Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Kaitset vääriv vana kuld

Mööda Eestit rännates jääb palju toredat silma. Mõndagi, mis juba lapsepõlves vahva tundus, on nüüdseks veelgi suuremat aupaistet kogunud. Ehk peaks sellistele vanadele, aga ikka veel kuidagiviisi säilinud väärtustele hakkama tunnustuskirju jagama nagu hästi restaureeritud majadelegi? Või ehk edasikestmise huvides hakata neile pärandihoidmise toetust või kultuurkapitali stipendiumi jagama?

Mis on kultuuripärand?

* UNESCO maailmapärandi nimekirja kantakse ka kultuurseid tegevusi, mitte ainult vanu losse või kaljulõhesid. Eestis on seda sorti maailmapärandi hulka arvatud kihnlaste toimetused ja laulu- ning tantsupeod. Meil on veel palju head pakkuda. Alustaks ehk pärandiloetelugi? Väärtusliku ja kaitset-hoidmist vajava kultuuripärandi hulka võiksid kuuluda näiteks järgmised nähtused:

* turukauplejad, kellelt saab osta plekilisi ja pisut ussitanud oma aia õunu. Midagi juba linnarahvale üsna haruldast kemikaalidest läbiimmutatud ja tuhandeid kilomeetreid autoga veetud õunasarnastele toodetele vahelduseks;

* omakorjatud metsamarju müüvad lapsed. Eristatavad vaat et professionaalsetest ja hulgi kokku ostetud kaupa müüvatest lapskaupmeestest järeletegematu õhina poolest;

* jäätis, millel on säilinud mingi otseside lehmaga, ja veel nii, et konservandid (toode on ju külmutatud) ja toiduvärvid välja jäävad. Inimesed on tüdinenud iga kord pakendilt uurimast, ega jälle plombiiri pähe külmutatud taimerasva pakuta;

* eestimaine värske talusaak kauplustes. Olgugi see pakkumine ebaühtlane - kõik saavad ju aru, et talu pole mingi masin. Igal juhul on toredam avastada, et oh, täna polegi Metsaotsa talu tomateid, vist on peremees vaba päeva võtnud, hoiame talle siis pöialt ja ehk näkkab järgmisel nädalal, kui et üritada Poolast toodud arusaamatu maitsega tomatilaadsete punaste kerade abil söönuks saada;

* paberisse pakkijad kilekottidega krabistajate asemel. Pisut rasvane paber on väga hea kaminas tulealustuseks;

* autojuhid, kes veel aeg-ajalt meenutavad vana kommet enne pööramist või reavahetust suunatuld näidata; autojuhid, kellel pole veel tuhmunud mälestus päevadest, kui nad olid veel jalakäijad (eriti läbisõitudel lombist, lähenemisel ülekäigurajale või ka hääletajate pealevõtmisel);

* bussis-rongis lapsel, lapseootel emal ja vanainimesel istekohta leida aitavad bussijuhid ja konduktorid. Eriti kui nad teevad seda naeratuse saatel. Elagu ühissõidukid, ja eriti need, kus valitseb ühine lahkemeelsus;

* bussijuhid, kes inimesel peatuse asemel sobival teeotsal väljuda lasevad. Buss on ju mõeldud inimestele mugavaks sõiduks;

* lapsevanemad, kes jätavad oma võsukeste uhked tehnikavidinad või mobiiltelefonid laagrisse saatmisel koju ainuüksi mõttega, et teistel laagrikaaslastel ei tarvitse nii uhkeid asju olla ja nood võivad ennast seetõttu häirituna tunda.

Optimism kaitse alla

* Kuduvad või heegeldavad naised-lapsed bussipeatustes, kohvikutes, lennujaamades. On iidvana traditsioon mitte käed rüpes tühja istuda teistelgi innustav vaadata.

* Tööandjad, kes imelistest piirangutest töölepinguseaduses ja tööturu olukorrast hoolimata leiavad ikka veel võimalusi alla täisealistele töökogemusi pakkuda.

* Perepileti müüjad kontsertidel-muuseumides, kes pole head asja ära rikkunud suure "täpsustava" sildiga, et pere on kuni kaks last. Ehkki lapseohtramaid on na vähevõitu jäänud, pole perekonnaseadusesse vastavat piirangut õnneks veel lisatud.

* Kinnisvaraarendajad, kes pole panustanud järjekordsele konteinerhaljastusele, vaid on raatsinud mõne maapinnaga püsivalt ühendatud puu ka istutada või lausa kasvama jätta.

* Inimesed, kes suhtuvad nendesse, kellel just kõige paremini ei lähe, parastamise asemel abivalmidusega kuuldavalt, nähtavalt ja tulemusi omavalt.

* Poliitikud, kes ei ehita oma kampaaniat üles Eesti rahva omavahel vihasele tülliajamisele ja vastandumisele, vaid lahenduste pakkumisele. Ning inimesed laiemalt, kes viitsivad süveneda.

* Inimesed, kes jaksavad olla optimistlikud ja algatada uusi asju. Nood on veel praegusel ajal eriti suurt kaitset vajavad nähtused. Aga ilma nendetaolisteta poleks me ehk tänasesse jõudnudki.

 

Allikas: Õhtuleht

Märksõnad

Pakosta, kultuuripärand, UNESCO