23. august, MRP aastapäev, Balti kett ja meie

22.08.2009 | Mart Laar | Riik, Ajalugu

Käesoleva aasta 2. aprillil võttis Euroopa Parlament vastu otsuse kuulutada päev, kui 1939. aastal natslik Saksamaa ja kommunistlik Venemaa sõlmisid nn Molotovi-Ribbentropi pakti - 23. august - üleeuroopaliseks totalitarismi kuritegude mälestamise päevaks. Enne suve jõudis samasisulise otsuse vastu võtta ka OSCE Parlamentaarne Assamblee ning meie oma riigikogu.

Moskva on Euroopas tehtud otsused vastu võtnud raevukate avaldustega. Kuna natsismi toetamises on Euroopa Parlamenti või OSCEd raske süüdistada, kuulutatakse, et tegu on rünnakuga Venemaa vastu. Sedalaadi süüdistuse paikapidamatusele on tähelepanu juhtinud aga ka paljud Venemaa poliitikud ja avaliku elu tegelased.

Kreml õigustab ikka

Kommunismikuritegude hukkamõistu on Venemaal järjest häälekamalt nõutud, mis oleks kommunismi poolt Venemaal toime pandud laastamistööd arvestades ka igati loomulik samm. Vene inimestel pole mingit põhjust rõõmustada ka Molotovi-Ribbentropi pakti üle. Oli ju just see otsustav samm teel, mis viis maailma oma ajaloo suurimasse ja laastavamasse sõtta, kus Nõukogude Liit kaotas ligi 27 miljonit inimest, enamik neist venelasi. See kokkulepe lükkas näiliselt küll Venemaa jaoks sõda edasi, viies selle 1941. aastaks aga Hitleri seda laastavama löögi alla. Toetades Hitlerit tema sõjamasina väljaehitamisel ning Euroopa vallutamisel, aitas Stalin kaasa omaenda maa hävingule. Venemaale tõi see kaasa tragöödia, mille tagajärjed annavad tunda end siiani.

Mitme teadlase arvates tuleb just siit otsida praeguse Venemaa demograafilise katastroofi juuri kas siis sündimata jäänud põlvkondade või Stalini sõjamasinat ülal pidanud alkoholist rikutud genofondi näol. Sellest pole paraku Vene auditooriumile eriti palju räägitud.

Otse vastupidi, tohutu kiirusega ilmuvad raamatud, kus kas Molotovi-Ribbentropi pakti eitatakse või siis selle sõlmimist õigustatakse. Asi on läinud niikaugele, et II maailmasõja puhkemises on süüdlaseks kuulutatud Poola, kes polevat Hitleri realistlikele nõudmistele positiivselt vastanud. Nii pole imestada, et äsja ilmus poodidesse ka oopus väikesest, aga õelast Soomest, kes XX sajandi jooksul koguni kolm korda süütule ja rahuarmastavale Venemaale kallale suutis tungida.

Siit jõuame aga ka tegeliku põhjuseni, miks Venemaa praegune juhtkond kommunismi kuritegude hukkamõistule ja 23. augusti meenutamisele sedavõrd ägedalt vastu seisab. Kreml on otsustanud «uue» Venemaa eneseteadvuse üles ehitada just Suures Isamaasõjas saavutatud võidule ja Euroopa päästmisele natsismist, mille eest Euroopa peaks Venemaale igavesti tänulik olema, aga millegipärast ei ole. Selle meenutamine, et II maailmasõja kuuest aastast kolmandiku oli Venemaa Hitleri parim liitlane ning abiline, etendades ühtlasi ise juhtivat rolli II maailmasõja vallapäästmisel, annaks sellele kontseptsioonile surmahoobi. Päästja oreooli vajab Kreml aga selleks, et põhjendada kodanikevabaduste piiramist ja autoritaarset valitsemist, tuues selleks näiteid minevikust. Stalini poliitika oli küll raske ja ebademokraatlik, kuid seda oli vaja natsismi purustamiseks, on tavaline väide, millega põhjendatakse nii kommunistlikke repressioone kui ka agressiivset välispoliitikat. See, et Stalini kuriteod Hitleri omadest ei erinenud, hukkunute arvu vaadates need aga lausa üle lõi, on Kremli tänastele peremeestele täiesti vastuvõetamatu tees. Siit tuleneb ka eriline aktiivsus võitluses «ajaloo võltsijate vastu». 23. augusti tähistamine on sedalaadi hoiakute vastu parim rohi.

Kes minevikku ei mäleta

Minevikukuritegusid mälestades tuleb aga vaadata ka tulevikku. Selleks tuleb esiteks meenutada, et meile pole 23. august seotud ainult kahe totalitaarse süsteemi - natsismi ja kommunismi - tekitatud haavadega, aga ka võitlusega nende vastu. Peale juba traditsioonilise Hirvepargi 1987. aasta meeleavalduse meenutamise on kahel teisel vastupanuga seotud sündmusel lausa ümmargune juubel. 23. augustil 1979 läkitasid nimelt 45 eestlast, lätlast ja leedulast NSV Liidu, Saksamaa LV ja Saksa DV valitsusele, Atlandi harta allakirjutanud riikide valitsustele ja ÜRO peasekretärile kirja, millega tuletati meelde Molotovi-Ribbentropi pakti ning traagilisi tagajärgi, mida see Balti rahvastele tõi.

Asjaosaliste riikide valitsusi kutsuti üles MRP salaprotokolli avalikustama, pakti kehtetuks tunnistama ning selle tagajärgi likvideerima. Eestlastest kirjutasid pöördumisele alla Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Selle Balti apelli nime all tuntuks saanud pöördumisega liitus hiljem allakirjutajaid nii Eestist kui ka Vene dissidentide hulgast. Mitut neist tabasid selle eest repressioonid, Jüri Kukk maksis Balti apelli toetamise eest surmaga vangistuses. Maailmas tõi Balti apell kaasa huvi tõusu Balti riikides toimuva vastu ning Euroopa Parlamendi resolutsiooni 1983. aastal, kus aastakümnete järel esimest korda Balti riikide jätkuv okupeerimine mitte ainult hukka ei mõistetud, vaid ka kutsuti Euroopa riikide valitsusi selle lõpetamiseks midagi ette võtma. Balti apelli ning sellega seonduvat käsitletakse 23. augustil kell 12 Tallinnas okupatsioonimuuseumis algaval seminaril, kus teiste seas astub üles ka üks sellele allakirjutanuid Enn Tarto.

Pole kangemat eestlast

Balti apelli meenutamine on seda olulisem, et just sellega tõusis 23. august ikestatud Balti rahvaste vabadusvõitluse üheks keskseks teemaks ja sümboliks, juhatades sisse nii «Musta lindi päevad» läänes, Hirvepargi meeleavaldused ja Balti keti 1989. aastal. Sedagi tähelepanuväärset, nii toimumise ajal kui ka praegu maailmas suurt tähelepanu äratavat sündmust peame nii meeles pidama kui ka tähistama. Väikseid ja suuremaid «Balti kette» korraldatakse nii Eestis kui ka väljaspool seda. Kui me tihti küsime, miks peaks meid praegustel keerulistel aastatel huvitama Läti-Leedu, Poola või Gruusia saatus, siis tasuks just Balti keti aluseks saanud põhimõtteid meeles pidada. Koos oleme tugevamad, vaid kokku hoides ja üksteist toetades saab edu saavutada.

Seda üksmeelt vajame kahtlematult ka Eestis. Sest pole ime, et nende paljude tähtpäevade virvarris tundub ühele omasem üks neist, teisele teine. Selles pole midagi halba. Seda aga ainult seni, kui endale olulist tähtpäeva tähistades ei pane me kahtluse alla teisi. Eestile on samavõrra olulised Balti apell, Hirvepargi meeleavaldused ja Balti kett. Kõik need on tähtsad verstapostid teel vabadusele, isegi kui mõni nende omaaegne korraldaja meile peaks ühel või teisel põhjusel praegu vastukarva käima. Kõigil omaaegsetel Eesti poliitilistel liikumistel on olnud Eesti vabanemisel oma roll.

Lõpetagem siis ükskord ometi arutelud teemal, kes meist oli ikka kõige kangem eestlane ning tõdegem, et Eesti iseseisvuse taastamise eest ei kuulu au mitte ühelegi poliitikule või liikumisele, vaid eesti rahvale. Tähistagem 23. augustit ühiselt ja üksteisega konkureerimata, kelle 23. august kõige parem ja tähtsam on. Hoidkem kokku ja meenutagem teel vabadusele kantud ohvreid, aga ka seda, et võita võime vaid ühiselt tegutsedes.

23. august, MRP aastapäev, Balti kett ja meie

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing