Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Valimistest tuleb teha seadusandlikke järeldusi

06.11.2009 | Andres Herkel | Valimised, Seadusloome

18. oktoobri kohalikest valimistest on saamas ajalugu. Veel vaieldakse viimaseid koalitsioonileppeid ja kutsutakse volikogusid kokku. Tulemused on kaasa toonud suurema polariseerumise (eriti Tallinnas) ning Rahvaliidu ja roheliste vaikse tagasitõmbumise poliitiliselt tandrilt.

Minu meelest tuleks neist valimistest teha praktilisi järeldusi, millest võiksid vormuda ka mõned erakonnaülesed kokkulepped nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglite muutmiseks. Alustan väiksematest probleemidest, millest jõuan edasi suuremateni.

Valimisseadusega tuleks piirata valimisnimekirjade pikkus, nagu see on piiratud nii Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. See võib olla näiteks kahekordne volikogu mandaatide arv. Vaatlesin ise häältelugemist ühes Lasnamäe valimisjaoskonnas ja null-häälega kandidaatide hulk oli seal suur. Aga see oli vaid üks valimisjaoskond. Näiteks Paldiski linnas kandideeris 13-le volikogu kohale kokku 195 kandidaati, kellest 25 ei suutnud koguda ainsatki häält ning 24 kandidaati sai ühe hääle. Linnapea Mölder kuhjas oma nimekirja kokku 53 nime, kellest 11-ne hääletustulemus oli ümmargune null!

Minu arust pole mingit põhjust lasta jätkuda absurdsel võidujooksul, kus valimisnimekirjad peavad võitlust selle nimel, et saada oma katuse alla võimalikult suur hulk vastava omavalitsuse elanikest.

Ehkki kevadel ennustati valimisliitude suurt tagasitulekut, tegid suuremates omavalitsustes mõnede eranditega ilma ikkagi pigem erakonnanimekirjad. Kohati halvustasid erakonnad valimisliite ja vastupidi. Nüüd võiks kirgi maha võttes tõdeda, et demokraatia seisukohalt on kõige õigem lubada koostöövormide paljusust. Minu meelest on Eesti kohalikel valimistel põhjendamatult välistatud võimalus erakondadevaheliste valimisliitude moodustamiseks. See oleks väike samm, mida seniseid tavasid arvestades võib-olla väga palju isegi ei kasutataks, kuid kindlasti aitaks see koostöökultuurile kaasa.

Üks oluline tähelepanek on valimiseelse kampaaniaperioodi hägustumine. Tegelikult annab väga suur osa inimestest oma hääle kas eelvalimistel või elektrooniliselt - seega ajal, mil kampaania on veel täies hoos. Senine arusaam sellest, millal tehakse aktiivset kampaaniat ja millal hakkab kehtima valimispäeva vaikelu, ei ole tegelikkusega kooskõlas. Olen kuulnud ka väidet, et e-valimised vähendavad oluliselt mitmepäevase eelhääletamise perioodi vajalikkust. Eelhääletamise korraldamine nõuab ka päris palju raha. Mul pole nendes küsimustes konkreetset ettepanekut ja arvan, et siin ei pea tingimata muudatustega kiirustama, kuid probleemid on olemas ja arutelu nende üle tuleks avada.

Suur probleem on Riigikogu liikmete kandideerimine kohalikel valimistel, kui neil samas puudub õigus kuuluda üheaegselt Riigikokku ja kohalikku volikokku. Kunagi õiguskantsleri poolt pakutud piirang lähtus kindlasti parimatest kavatsustest, kuid välja on kukkunud halvasti. Piirang üksnes suurendab ühiskondlikku ja poliitilist silmakirjalikkust. Valimiseelne üleskutse peibutusparte mitte valida ei toiminud, tuntud inimesed kogusid oma hääled ikka ära. Erakonnad ei saa aga loobuda Riigikogu liikmete ülesseadmisest, kui on ilmne, et nende mittekandideerimisel jäädakse häältest ilma. Seadusega kandideerimisõigust piirata ei saa. Lootus erakondadevahelisel kokkuleppel põhinevaks kandideerimismoratooriumiks on minu arust pea olematu. Pole seda ju suudetud kokku leppida isegi ministrite ja Euroopa Parlamendi liikmete puhul.

Kõige lihtsam ja selgem oleks mu meelest taastada vana kord, kus Riigikogu liikmed said kohalikes volikogudes töötada. Paraku pole see üksnes seadusandja otsustus, vaid piirangu poolt on argumenteerinud ka õiguskantsler ja Riigikohus. Tõsi, üks põhjendustest, oli see, et Riigikogu liikmeid volikogudesse lubav seadusemuudatus tehti üsna vahetult enne 2004. aasta kohalikke valimisi ja sellega pöörati pea peale varem tehtud otsus. Just valimiskorra muutmine valimiste eel polnud aktsepteeritav. Järelikult tuleb selliste piirangute ja nende rakendatavuse kohta vaidlused maha pidada aegsasti enne järgmisi valimisi.

Suuremad probleemid, millel ma siinkohal pikemalt ei peatu, on administratiivse ressursi kuritarvitamine (vt. mu varasemaid blogilugusid 6. ja 16. oktoobril) ja erakondade rahastamine. Mõlemad teemad on avalikkuse jaoks teravalt üleval ja mõlemaga tuleb edasi töötada. Tõenäoliselt on Vabariigi Valimiskomisjonil ka hulk tehnilisi tähelepanekuid, millega tuleb tegeleda.

 

Lugu avaldatud veel:

6.11.2009 Hiiu Leht

 

KOMMENTEERI SIIN.

 

Allikas: Harju Ekspress

Märksõnad

Andres Herkel, valimised, seadus, Riigikogu liige

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing