Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Sõber saadik

19.09.2009 | Peeter Olesk | Elu

Ainuski tüsedam teatmeteos ei fikseeri, et emapoolset liinipidi on Vastse-Kuustest, täpsemalt Kiidjärvelt, pärit sealse möldri lapselaps, Eesti Vabariigi Erakorraline ja Täievoliline Suursaadik Suurbritannias ja Põhja-Iiri Ühendatud Kuningriigis dr. Margus Laidre. Tema onuks oli ning jääb Kalmer Tennosaar. 18. septembril saab Margus Laidre 50. Suurt pidu ei tule ja Margus Laidrel pole kombeks rõhutada, kui tähtis ta on. Hariduselt on ta mitte Nase ehk silmatorkav isik, vaid ajaloolane, kelle erialaks on uuema ajaloo esimene pool, ümardatult öeldes - Rootsi aeg. Mitte agraarajaloolane, vaid väga lahtise pilguga sõjandusloolane.

Mida saadik teeb?

Mind on alati kurvastanud see, kui vähe tunneb avalikkus kestahes inimese tegelikku tööd. Töö sisuks ei ole palganumber, pealegi võib see muutuda. Töö tähendab vastutust, aga muide ka esinduslikkust. Briti impeeriumi kuninganna Elisabeth II esindab oma riiki ja alamaid. Kes meile ütleb seda, kui palju tal tuleb anda allkirju? Omakäeline allkiri fikseerib, et kuningriik on esindatud ning mitte võltsituna. Suursaadik peab tagama sedasama, ainult et sageli improviseerides. Miks?

Muidugi on suursaadikutel - kes mõnel hetkel, näiteks vastuvõttudel, peavad olema monarhiga võrdsed - oma lauaülemad ja muu kantseleivägi. Neist ei pruugi siiski piisata, kui on vaja ühemõttelist vastust niisuguselegi küsimusele, nagu millal Eestist saab euro-tsooni liige. Tsirkulaarid seda ei ütle. Eesti ja Euroopa Liidu tulevikus on lahtisi otsi väga palju, ent kui asjad on tapist lahti, siis kõik see värk ju logiseb. Suursaadik logiseda ei või. Ta peab esindama riiki ka sel juhul, kui too ei tea isegi, mis ja kuidas, ent ta on kohustatud viseerima ühtlasi päris argiseidki pabereid. Ilukõnet on seal kõige vähem.

Margus Laidre ja temaga koos ligemale paarkümmend aastat tagasi alustanud diplomaatide osaks oli rahvusvaheliste suhete ja protokolli, järelikult ka riikidevahelise asjaajamise omandamine käigult, praktiliselt ahvi kiirusega. See ei olnud Lennart Meri, kes nii pöörast tempot dikteeris. See oli elu ise.

Praegune elu ei ole oma kiirusest kaotanud suurt midagi. Otsuseid on ikka vaja. Euroopa asub Ameerika ja Aasia vahel, kusjuures esimesest lahutab teda Atlandi ookean, kuna teisega kuulub ta mandriliselt kokku. Rahvastiku arv on seal teisal teadagi kaheldamatult suurem kui meil siin, Piirissaare ja Ruhnu vahel. Mismoodi jääda Eestiks, kui Euroopal puudub selgus, kui suurel territooriumil ta jääb iseendaks?

See küsimus ei ole tingimata traagiline. Tahtsin lihtsalt mõne joonega visandada toda maailma, milles Eesti Vabariigi suursaadikud töötavad mitte veerekese pääl, vaid suisa keskpaigas.

Tugi ja iseseisvus

„Sõber saadik" on valitud käesolevate ridade pealkirjaks täiesti teadlikult. Jah, me oleme Margus Laidrega sõbrad. Koolisõprus see pole, sest tema on sündinud Tartus ja saanud keskhariduse siin, mina Tallinnas. Meid on sidunud Eesti Vabariigi lipu väljatoomine, kuid ka otsekohesus ja teineteise meelespidamine. Lugedes kõike seda sodi, mida kirjutatakse tänavuste kohalike valimiste eel ja kuuldes, mida räägitakse veel pealekauba, tundub mulle küll, et sõprus teiste keskel kahaneb. See maksab kätte.
Meeles tuleb seda pidada järgmisel põhjusel. Eesti Vabariik on oma iseseisvuses tunnustatud. Oma sõprade arvu ja saatuse suhtes me ei peaks aga olema muretud. Iseseisvus on suuresti juriidiline fenomen. Sõprus on eetiline kategooria. Esimesel on pitsat all, teisele jääb templist väheseks.

Vaieldamatu on, et, teadmata Margus Laidre sünnist vähimatki, sain ka mina oma heli-hariduse nii Kalmer Tennosaarelt kui ka Heli Läätselt. Meid oli rohkesti ja üheks tookordse heli-hariduse tunnuseks oli südamlikkus. Ükski laul polnud ähvardav, ehhki leidus ka nukraid viise.

Paraku kuulub siinkirjutaja kogemusse ka see, kuidas saadiku peale võidakse karjuda. Niisugusel juhul ei aita muud kui et tuleb jääda paigale. Soovimata sugugi, et suursaadik Margus Laidre oleks kinninaelutatud, tahaksin väga, et tema käsi käiks hästi ja rõõmu jätkuks meile kõigile.

Tähtvere mõisas
16. septembril 2009

Allikas: Koit

Märksõnad

Peeter Olesk

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing