, laboratooriumid ja uurimiskeskused, et siin tegutseda. Niiviisi tõmbaksime siia veel rohkem ajudega inimesi.

Maailmas ei saa otsustavaks võitlus maavarade või tehnoloogiate, vaid inimeste pärast. Milline maa suudab endale tõmmata ajudega inimeste potentsiaali, sel maal läheb tulevikus hästi.

Lubage testida te rahvuslust. Kui üks laps tuleb välismaalt tagasi ja tema lapsed on mulatid, teine tuleb tagasi lastega, kes on moslemid, ning nad vaevu tonkavad eesti keelt, siis mida ütlete?

(Naerab.) Ma õnneks seda perspektiivi ette ei kujuta ja ilmselt see ka ei teostu.
Kui räägin eestlusest, siis minu jaoks on eestlane see, kes ennast eestlaseks tunnistab, isegi siis, kui ta vahetevahel eesti keelt ei räägi. Teisalt pean tunnistama, et keel on rahvuse juures väga tähtsal kohal ja keeleoskus on tihti oluline. Aga kõige olulisem on, kelleks end ise pead.

Mainisite ennist, et teid paelub raamatute kirjutamine. Mis plaanis?

Lähiajal tuleb mul paar raamatut välja. Kirjastusega Varrak on lõpufaasis «101 sündmust Eesti ajaloos». Tuleva aasta algul peaks tulema välja 1944. aasta sarja viimane raamat, mis puudutab Saaremaa lahinguid ja Eesti laskurkorpust. Detsembris ilmub mu esimene ingliskeelne raamat, Kesk- ja Ida-Euroopa majanduslikest ja poliitilistest reformidest. Mitmeid rahvusvahelisi asju on veel tellitud.

Eestis tahaks kirjutada Vabadussõjast, sest keegi ei ole seda teinud. Vabadussõda on Eesti ajaloo olulisemaid sündmusi. See on ainus sõda, mille me võitsime, aga võitsime kõige õigema sõja. Vabadussõja lugu pole lihtne fanfaaride lugu, lõputu võidukäik, vaid see sõda oli kurnav, vahetevahel lõhestav. Asi oli ikka väga kaugel sellest, et eesti mehed võtsid relvad kätte ja astusid üksmeelselt sissetungijatele vastu.

See kõik on tohutu töö. Kuidas jõuate?

Kui inimene tegeleb sellega, mis talle meeldib ja mis ta südant liigutab, jõuab ta tunduvalt rohkem, kui talle tundub.

Millele veel elus aega jääb?

Perele. Lastele. Neile peab alati aega jääma, muidu pole elu üldse elamist väärt. Selleks tuleb alati aega võtta ja see annab uskumatult jõudu. Kui sul ei ole peret ja kui sul ei ole selles mõttes elu, siis sul ei ole muuks ka jõudu.
Olen oma kaasale ja perele äärmiselt tänulik. Mul on nendega nii hea olla. Ma loodan, et nendel minuga ka.

Ja squash'ile jääb ka aega?
Jääb. Aga aega ei jää selleks, et viia ellu unistus ja teha ära reketloni nelikturniir. Olen suhteliselt regulaarselt harrastanud squash'i, sulgpalli - seda olen kõige rohkem mänginud -, tennist ja lauatennist. Tahaks näha, kui hea või halb ma neil aladel olen. Aga ei ole aega organiseerida.

Kus ihkaksite maailmas veel ära käia?
Himaalajas. Tiibet ja sealne kant mind huvitaks. Ma ei ole ka Indias käinud.
Mulle meeldib reisida. Olen väga palju reisinud, reisiksin kahtlemata rohkemgi, aga teisel kombel kui praegu - ülikoolist või valitsusasutusest läbi astudes ja seal loengut pidades.

Mida kõige parema meelega teeksite?

Kõige meeldivam on istuda kodus, süüa abikaasa tehtud frikadellisuppi, lugeda head raamatut ja siis ka ise sinna vahepeale midagi kritseldada. Kodus olla on tõeline mõnu, olgu Tallinnas või Saaremaal.

CV Mart Laar

sündinud 22. aprillil 1960 Viljandis
Eesti peaminister 1992-1994 ja 1999-2002
2007. aastast Isamaa ja Res Publica Liidu esimees
kuulunud aastast 1992 riigikogu kõigisse koosseisudesse

Haridus
Tallinna 46. keskkool 1978
Tartu Ülikooli ajaloo eriala kiitusega 1983
Kaitses Tartu Ülikoolis 1995 magistri- ja 2005 doktorikraadi

Töö
1983-1986 Tallinna 24. keskkooli ajalooõpetaja
1986-1990 Eesti NSV kultuuriministeeriumi muinsuskaitseameti osakonnajuhataja
1990-1992 Eesti Vabariigi ülemnõukogu ja Eesti Komitee liige

Muid saavutusi
Kuuenda klassi poisina võitis ülemaailmsel laste joonistuste võistlusel peaauhinna
2006 sai Cato Instituudi välja antava Milton Friedmani auhinna vabaduse edendamise eest
Nõustanud poliitikuid ja demokraatlikke aktiviste Gruusias, endises Jugoslaavias, Moldovas, Ukrainas, Mehhikos ja Kuubal
Pressisõber 1994
Pressivaenlane 2001

Raamatuid
«Eesti sõdur II maailmasõjas» 2009
«Eesti Leegion sõnas ja pildis» ja «Kuuba südames» (kaasautor) 2008
«September 1944» 2007
«Eestlase raha läbi aegade» (kaasautor) 2006
«Sinimäed 1944. II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis», «Eesti Teises maailmasõjas», «Linnulennul Eesti ajaloost», «Emajõgi 1944», «Äratajad: rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad» ning «Punane terror. Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis» 2005

Abikaasa Katrin töötab logopeedina
Poeg Mihkel õpib Tartu Ülikoolis ajalugu ja tütar Kadri samas kõrgkoolis etnoloogiat

Arvamused

Tiit Pruuli
ASi Go Travel juhataja, endine Laari tagatoa liige

Esimese matka koos Mardiga tegin Piusa jõe ääres 25 aastat tagasi. See oli minu, noore tudengi esimene kokkupuutumine juba legendaarseks muutunud Noor-Tartu ideoloogi ja lootustandva ajaloolasega. Ja muidugi toimus sel matkal, Piusa koobaste juures, ka Mardi organiseeritud viktoriin ja näitemänguvõistlus.

Ja nii on see olnud nõnda kõik see veerand sajandit - iga Mardi organiseeritud ürituse lahutamatuteks osadeks on viktoriinid ja näitemängud, viimasel ajal ka lühikeste «mängufilmide» tootmine. Ja see ei ole tüütuks muutunud! Kõik pingutavad, et olla targad ja vaimukad.

Allar Jõks
advokaadibüroo Sorainen nõunik, endine õiguskantsler

Olen Mart Laariga tennist mänginud aastast 2001 ja praeguseks on skoor minu kahjuks. See on üllatav, sest võin enda pidada maailma parimaks - vähemalt endiste õiguskantslerite klassis.

Tõsisemalt rääkides: mul on parem tehnika, tugevam löök, ma liigun väljakul kiiremini. Kahjuks ei kajastu see tulemuses. Mart mängib targalt. Ta surub peale oma mängu, sunnib mind eksima, iga palli punktiks lööma - ja sealt tulevad vead.

Teiseks on Mart väga visa võitleja, ütleks, et vintske võitleja. Ükskõik kuhu ma palli ka ei lükka, ta ei jäta ühelegi järele jooksmata. Vähesed pallid jäävad maha. See on ta edu võti.
Aga olen taktikaliselt küpsemaks muutunud ja nüüd on põhjust oodata me mängudes murrangut.

Mart Laar teeb ainult seda, mis meeldib ja huvitab

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing