Käärid 2010. aasta eelarves

31.08.2009 | Jaak Aaviksoo | Rahandus

Tuleva aasta eelarve kontekstis ei jää muud üle kui veelgi püksirihma pingutada, tõdeb kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL).

Taasiseseisvumisest möödunud 18 aastaga aset leidnud riigi üldist edenemist, meie julgeoleku ja heaolu kasvu on raske mitte märgata ja rumal maha salata. Kui vaid poleks seda majandussurutist ja viimast saatvat emotsionaalset madalseisu, mis on asendanud veel paari aasta eest valitsenud eufoorilise õhustiku. Unustasime, et maailm on täis riske ja ükski liug ei ole igavene. Riskid realiseerusid ohtlikul määral, sest meil nappis pikemat pilku ja kainet meelt näivuse ja tegelikkuse vahel vahetegemiseks.

Eesti majandus langeb masus 20-25 protsenti, see on õhu määr meie majanduslikus enesehinnangus, ja ometi oleme kümnendi lõpus kaks korda rikkamad kui selle alguses.

Tõsi, hindade tõus kahandab tegeliku jõukuse kasvu 50 protsendi juurde. Ometi on see viis korda enam kui Euroopa Liidus keskmiselt ning selle üle tuleb rahuldust tunda. Ka järgmisel kümnendil suudame kasvada poole kiiremini kui teised. Et rajada kindel vundament uue majandusliku tõusu ajaks, tuleb esmajärjekorras viia meie soovid tegelike võimalustega kooskõlla.

Riigi jaoks sünnib see esmajoones eelseisva, 2010. aasta, aga ka järgnevate aastate riigieelarvete kaudu. Teame, et praegu on käärid loodetud, aga paljus ka juba seadusega tagatud kulude ja tulude vahel ligi kümme protsenti eelarvest ehk üle kuue miljardi krooni. 2010. aasta eelarve vastutustundlik koostamine eeldab seega väga põhimõttelisi ja vältimatult ka valusaid valikuid.

Otsustada on lihtsam, kui teame asjade tegelikku seisu ning oskame välja sõeluda selle, mida saame muuta. Otsuste valugi on talutavam, kui mõistame selle paratamatust.

Eestisse voolas ligi meie aastase SKT jagu laenuraha, mis kasvatas nõudlust, hindu ja majandust üsna ühtemoodi. Kahjuks suundus enamik sellest era- ja äriisikute alustatud ning pankade kehutatud kinnisvarabuumi.

Mis kasvasid aga majandusest kiiremini, olid palgad - kui stabiilsetel aastatel 2005-2006 moodustasid palgakulud 45 protsenti SKTst, siis 2008. aastal kasvasid need 54 protsendini, ja kui saavutatud palgatase säiliks ka järgmisel aastal, kasvaksid palgatulud 65 protsendini SKTst. See sööks ära kogu uute töökohtade loomiseks vajalike investeeringute raha, mistõttu on hädavajalik palgakulusid tublisti vähendada, ja seda läbivalt, nii riigipalgalistel kui erasektoris.

Tõsi, palku ja tööhõivet juba kärbitakse, ent pea pool ülesandest ehk 10-15 protsenti on veel täitmata. See on keskne sõnum riigieelarve koostajaile. Oponendid ütlevad: tõstke makse ja võtke laenu! Vastame: maksutaset oleme juba tõstnud pea viie protsendi võrra SKTst (siin ja edaspidi võrdlus nn normaalsete aastatega, 2005-2006), ma ei usu, et mõistlik rahvas soostuks veel rohkem maksma.

Võtta laenu ülemääraste riigipalkade maksmiseks (vaja oleks kuni neli protsenti SKTst ehk kaheksa miljardit krooni aastas) pole aga kindlasti mõistlik mõte. Head kaasmaalased, palgasupp tuleb meil nüüd koos ära süüa - nii poliitikutel, kes lubasid küll 25 000, küll 40 000 krooni keskmist palka, kui ka valijatel, kes neid uskusid. Ka nendel, kes ei uskunud, ent kasvanud palgast lihtsalt rõõmu tundsid.

Koos palkadega kasvasid ka sotsiaaleraldised - pensionid, toetused, abiraha ja muud mittepalgalised väljamaksed riigieelarvest. Seejuures on olukord sotsiaaleraldistega kahel põhjusel palju keerukam kui palkadega.

Esiteks, mitmed maksed on seotud eelmise aasta palgatasemega ja seega kasvavad viivisega ehk siis kulud kasvavad, kui tulud juba langevad. Teiseks, rahalise katteta on osutunud täiendavad sotsiaalse suunitlusega poliitilised otsused, mida tehti ülejõulise kasvu aastatel. Sotsiaalkulutused on plahvatuslikult kasvav kuluartikkel riigieelarves!

Enamgi veel, õigus on neil, kes ütlevad, et Eesti sotsiaalkulutused on ühed madalamad ELis (2005. aastal Eestis 9,9 protsenti SKTst, ELis keskmiselt 18,7 protsenti). Õigus on ka neil, kes väidavad, et majanduslanguses sotsiaalkulud peavadki kasvama seoses töötuse ja toimetulekuraskuste kasvuga. Seega tuleb sotsiaalkulude puhul olla väga kaalutlev, aga ei tohi olla populistlik ega pealiskaudne.

Kahjuks on aga tõsi see, et ilma sotsiaalkulusid kontrolli alla saamata me jätkusuutlikku riigieelarvet kokku ei pane. Kuidas, kust ja mil määral kokku hoida, on poliitiline otsus, mille langetamisse enne valimisi on kahjuks raske uskuda. Seega kärpesaaga jätkub.

Kui milleski kindel olla, siis selles, et sotsiaalkulude kärbe saab lõpuks olema väiksem kui tarviline palgakärbe. Usaldusväärse ja jätkusuutliku perspektiivi kujundamiseks vajame aga sisulist arutelu selle üle, millist sotsiaalkulude mudelit me ehitama asume. Senised konstruktorid on meile kahjuks pärandanud pankrotipesa.

Keeruliste ja olulisi huve riivavate otsuste langetamiseks on peatähtis tagada otsuste läbipaistvus ja õigluse selline määr, et tulemused oleksid mõistetavad ja vastuvõetavad või vähemasti talutavad.

Selleks peaks kokkuhoid sündima ühtsetel alustel läbi kogu valitsussektori, see peaks puudutama eranditult kõiki, see peaks säästma vähem kindlustatuid, puudutades vaid miinimumpalka ületavat osa, ja enam peaks panustama need, kel buumiaastad on enim kukrut kasvatanud. Õigluse printsiip nõuab, et tegeleksime ausalt ja arusaadavalt ka tipp-palkade ja eripensionitega, õieti alustaksimegi nendest.

Ma ei puudutanud palku ja sotsiaalkulutusi mitte seepärast, et need on minu või kellegi teise kärpe-eelistused. Ei, puudutasin neid seepärast, et pole teisi tõsiseltvõetavaid pikaajalisi lahendusi. Jah, ühekordsete tulude jõuline kaasamine annab meile hingetõmbeaja kõige raskemal hetkel, ent see ei ole jätkusuutlik. On hea, et arvud on erapooletud ja annavad hüva nõu kõigile erakondadele.

Ja lõpuks vastus küsimusele «Miks me peame kokku hoidma?». Selleks, et tagada Eesti riigi jätkusuutlik toimimine ja luua eelarveline vundament eelseisvaks majanduskasvuks!

Praegu võime olla kindlad, et meil pole vaja karta riigi likviidsuskriisi ehk pankrotti, selle vältimiseks on valitsus teinud head tööd nii sel kui ka varasematel aastatel. Plaanitava, 2010. aasta eelarvega peaksime tagama mitte ainult iseenda, vaid ka kõigi partnerite usu meie suutlikkusse hoida oma tulud ja kulud tegelikult tasakaalus. On hea, et see langeb kokku ka euro saamiseks vajalike tingimustega, sest euro kasutuselevõtt oleks üks meie uue kasvu olulisemaid vedajaid. Õigus on ka neil, kes ütlevad, et eurot ei tohi püüelda iga hinna eest. Olen veendunud, et 2010. aasta hind on mõistlik.

Sel aastal on valitsus juba korrigeerinud valitsussektori tasakaalu 17 miljardi krooni ulatuses. Äsjane majandusprognoos nõuab veel 3,2 miljardit ja see on jõukohane, kuus miljardit aga enam ei ole. Kui saatus on aga meie vastu ja jõukohasest kärpest ei piisa, siis leppigem sellega ja ärgem asugem kohe süüdlasi otsima - nii võime ka 2010. aasta uppi ajada.

Tänavuse aasta majandusarengute ettenägemisvõime on olnud kehv kogu maailmas ja kahju, et Eesti pole olnud erand. Pöördeaegade prognoosidega on lihtsalt nii, et nad alati (kunagi?) ei täitu, seepärast ongi need ajad pöördelised. Järgnev aasta on aga piisavalt ennustatav.

Kasutagem siis seda õigeaegseks otsustamiseks, vabanemaks kestvast kärpevajadusest, mis aheldab meid eilsesse päeva ega anna aega vaadata tulevikku.

Käärid 2010. aasta eelarves

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing