Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Eesti vajab kõiki oma andekaid noori

16.10.2009 | Ene Ergma | Noored, Haridus

Andekate roll ühiskonna arengus on ääretult tähtis, kuid kas kõik andekad realiseerivad oma andekust? Mil määral võib pärssida andekust kodu, kool või kaaslased?

Akadeemiliselt andekate otsimine ei ole kerge. Kes on andekas õpilane näi­teks Lutsu „Kevades"? Minu arvates on seal vähemalt üks andekas laps - Tiugu. Arno Tali on hea õpilane, kellele kodu palju andnud, kuid kas ka andekas? Toots on mänedžer, tubli ja töökas kutsehariduse saanud inimene. Üks eredamaid andekaid kujusid on musikaalne Imelik, kellest võib-olla oleks saanud hea muusikamees.

Miks on minu jaoks just Tiugu lihvimata anne? Väga vaesest perest Tiugu oli rikkama talulapse Imeliku toapoisiks. Aga kes lahendas hästi matemaatikaülesandeid? Kui Tiugu oleks saanud oma haridusteed jätkata, oleks temast suure tõenäosusega saanud haritlane.


Kas andekus võrdub puudega?

Arvatakse, et umbes kümme protsen­ti inimestest on andekad. Kui see peab paika, on Eestis umbes 130 000 andekat inimest. Kas Eestis on tehtud kõik võimalik selleks, et tõeliselt andekaid noori üles leida? Me vajame andekaid, neid peab jätkuma igale Eesti riigi jaoks olulisele alale - alustades riigijuhtimisest ning lõpetades kooliõpetajate ja paljude teistega. Me peame tegema pingutusi andekate leidmiseks. Kahjuks ei ole see kõige lihtsam, kuna paljude laste võimalik andekus on peidetud ja seetõttu raskesti avastatav.

Riigikogus on menetluses põhikooli ja gümnaasiumi seadus, kus on märgitud ära ka andekad õpilased. Prae­gune variant vaatab kahjuks täpsemalt ainult õpiraskuste või puuetega laste vajadusi ning „eriline andekus" on võrdsustatud puudega.

Muidugi on andekate lastega seotud ka palju probleeme, sest neil on raskem leida oma potentsiaalile ra­kendust. Tihti tunnevad eakaaslased nende suhtes võõristust ja hakkavad võimete pärast tõrjuma. Nende küsimustega peaks seadus samuti tegelema, praegust versiooni lugedes ma seda ei tajunud.

Humanitaarist insenerid

Eestis puudub loodus- ja täppisteadustes huvikoolituse võrgustik, mistõttu teeb mind murelikuks olukord reaalainete alal. Eesti koolid on liialt humanitariseerunud ja isegi need noored, kes soovivad õppida kõrgkoolis tehnilisi ja reaalaineid, ei ole saanud vajalikke teadmisi. Professor Mati Heinloo on kirjutanud, et inseneriõppe humanitariseerumine on vältimatu, kui jätkub reaalainete osa vähendamine gümnaasiumi õppeprogrammis.

Ühes Eesti kõrgkoolis on inseneri­õppesse vastu võetud üliõpilaste seas 65 protsenti neid, kel on vähem kui pool inseneriõppe alustamiseks vajaminevaid teadmisi matemaatikas ja/või füüsikas. On kaks võimalust: need 65 protsenti üliõpilastest ei lõpeta inseneriõpet või läheb kõrgkool reaalainete humanitariseerimise teele ja need üliõpilased saavadki lõpudiplomi. Humanitaarse inseneriõppe lõpetanul puudub aga võimalus inseneri­kutset saada, sest ta ei suuda projek­teerida uut seadet ega seda inseneri­ühingus kutse saamiseks kaitsta. Kuna tööturul tuleb humanitaarse inseneriharidusega inimesel nagunii hakata konkureerima tehnikumi- või kutsehari­dusega inimestega, puudub sellisel inseneriharidusel mõte.

Teadmised reaalainetes ei tohi arvutite ajastul kaotada oma tähtsust. Programme ja algoritme arvutitele mitmesuguste ülesannete lahendamiseks koostavad ikkagi inimesed. Mõnikord on vaja osata hinnata ja kontrollida arvuti abil saadud tulemusi. Seda ei saa teha reaalhariduseta. Arvuti on abivahend, tööriist, mis suurendab oluliselt tööviljakust, kuid ei suuda inimese abita koostada süsteemi, seadme matemaatilist või digitaalset mudelit ega seda uurida. Arvuti saab anda reaalainete õpetajale või õppejõule täiendavaid õpetamisvõimalusi, kuid mitte teda asendada.


Niisiis - kõige tähtsam on andekas inimene ära tunda ja mitte lasta tal kaduma minna. Ära tunda saavad ennekõike õpetajad, kelle töö pakub piisavalt võimalusi õpilaste teadmisi ja võimeid võrrelda. Ülikoolides tuleks õpetada andekuspedagoogikat, et edaspidi oleks andekate märkamine lihtsam.

Välja langevad ka andekad

Maailmas arvatakse koolist väljalangejate hulgas olevat umbes kolmandik kõrge vaimse võimekusega õpilasi. Eestis langeb põhikoolist välja 500-600 last, mis tähendab, et umbes 200 neist võivad olla andekad.
Riik peaks leidma lisaraha, kuid kuidas seda kõige paremini kasutada, seda teatakse kohapeal. Võib-olla oleks mõistlik koondada ressursid maakonna tasandile? Piirkonniti on koolid tihti omavahel konkurendid, kuid andekate osas peaks tegema koostööd, mitte võistlema.
Tahan tunnustada õpetajaid, kes oma ainet armastavad, õpetavad kaasakiskuvalt ja on nõudlikud. Õpetajaid, kes on oma õpilastesse süstinud suures koguses teadmistejanu, avastanud talente ja aidanud neil areneda. Tahaksin, et me ei kaotaks ühtegi Tiugut, ükskõik, millisest perest oleks ta pärit või millises Eesti paigas elaks. Eesti vajab neid.

 

Artikkel põhineb Tartu ülikooli konverentsi „Talendid tuleviku teenistuses II" ettekandel.

 

Allikas: Õpetajate Leht

Märksõnad

Ene Ergma, noored, haridus, andekas

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing