Mis kõik on hea, kui ära tehtaks!

07.09.2009 | Peeter Olesk | Valimised, Regionaal

Kummaline küll, kuid nii kriitiline misantroop kui ma olengi, olen teiste inimeste ja nende tegude tunnustuseks kirjutanud ning kõnelnud kaugelt, isegi võrreldamatult rohkem kui nende mahategemiseks. Olgu või pisiasi, aga väärt tegu väärib alati häid sõnu. Neid kuluks Tartule senisest enam.

Iseasi, et alati saab paremini. Tähtvere parki on asja ligemale poolesajal koeral. Enamik neist on toakoerad, kellest mul on kahju, sest koera õige koht on värske õhu käes.

Kunagi kirjutas Juhan Peegel vanast naisest Annelinnas, kes korjas oma koera sita tolle järelt ära. Elab Tähtvereski mees, kes seda teeb. Üks poolesajast koeraomanikust!
Ainult et: kui ta on oma koera järelt koristanud, viib ta asjaomase kilekoti... Vabadussõja mälestusmärgi veerde, sest seal asub lähim prügikast. Teised ei tee sedagi.

Kes peaksid niisuguste asjakäikude üle valvama ja trahvikviitungeid kirjutama - kas keskkonna- või muinsuskaitsjad?

Pea on, vari puudub

Tartul ja Tallinnal on mitu suurt erinevust, kaasa arvatud seegi, et Tallinna linnapea Edgar Savisaar teeb tulusaks kõik, mis vähegi kõlbab. Täitsa selge: Tallinn pakub tööd märksa rohkematele kui Tartu ja Edgar Savisaar oleks kadunuke, kui ta sellega ei arvestaks vahemikus ühtpidi Aserist Haapsaluni ning teistpidi Helsingist Tamsaluni.

Tartu ei pea aga elama Savisaare järgi. Meie linnas on vähemalt paarkümmend linnaliinibussi peatuskohta, mis asuvad lageda taeva all. Mitmel uulitsal, näiteks Vaksali tänavas, täiesti jaburalt - ühel pool bussiteed on klaasist ootepaviljon, kuid teisele poolele pole rahakest jätkunud.

Tuled silmakliinikust välja, pisarakanalid puhtaks uhutud, ja saad kogu vihmasagara vastu vahtimist. Kas tõesti peab Tartus vahetama tervet koalitsiooni selleks, et teha korda kõik bussiootekohad?

Igale poole bussitaskut ei tee, lihtsalt pole ruumi. Siiski võiks Tartu linnaisadel ja -tädidel olla peas niigi palju mõistust, et saada aru: ootepaviljoni varju alla peab mahtuma vähemalt kuus inimest ja prügikastid nende juures peavad olema suuremad kui kastid parkides.

Miks? Bussipeatustesse koguneb ju rohkem inimesi! Kusjuures nad kõik näiteks kutsikatesse ehk mikrobussidesse mahtuda ei võigi. See on ajuvaba, kui taksosse istudes tuleb kinnitada surmarihmad, aga kutsikas võib sõita ka püstijalu.

Kas Tartu võmmid ja teised trahvi määramise õigusega tegelased ootavad uut poliitilist kokkulepet, mille tulemusena siis tehakse emba-kumba: kas võetakse rajalt maha iga kutsikas, kus sõitja seisab peatusevahe püsti, või vastupidi, võrdsustatakse kutsikad bussidega?

Siga õpetab paremini

Kuid tagasi prügi juurde. Prügiks võib olla ka inimese väljaheide ja muide, ma polegi aru saanud, miks «piss» on koguni hellitussõna, aga «kust» lubatakse üksnes kauniskirjanduses.

Tartu taksojuhtidel tuleb parklates oodata tundide viisi. Kus nemad, aga ka lehemüüjad, hädal käivad?

Üldistatud vastus ütleks, et lähimas kasiinos. Või koolis või kingapoes. Või võpsikus. Tartu bussijaamas tuleb selle eest maksta. Aga kellele sa maksad Tartu raudteejaamas või Maarjamõisas või Era tänavas? Kas keisrile? Eriti kui oled naine, kes ei saa ajada pükse rebadele, vaid kellel tuleb kleidisaba üles kiskuda.

Tartu ei ole miljonilinn, siin peaks saama selle asja korda.

Iseseisvus on õnnistanud Tartu linna andekate skulptuuridega. Vaevalt on terves maailmas ühegi teise akadeemiku pead pestud pärast ta surma sedavõrd järjekindlalt kui Baeri oma Toomel. Kreutzwaldi põlvedel pole ealeski istutud nii sageli nagu Vilde süles Vallikraavi nurgal.

Juba mõnda aastat on Tartul oma siga. Lihamüüjad Tartu vanal turul Mati Karmini taiest muidugi ei uuri, neile on tähtsam saada päeva lõpuks lett tühjaks. Turult ostjale pakub Karmini «Siga» midagi uut aga igal päeval. Selle sea ligiduses puudub läga. Mati Karmini jäädvustatud siga on puhas. Puhtam kui elu.

Elu on üldiselt mustem. Kui sa teed sigaretil ja paberossil vahet ning valid marki ja oskad välgumihklit laenata, miks sa siis ei oska muud kui visata koni maha? Olles piibu- ja suitsumeeste suhtes tolerant (popsutagu ning tõmmaku), ei ole ma siiski nende kojamees. Sinu suits, sinu koni, sinu koristamine enese järelt. Keegi ei keela, aga uhkus ei luba?

Kellelt siin küsida!

Teine asi on jalgratturite kiivrid. Need võivad olla küllalt tülikad ja ometi olen ma kiivristatult näinud päris väikesigi marakratte. Ega siis Tartu politseinikud pea hakkama iga lapsevanemat puuduva kiivri pärast kohtumajja vedama, aga kas ei ole pigem nii, et ka tilluke konstaabel igatseb tabada eeskätt suurt riigivastalist?

Mida rasvasem, seda tõusvam karjäär. Prefekt puuris - väga hea. Jalgrattur ilma kiivri ja ohutuledeta - tühja kah. Kas surmani?

Kolmandana tooksin esile selle lolluse, et taksol, mis peatuses ega kodus ei seisa, peab olema nn plafoon katuselt maha võetud. See tähendab: kui seisad parklas, siis jäta plafoon katusele, kui ootad sinna alles kohta, võta maha. Veelgi selgemalt: taksot sõites peab kaasas olema kui mitte akutoitega trell, siis vähemalt väga suur kruvikeeraja. Kohe hästi suur.

Kumb on sel puhul aga tähtsam, kas klient või kruvikeeraja?

Aga mida on mul küsida Juhan Partsilt ja Rein Kilgilt, kui lihtsam on avada Ülenurmel taas kord rahvusvaheline lennuliiklus, selmet korda teha kohalik raudteevärk, ühes sellega ka hädalkäimise-majandus?

Vaesustki annab korda teha. Selleks ei pea valimisi ootama. Tallinn tormab, Tartu passib.

Mis kõik on hea, kui ära tehtaks!

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing