Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Õppigem vajalikke asju

01.09.2009 | Ene Ergma | Teadus, Haridus

Vaadates selle aasta juuni lõpus arvel olnud töötute hariduslikku jaotust, selgub, et kõige suurem töötusprotsent on kutsekeskharidusega (30), üldkeskharidusega (29) ja põhiharidusega (17) inimestel.

Nendes haridusastmetes on olnud ka kõige kiirem töötuse kasv. Kõrgharidusega inimeste seas on tööpuuduse kasv olnud väiksem - neid kas pole nii palju vallandatud või on nad suutnud leida uue töökoha. Haridus annab tööturul eelise - võime kiiremini kohaneda, omandades oskuse luua seda, mille järele on nõudlust. Vähese haridusega töötute arvu hüppeline kasv näitab ka, et odaval tööjõul põhineva ettevõtluse aeg hakkab loomuliku lõpuni jõudma.

Teadmised paberil

Olles tutvunud ühes Eesti kutseõppeasutuses mullu kogutud andmestikuga, annan edasi selle nukra, kuid kõneka järelduse: ligi pool 714 noorest, kes kevadel lõpetas positiivse matemaatikahindega põhikooli, olid kahe suvekuuga unustanud umbes kolme viimase aasta matemaatikatundides räägitu. Ka protsendiarvutused ja kilomeetrite teisendamine meetriteks käisid tulevastele oskustöölistele üle jõu, murdude teisendamisest rääkimata. Ma ei taha olla kellegi suhtes ülekohtune, kuid vägisi tekib küsimus, kui palju on selles rolli asjaolul, et kahe kahega saab lõpetada põhikooli, kolme kahega antakse lõputunnistuse asemel hinneteleht.

Mida teha olukorras, kus õpilastel, olles formaalselt põhikooli lõpetanud, ei ole teadmisi, mida nad oleksid pidanud põhikoolis saama? Otse öeldes - kutsekoolides pole eriti midagi peale hakata inimestega, kes valdavad matemaatikat viienda-kuuenda klassi tasemel. Nende rong on juba läinud. Inimest on raske õpetada, kui ta jääb lihtsate arvutustega jänni, sest kutsekoolis edasijõudmine lihtsalt nõuab reaalvaldkonna alusteadmisi. Tehnoloogia- ja insenerierialad nõuavad teadmisi ja oskust neid rakendada.

Sellesama nähtuse teine tagajärg on see, et ka gümnaasiumid lähevad pigem pehmete erialade poole, sest õpilastel napib huvi ja teadmisi midagi reaalset teha. Pehmete erialade propageerimine on viinud selleni, et peaaegu pool Eesti üliõpilaskonnast õpib oma raha eest eriala, mida küllastunud tööturg ei vaja. Eesti majandus vajab aga inimesi, kes suudavad luua nii intellektuaalselt kui ka käeliselt, mitte aga nii palju neid, kes eelistavad rääkida ja midagi korraldada. Väidan, et kuni meil ei ole reaalsete teadmiste, kogemuste ja arenguhuviga inimesi, pole meil ka mingit konkurentsivõimelist teadmist või toodet, mida maailmale pakkuda.

Tööpuudus pole enam paar protsenti ja tööjõuturg valib hoolikamalt, kui eales varem viimastel aegadel on seda teinud.

Kus varn, kus kuub?

Seda artiklit sundis mind kirjutama hiljuti ühes gümnaasiumis kuuldu, et sel aastal ei soorita ükski selle kooli õpilane riigieksamit matemaatikas. Õnneks on matemaatika osas üldine seis parem - seda riigieksamit tegi tänavu 5147 gümnaasiumilõpetanut. Õpilaste arv, kes oli tänavu valmis sooritama füüsika (750) või keemia (1892) riigieksamit, on üsna väike. Lõpukirjandi kirjutajaid oli tänavu üle 10 000, mis annab meile pildi, kui vähe on reaalala eelistajaid.

Milline peaks olema hariduslik vundament, mille peale iga õpilane saaks ehitada oma tulevase elu? Nii nagu hea maja vundament, mis peab vastu aastakümneid või -sadu, peab põhiharidus olema selline, millele saab üles ehitada kogu haridushoone. Kümne viimase aasta haridusprobleemid tunduvad seonduvat lõunasöögi, vägivalla ja õpetajate töötasuga. Hariduse kvaliteeti näitab statistika, mida parandab tuntavalt ühelt poolt kohustus põhikool lõpetada, teisalt soov, et õpilane «lõpetaks klassikursuse» ja temaga ei peaks enam tegelema.

21. sajand nõuab inimesi, kes mõistavad vähemalt üldisi seaduspärasusi ja on omandanud nende aluseks olevad baasteadmised. Elus hakkamasaamine ja ka toimetulek vanaduspõlves sõltub suuresti sellest, kuidas inimene on investeerinud oma tulevikku hariduse kaudu.

 

Allikas: Õhtuleht

Märksõnad

Ergma

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing