Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Apoliitiline linnapea puhastab õhku

11.08.2009 | Andres Herkel | Valimised, Tallinn

Mittepoliitilise linnapea ideel on jumet kasvõi sellepärast, et see vastab inimeste ootustele. Erakonnapoliitika pole kunagi ühiskonnas ülearu populaarne, aga Eesti praegune olukord toimib skepsist süvendavalt.

Kindlasti jääb Eesti poliitiline süsteem erakonnapõhiseks ka tulevikus. Küll aga on vaja vabaneda nende võimutasandite tarbetust politiseerimisest, mis terve mõistuse järgi erakonnapoliitikat ei eelda.

Kõikvõimalike maa- ja linnaosavanemate politiseerimine on tarbetu veidrus, mida meie poliitilise süsteemi loojad ilmselt algselt ette ei näinud ning mis on pigem mõjunud nende ametikandjate autoriteeti madaldavalt. Rääkimata sellistest jaburustest, nagu kunagine katse keelata kohalikel valimistel kodanike valimisliidud ja tuua üleriigiline erakonnataplus mõnesaja elanikuga valdadesse.

Eestile tuleb kasuks hoopis see, kui võimalikult palju kodanikke astub poliitiliste erakondade liikmeks, lööb kaasa nende poliitikate kujundamises, muutes sellega praegused erakonnad ja ka erakonnasisese demokraatia palju tõsiseltvõetavamaks. Paraku on suund tihti olnud vastupidine - erakondade küllalt kitsast kandepinda püütakse kompenseerida politiseerimisega nendel võimutasanditel, kus see on täiesti mittevajalik ning jätab endast pigem administratiivse mõjutamise maigu.

Nüüd aga apoliitilise linnapea idee juurde, mis tekitas eelmisel nädalal õige elava ja terava diskussiooni. Kõigepealt esitas Indrek Tarand selle idee ebaharilikul moel, eeldades, et tema ümber koguneb Keskerakonda võimult tõrjuv opositsioon ning erinevate erakondade linnapeakandidaatidest saavad teised viiulid ehk abilinnapead.

See pole välistatud, kui enne tehakse erakondadeülene kokkulepe ning too mittepoliitiline poliitik X esitatakse avalikkusele kas „mittekandideeriva ühiskandidaadina" või valitakse tõesti välja hoopis personaliotsingufirma abiga. Hea tahtmise korral on see isegi võimalik, kuid paraku kiirustas mõni potentsiaalne osapool seda ideed juba eos ilma pikema kaalumiseta tagasi lükkama.

Oma klassikalisel kujul eeldaks mittepoliitilise linnapea mudel seda, et poliitilised otsused jäävad volikogu pärusmaaks ja nende elluviimine usaldatakse professionaalsele ametnikkonnale. Järelikult pole sel juhul mõtet ka poliitilistel abilinnapeadel, rääkimata madalama taseme juhtidest.

Kindlasti tasub Eestil sellist lähenemist kaaluda. See eeldab kõrget ametnikukultuuri ning senise tava väga olulist muutmist. Eeldatav positiivne efekt on parteilise korruptsiooni vähenemine, mis kahtlemata aitab kaasa ka muu korruptsiooni minimeerimisele. Tõenäoliselt tuleks seda teemat käsitleda haldusreformi kontekstis.

See aga ei tähenda, et eelolevate kohalike valimiste kontekstis on hiljaks jäädud. Positiivseid samme saab teha Tallinnas isegi juhul, kui mingil põhjusel jäädakse poliitilise linnapea juurde. Näiteks on võimalik depolitiseerida linnaosavalitsused (ilma seejuures linnaosi kaotamata), jagada linna propagandateenistuse eelarve elulisemateks vajadusteks jne.

Tõsine probleem on ametnikkonna politiseerimine. See pole enam toimunud n-ö vana ametnikkonna sundparteistamise teel, sest nii tekib ebameeldivaid tagasilööke avalikkuse silmis, vaid pigem keskerakondlaste järk-järgulise, kuid lõppkokkuvõttes ulatusliku imbumisega erinevatesse Tallinna linnaametitesse.

Kui ka teised on valmis sama mudelit järgima, siis see tähendab, et munitsipaalvõimu teostavatel erakondadel on oht muutuda aateühenduse asemel tööbörsiks. Kahjuks ei tee selline börs valikuid inimeste sisulise pädevuse alusel. Eriti praeguse tööpuuduse juures riivab see aga tõsiselt ühiskonna õiglustunnet.

Kuna nimedega opereerimine köidab hästi avalikkuse tähelepanu, siis on mittepoliitilise linnapea ekvivalendina juba kasutatud Jõksi, Nõlvaku ja Kunnase nimesid. Elame, näeme. Siiski olen veendunud, et olulisem kui põnevate nimede hõikamine auditooriumile, on täna aru saada, millistel tasanditel ja kuidas saab munitsipaalvõimu ülemäärast politiseerimist piirata. Siin on reserve nii ausate ja sisuliste konkursside korraldamiseks kui ka lihtsalt tööjõukulude kokkuhoidmiseks.

Seni aga, kuni sõltumatu linnapea nominendid veel kuskil luulelises kõrguses hõljuvad, meenub mulle poliitilise persoonivaliku hädine reaalsus, näiteks Reformierakonnast Keskerakonda asunud linnavolinik Svetlana Melehhova. Selle ülemineku hind oli Kanutiaia noortemaja direktori töökoht, mille proua Melehhova pälvis vaatamata kehvale eesti keele oskusele, kollektiivi ja avalikkuse vastuseisule. Paraku pole Melehhova sugugi ainus näide.

Lühidalt on Melehhova kaasuse taga terendav oht see, et valija saab sõltumatute linnavolinike ja pädevate ametnike asemel armetu poliitilise proletariaadi, kel pole muud plaani kui iseenda väikeste huvide teostamine.

Sellepärast on Keskerakonnal väga kasulik järgmised neli aastat opositsioonipingil istuda. Nii saaksid end linnavõimu külge kinnistanud keskerakondlased kõige selgemal kujul teada, et Edgar Savisaare pingutustele vaatamata ei asu Tallinn mitte kusagil päriliku klannivõimuga Kesk-Aasias, vaid pigem ikka Põhjamaade poliitilises kultuurkonnas. Ja kindlasti on Tallinnas palju valijaid, kes ootavad just sellist signaali.


KOMMENTEERI SIIN

Lisaks avaldatud:

13.august 2009 KOIT

 

Allikas: Delfi

Märksõnad

Herkel, Tallinn, linnapea, apoliitiline

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing