Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Üle käriseva lõhe siiski kooliteel

04.09.2009 | Liisa-Ly Pakosta | Pere, Noored, Haridus

«Ülesannet ei tohi pooleli jätta! Innustage last alustatu lõpule viima!» Need on sõnad õpetajate kuldvarast. Sel sügisel on püsivusel eriline hind, sest uue kooliaasta algus on tänavu olnud perele raskem kui varasemad, eriti neis peredes, kus laps on olnud usin trennis või huviringis osaleja.

On omavalitsusi, kes on vähendanud ka laste trenni- ja huvihariduse toetusi. Peretoetused üldisemalt on vähenenud või lõpetatud, mitmes peres tuleb silmitsi seista töötuse või palgavähendusega, osa omavalitsusi on julmalt kärpinud ka koolide-lasteaedade eelarvet. Suletud on seni peredele tasuta pakutud ringe-pikapäevarühmi, koondatud logopeede-huvijuhte. Sel sügisel läheb lapsevanematel tarvis erilist vastupidavust, et leida lahendusi oma lapse toetamiseks haridusteel.

Last peab suur aitama

Kohusetundliku õppimisega lapse võimalused ennast aidata ka suuresti lõpevad, raamatukogudest leiab lugemist lisaks. Isegi lihtsaks õues ringijooksmiseks või looduse uurimiseks on asfaldilastel vähe võimalusi.

Terviklikuks haridusteeks ei piisa õppekava miinimumist, noor inimene vajab rohkem liikumist ja trenni, käelist tegevust ja loomingulisuse õpet, publikuelamusi, loodusõpet ja vanematel koolilastel läheb vaja tuge juba spetsiifilisemaks enesearenduseks, olgu huviks kokandus või konstrueerimine. Kõik see maksab.

Linnavanemad peavad eraldi vaeva nägema, et laps lamba ära tunneks, samamoodi nagu maavanematel tuleb koos transpordiga väga kopsaka summaga pingutada teatris käigu nimel. Katkenud muusikaõpinguid või trenniteed ei lapi päriselt kokku hiljem enam kuidagi. Ükskõik, kui võimatu see ka ei tundu, siis olukorras, kus kõige väiksem valijarühma - lastega perede - seljas on pügamiskäärid ahnelt lõikunud, tuleb ometi vanematel lapse oleviku ja tuleviku huvides mitte kaotada lootust, mitte loobuda pingutamast. Lahenduste leidmine on tuleviku jaoks väga oluline.

Eestis on probleemiks süvenev lõhe ühiskonnas, lastega pered on suurim vaesusriskis elav ühiskonnaosa. Vanemate käegalöömised mõjutavad lapse tulevikku. Samas saab ka ilma rahata väga palju ära teha. Paljud raamatukogud ja muuseumid pakuvad tasuta tegevust, pensionil treenerid või käsitöömeistrid on võtnud noori juhendada puhtast tegutsemislustist, nii mõnigi õpetaja Laur on valmis ikka veel pärast tunde Arnodele viiulimängu õpetama. Või naabrinaine Jukule või Mannile heegeldamist. Väga palju oskusi saab õppida raamatute abiga, eriti kui vanem toetamas.

Lõhe algab lapsepõlvest

Eriti pingeline on olukord töötu(te) leivatooja(te) peredes, kus on koolilapsed või lasteaialapsed. Kui üht-teist asist leiab tuttavate abiga või taaskasutusest, siis tervet hulka laste haridusteega seotud kulude katet pole kuskilt võtta. Seda enam julgustaksin jonnakalt mitte loobuda! Abiküsimine tundub paljudele piinlik, kuid laste nimel tuleks ennast kokku võtta ja ikkagi paluda.

Omavalitsusest huvihariduseks või trenniks toetusraha küsimine peaks saama sama loomulikuks kui kommunaalmaksete jaoks, tegu on ju sama elulise vajadusega, ja seda ka juhul, kui laps pole paduandekas (muide ei peagi olema). Häbenemata võib lapsele vajalikud värvid-pintslid-jooksujalatsid panna soovitud kingituste loetellu perekondlike sündmuste puhul. Vallalt või linnalt võib küsida toetust koolilaste teatribussile samasuguse enesestmõistetavusega, nagu seda teeb juba aastaid kohalik pensionäride klubi.

Meenutagem, et vaid veidi aega tagasi oli külarahva ja mõisagi ühine hool kooliteed käivate laste toetamisel täiesti valehäbitult loomulik. Kõige olulisem on lapsevanema suhtumine - et peabki pingutama, see aitab last edasisel eluteel kindlasti rohkem kui mõni uus arvutimäng. Laps on laps ainult üks kord elus ja Eestis murrab hariduslik ebavõrdsus niigi varakult sisse.

Pingutamine tasub ära

Loobumisest loobumine tasub ära. Heaoluühiskonna hellikutel kipub isegi eluohtlikesse olukordadesse sattumisel allaandmine liiga kergesti tulema - oskus pingutada on taandarenenud. Enese kokkuvõtmise tahtest võib sõltuda elu, rääkimata edust haridusteel. Miks jõudis Eesti 1944. aasta sõjapõgenikest enamik uuel kodumaal olematust stardipositsioonist hoolimata taas heale järjele? Neil oli kaasavaraks oskus pingutada ning hea haridus. Miks maailma rikkaim inimene Bill Gates pärandab mitme maailma rikkuri sarnaselt oma lastele vaid mikroosakese hiigelvarandusest? «Muidu pole neil endil motivatsiooni pingutada,» on kindlustatud vanemate tavalisim selgitus.

Ehkki jõuka pere lapsed ei tarvitse kunagi pärida oma vanemate miljoneid, on neil üks raudkindel eelis teiste ees siiski - nad on saanud hea hariduse. Seda kaasavara jaguks ju rohkematelegi. Lõpuks on meie kõigi tulevik hädisem, kui hariduse ja huvihariduse võimalused vaid rahakotist sõltuvad. Alati saab iga lapsevanem midagi oma lapse heaks veel ette võtta, olgu nii raske kui tahes. Ainult lootust ei tohi kaotada, pingutamast ei tohi väsida. Igast väljapääsmatust olukorrast on alati vähemalt kaks väljapääsu. Head kooliaastat kõigile!

 

Allikas: Õhtuleht

Märksõnad

Pakosta, kool, laps

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing