Meie keelepoliitika vastab rahvusvahelisele standardile
11.09.2009 | Andres Herkel | Haridus
Eestlaste identiteedis on võtmeroll keelel. Keel on ühtaegu habras ja kõikvõimas. Haprus tuleb sellest, et meid on vähe ja õieti on eesti keel üks kõige väiksema kõnelejaskonnaga keeli, millel on tänapäeva kultuurkeele tunnused.
Eestikeelse kõrghariduse kiht pole veel saja-aastane, kuid ta on olnud sitke. Nõukogude ajal tekkis paljudel rahvastel soov koolitada lapsi vene keeles või saata neid vene kõrgkooli - ikka parema hariduse nimel. Eestis ei muutunud see kunagi laialt kasutatud tavaks. Erinevalt mitmest lõunapoolsest riigist (Moldova, Aserbaidžaan, Kesk-Aasia maad) läks meist mööda ka tuhin kirjakeel kirillitsale üle viia.
Eestlane nagu kümnevõistleja
Meile usaldatud keelevara hoidmine ja arendamine pole praegugi lihtne missioon. Kui puhkes vaidlus emakeele ainekava mahu võimalikust vähendamisest, reageeris sellele teravalt emakeeleõpetajate selts, aga ka kultuuriavalikkus laiemalt. Saavutati mõistlik kompromiss, kuid ainemahtude konflikt iseenesest on näitlik.
President Ilves kutsus kooliaasta alguse puhul pöörama rohkem tähelepanu reaalainetele. Aastaid on kõikvõimalikel innovatsiooni ja kõrgharidusega seotud aruteludel kurdetud insenerihariduse liiga vähest osatähtsust. Kas tahame või ei, aga insenerihariduse ja laiemalt realia nõrkus on üks põhjuseid, millega seletada praegust majanduskriisi ja Eesti vähest ekspordivõimekust. Selleks aga, et maailmas läbi lüüa, peab iga eestlase individuaalsete võimete hulka kuuluma ka mitme võõrkeele valdamine. Seega oleme olukorras, kus rahvuskultuur ning konkurentsivõime sisemised ja välimised eeldused justkui konkureerivad omavahel.
Nagu meil on kergejõustikus kesksel kohal kümnevõistlus, peab eestlane ka maailmas toimetulekuks olema kümnevõistleja natuuriga ja tegema edu nimel mitmekesisemat tööd. Pole kahtlust, et eesti keel on imperatiiv ses mõttes, et meie kõik muud pädevused elus laotakse hea emakeele vundamendile. Samas tuleb nõustuda sellega, et emakeeleoskust ei anta üksnes eesti keele ja kirjanduse tundides, vaid see on läbivalt kogu kasvatuse, haridussüsteemi ja võib-olla veel enam üldise infokeskkonna saadus.
Lisaks toimivad Eestis needsamad tendentsid, mis igal pool maailmas. Kirjutatud tekstid mitte ainult ei taandu filmi ja televisiooni ees, vaid ka kirjaliku eneseväljenduse tase langeb. Mõõdupuuks ei ole enam ajalehed ja raamatud, vaid avatud internetikeskkond, kus igaüks loob tekste vastavalt oma võimetele. Loomulikult peab meid huvitama, et see keskkond oleks eestikeelne ja võimalikult hästi kirjutatud, aga käskude, keeldude ja tsensuuriga me ilmselt kuigi kaugele ei jõua.
Siiski vajab keelekeskkond riiklikku kaitset ja paljus ka seadusega sätestatud regulatsioone. Kakskümmend aastat tagasi võeti vastu esimene keeleseadus ning 1995. aastal praegu kehtiv redaktsioon, mida on korduvalt täiendatud. Keelekeskkond ja probleemid on selle ajaga oluliselt muutunud. Mis aga puudutab 1989. aasta keeleseaduse saamislugu, siis on see kui saaga, kus olid kangelased ja kuri vastasseis Nõukogude süsteemi rudimentidega. Küllap see paljus nõnda oligi (vt. Sirp 24.04). Seda kummastavam on, kui tugeva surve alla sattus sel suvel katse uue, nüüdisajastatud keeleseaduse tervikteksti väljatöötamiseks iseenesest palju rahulikumates tingimustes.
Oht vabadusele pole reaalne
Eelnõu, mis pole veel jõudnud riigikogusse ega isegi mitte valitsuse kooskõlastusringile, on äratanud õige elavat vastukaja meedias. Osalt on see seletatav pigem teoreetilise ja tõenäoliselt korrigeeritava ohuga, et meediaväljaandeid hakatakse vale keelekasutuse või komavigade korral trahvima.
Tõsi, vastutuse ja karistuse osas trahviühikute rakendamisest lugedes tekkis minulgi küsimus, mis saab, kui teha seda järjekindla pahatahtlikkusega. Kunagi kirjeldasid Valgevene demokraadid värvikalt, kuidas valgevene keelt tõrjutakse välja niiviisi, et väänatakse karistusi selle ebakorrektse kasutamise eest kõnes ja kirjas, samal ajal kui vene keelt lubatakse rääkida vabalt ja valesti. Siiski paistab sellise groteski kordumine Eestis pehmelt öeldes ebarealistlik.
Mõnele probleemile, nagu näiteks õigusele setu teemaja ka edaspidi Seto Tsäimajaks kutsuda on antud nii kõrge profiil, et küllap leitakse lahendus ja murdekeeles nimetatud söögikohta keeleinspektor kiusama ei tule. Küll aga on vigased ja segakeelsed, et mitte öelda poolemeelsed firma- ja kohvikunimed juba ammu olnud probleemiks ning siin on vaja nii keeleseadust kui ka nõustamist. Kui aga keegi otsustab keeleseadusest tulenevat „ohtu vabadusele" kasutada enesereklaamiks, siis eks ole seegi üks igihaljas võimalus.
Kui keeleseadust kritiseerivad kirjanikud nimetavad seda „natsionalistlikuks", siis pole ime, et huvi hakkab ilmutama ka Vene saatkond, kusagil tehakse avaldusi ja telesaateid. Sel nädalal kutsuti Eesti avaliku elu tegelasi integratsiooni sihtasutuse tellitud PBK (Pervõi Baltiiskii Kanal) saatesse „0tsekõne" („Prjamaja Retš") väga kummalise kaaskirjaga. Seal küsiti, kelle või mille vastu on suunatud uus valmis keeleseadus oma keelepolitsei ja „võimalik, et isegi türmiga", samuti osutatakse, et mitte-eestlastel on kalduvus olla Eesti vabariigis „keelekurjategija". Kui lisada Venemaa välisministeeriumi avaldus, mis omistab tegelikult avalikkusele esitlemata eelnõule koguni keelu üldse inimestega teisiti kui eesti keeles suhelda, siis saame aru, et muude probleemide kõrval, mis meil on hariduses, infotehnoloogias ja avalikus keelekeskkonnas, tuleb keelevaldkonnas tegemist teha ka jätkuva infosõjaga.
Kas Eesti keelepoliitika vastab rahvusvahelistele standarditele? Lühike vastus on „jah", sest kui meil oleks olulisi probleeme ning saaks ette heita diskrimineerimist, ei oleks me ilmselt Euroopa Liidu liige.
Keelepoliitika ei diskrimineeri
Kui Euroopa Nõukogus kujunes mõne aasta eest teemaks Läti üleminek lätikeelsele gümnaasiumiharidusele, siis Eestis on see protsess kulgenud väga rahulikult. Sisuline küsimus on pigem, miks protsess nii kaua aega on võtnud. Kooli õppekeele defineerimine sel moel, et selles keeles õpetatakse kolm viiendikku ainekavast, on vägagi paindlik lähenemine.
Teatud probleemi võib näha selles, et Eesti pole allkirjastanud ega ratifitseerinud Euroopa vähemus- ja regionaalkeelte hartat. Iseenesest on tegemist väga mõistliku dokumendiga, mis rõhutatult kinnitab, et eesmärk on põlisvähemuste kaitse, mitte samade keeleõiguste tagamine immigrantidele. Eesti põlisvähemustega on lood nii, et sakslased ja rannarootslased lahkusid Teise maailmasõja eel ja ajal, jäänud on üksnes Peipsi-äärsed vanausulised. Paraku on Peipsi-äärsete venelaste ja enam kui kümme korda arvukama Nõukogude perioodil saabunud immigrantide keeleline eristamine keeruline. Seega võib ette näha, et harta ratifitseerimise korral seisame veel enam silmitsi infosõja ja Venemaa nõudmistega.
Huvi on harta vastu üles näidanud setud, kuid siin on Eesti riigi ülesanne jätta Tsäimaja rahule ning tagada omalt poolt parimad võimalused setu ja võru keele ning kultuuri hoidmiseks. See mõistmatus, mida Nõukogude ajal, aga ka esimesel iseseisvusperioodil koolisüsteemis Lõuna-Eesti murdekeelte suhtes üles näidati, peaks nüüd küll lõplikult murtud olema.
Ida-Virus ei täideta põhiseadust
Minu hinnangul on Eesti keelepoliitika vastavus meie oma põhiseadusega suurem probleem kui vastavus rahvusvaheliste üldstandarditega. Põhiseaduse paragrahv 52 ütleb, et riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste asjaajamiskeel on eesti keel. Tegelik olukord mõneski Ida-Virumaa omavalitsuses sellele ei vasta ja sellele on osutanud ka keeleamet. Just selle suutmatuse tõttu on realiseerimata jäänud ka põhiseadusest tulenev võimalus kasutada omavalitsuse sisemise asjaajamiskeelena vastava paikkonna püsielanike enamiku keelt. Seda võimalust saab teostada vabariigi valitsuse loal, mida pole kunagi antud, aga tegelikkuses on see õigus n-ö stiihiliselt siin-seal võetud.
Viimati kirjeldatud vastuolu kujutab üsna ilmekalt eesti keele olukorda. Mind pani imestama Jaan Kaplinski artikli pealkiri Postimehes (30.07), kus kirjanik osutab, et uue keeleseaduse valgel tundub meie iseseisvus üllatavalt nõrk. Arvan, et elu püssirohutünni kõrval ei tohiks olla üllatav, küll aga on vaja kindlameelsust, sealhulgas keeleregulatsioonide sätestamisel. Selles, et autorile tuleb jätta isikupärase eneseväljenduse võimalus ja mitte minna kirjakeele normidega liiale, olen Kaplinskiga loomulikult nõus.
Keel kui jumalik varalaegas
Selle kirjatüki lõpetuseks ja aukartusest keele ees teen ühe filosoofilisema arenduse. Käisin augusti lõpus Tartus ühe doktoritöö kaitsmisel. Kohal oli nüüd juba väga väärikasse ikka jõudnud akadeemiline põlvkond: Jaan Puhvel, Linnart Mäll, Märt Tänava. Muuseas meenutati Stalini „geniaalsete" keelemõtete propageerimist Tartu ülikoolis nüüd juba enam kui pool sajandit tagasi. Too juhtmõte, mida banaalsusena korrati ka hiljem läbi terve Nõukogude aja, oli see, et keel on suhtlemisvahend. Ja tõepoolest, seda ta on. Aga ühel koosolekul oli püsti tõusnud Villem Ernits ja küsinud, et öeldagu talle, kes on üldse väitnud, et keel ei ole suhtlemisvahend. Üsna lihtne torge „seltsimees Stalini geniaalse avastuse" pihta ja suur naerupahvak saalis. Sanktsioonid Ernitsa kui lapsesuu vastu jäid rakendamata.
Ma arvan, et lisaks suhtlemisvahendile tuleb keeles hoopis enam näha jumalikku varalaegast, mis annab inimesele imetabase loomingulise väe. Keel on midagi, mida me justkui iseenesestmõistetavalt kasutame, kuid mis oma loendamatute võimalustega on ometi mõõtmatult suurem sellest, mida me haarata või tema abil luua suudame. Noid varalaekaid on maailmas õige mitu ja nad kuuluvad rahvaste kollektiivse, põlvkonnast põlvkonda ulatuva kaitse alla. Ses mõttes on keel isegi suurem kui rahvas ja tema ajalugu. Meie asi pole kurta, et meil pole seda, teist või kolmandat või et meid on vähe - meie asi on hoida oma keelt ja näha temas lõpmatut valgust.
Allikas: Õpetajate Leht
Märksõnad
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6