Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Vene revanšismi loogika: mida rohkem järeleandmisi tehakse, seda rohkem neid nõutakse

07.10.2009 | Andres Herkel | Välis, Euroopa

Sügise algus tõi välispoliitikas mitme pikaleveninud ootusperioodi lõpu. Iirimaa referendumi positiivne tulemus oli meie seisukohalt kindlasti oodatud. Euroopa suure ühisprojekti ebaõnnestumine on tulevikku vaadates midagi, mida peame vältima. Killunemine on ohtlik ja halvemal juhul võib jätta meid Euroopa ühistoetusest ilma.

Raport ei üllatanud

Euroopa Liidu ekspertide raport Vene-Georgia sõja põhjuste kohta Heidi Tagliavini esituses ei toonud suuri üllatusi. Nii Moskva kui Thbilisi on raportit enda kasuks tõlgendanud ja olgu see kui tahes põhjalik, on sel selge infosõja märk küljes. Õieti oli raport infosõja objekt juba hulk aega enne valmimist. Taas infosõja seisukohalt vaadatuna pean ebaõnnestunuks Leedu välisministri avaldust, et sellist raportit tulnuks algusest peale vältida.

Kui raport, siis raport. Kahtlemata pole seal võimalik vältida seda, mida Mihhail Saakašvili valesti tegi. Samal ajal pole ju välditud Venemaa sihipärast survet, mille eesmärk oligi Georgiat viimse piirini provotseerida.

Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel (ENPA) käisime lõpuni tee Venemaale sanktsioonide rakendamisest seoses sõjaga Georgia vastu.

Pisut eristusid Poola ja Balti riigid, aga tegelikult tuleb hääletustulemusi vaadates öelda, et otsused ei sõltunud niivõrd ühe või teise saadiku päritoluriigist, vaid eeskätt igaühe individuaalsest otsusest.

Dialoogi jätkamise üleskutse tundus kummastav olukorras, kus aasta jooksul polnud Venemaa täitnud ühtegi ENPA nõuet ja debati ajal oli saalis vaid üks Vene delegatsiooni liige.

Ehmatus Tony Judtilt

Lugesin koju jõudes Tony Judti intervjuud Vabale Euroopale. Üks tänapäeva tuntumaid ajaloolasi, kelle "Euroopa ajalugu 1945. aastast" (eesti keeles 2007) kiidab muu hulgas Eesti majandusreforme, kutsub nüüd Läänt idaeurooplaste positsioonidest eemalduma. Judt tahab mõista Venemaad, mis nii suurel määral on kaotanud oma ajaloolisi mõjualasid.

Intervjuus on palju ehmatavaid ja ebatäpseid võrdlusi, näiteks osutus, kui halvasti võiksid end tunda ameeriklased, kui nad kaotaksid Texase ja California ja siis veel väidetaks, et nende varasemad juhid olid kriminaalid, nagu Stalini kohta öeldakse.

Judt toob olukorra tekkepõhjusi analüüsides õigesti esile Saksamaa ja Prantsusmaa jäiga suhtumise Türgisse. See on sundinud seda mõjuvõimsat riiki otsima strateegilist partnerlust ebademokraatliku Venemaaga.

Mina tahaksin lisada hulga vigu, millest Läänes väga ei armastata rääkida. Praeguse olukorra tekkes mängis suurt rolli see, kui Venemaale anti vabad käed täiesti kontrollimatuks sõjategevuseks ja inimõiguste rikkumiseks Tšetšeenias.

Teine murdepunkt oli Georgiale NATO liikmelisuse tegevuskava andmata jätmine, millele järgnes Venemaa provokatsioonide hüppeline kasv möödunud aastal.

Üha enam seisame silmitsi Venemaa revanšismi vaikiva või lausa hääleka aktsepteerimisega. Eelmise nädala ENPA istungilt jäi meelde episood, kui ukrainlane Bondarenko pani hääletusele muudatusettepaneku, et Venemaa peab tagasi pöörama seaduse, millega lubatakse jõu kasutamist oma kodanike kaitseks võõrriikide territooriumil.

Muudatuse vastu kõnelnud Serbia parlamendi aseesimees Nataša Jovanovic teatas seepeale, et Venemaa on taas suurvõim, tal peabki selline õigus olema!

Tegemist on küll suhteliselt ekstreemse sõnastusega, aga jõupositsioonide ehmatav tunnustamine on aina ilmsem tõsiasi.

Kahjuks tunneb Lääs halvasti Vene revanšismi loogikat. See on: mida rohkem järeleandmisi meile tehakse, seda rohkem me neid nõuame!

 

KOMMENTEERI SIIN

 

Allikas: Pärnu Postimees

Märksõnad

Andres Herkel, Venemaa, Euroopa, ENPA

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing