Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Montenegro omariikluse eriline identiteet

07.08.2009 | Andres Herkel | Välis

Tegelikult on Montenegro eesti keeles Mustamäe, aga slaavipäraselt Tšernogooria. Ei teagi, miks see naljakas nimi Montenegro nii kõvasti külge on jäänud? Ilmselt sellepärast, et varem tundis suur osa Euroopast toda maanurka ülemerenaabritest itaallaste vahendusel.

Montenegro iseseisvumine 2006. aastal oli Serbia viimane šokk enne Kosovot. Õigupoolest ei usutud toona referendumi läbiminekut, rahvusvaheliste organisatsioonidega läbiräägitult seati isegi kõrgem otsustusbarjäär - 55 protsenti. Aga see tuli napilt täis, vaid pisut üle 2000 hääle saadi juurde (kokku on Montenegros elanikke ligi 700 000).

Serbia madalseis ja Montenegrot valitseva Milo Djukanovici klanni kannapööre otsustas maa saatuse. Ettearvatult hääletasid Serbiast eraldumise poolt albaanlased, keda Montenegros on umbes kaheksa protsenti, peale nende bosnjakid ja muud moslemid.

Konstitutsiooniline ökoriik

Kuna montenegrolastel ja serblastel keeleerinevust peaaegu ei ole, on identiteedi küsimus väga huvitav. Pealinnas Podgoricas ja Aadria mere poole jäävatel aladel öeldakse enda kohta kõhklematult montenegrin, aga Niksicis ja muudes Serbia piiri poole jäävates piirkondades pigem serb. Eks nii jaotunud referendumieelistuski.

Montenegro eriidentiteedi võti peitub ajaloos. Berliini konverentsist 1878. aastal Esimese maailmasõjani oli Montenegro iseseisev riik. Seega tuleb neil iseseisvusaastaid kokku isegi pisut rohkem kui Eestil.

Toonane pealinn oli Cetinje, mis asub Podgoricast umbes 30 kilomeetri kaugusel mägedes. Montenegro põlise iseseisvustaotluse tugipunkt oli Cetinje õigeusu klooster, sealt võrsunud Njegošite dünastia teostas nii vaimulikku kui ilmalikku võimu.

Kui Podgorica kannatab suuruselt välja võrdluse Tartuga, siis Cetinje on pigem Otepää kui Võru. Eeskätt on tegemist silmapaistvalt kauni mägiasulaga.

Nüüd on Podgorica, mis pärast Teist maailmasõda kandis Titogradi nime, üks Euroopa pealinnadest. Montenegro on Euroopa Nõukogu 47. liige. Meie eurounistuse taustal on huvitav märkida, et Montenegros käibib euro juba ammu ja võeti kasutusele ühepoolselt. Montenegro majanduses on silmapaistev osa alumiiniumitööstusel.

Palju on riigis Vene kapitali, samuti turiste. Väidetavalt on Montenegro ainus riik maailmas, kus konstitutsiooni on sisse kirjutatud ökoriigi põhimõte.

Mida see tegelikkuses tähendab, pole nii selge. Arvestatav ressurss on mägijõgede hüdroenergia.

Montenegro ümarlauad

Sel korral kogesin omal nahal väikese riigi lennukompanii vähest suutlikkust: kui üks lend varahommikul ära jääb, võib see reisijale tähendada juba ööpäevast ajakadu.

Mu lähem tutvus Montenegroga algas eelmisel sügisel, kui mind kaasati Euroopa Nõukogu nõustamisprogrammi. See on temaatiliste ümarlaudade seeria, mida korraldavad Montenegro parlament ja Euroopa Nõukogu. Teemadeks on näiteks sõnavabadus ja avalik-õiguslik meedia, kohaliku omavalitsuse korraldus ning seekord vähemusrahvuste õigused ja nende roll valitud esinduskogudes.

Ümarlaudu juhib parlamendi aseesimees ja kõigi fraktsioonide esindajatele on kohal kõnealuse teema eest vastutav minister.

Kuna otseste nõuannete asemel oodatakse lektoritelt eeskätt oma riigi kogemuse tutvustamist, mõtlesin küll algul, kus need puutepunktid on. Neil on ju põlisvähemused, meie rahvastiku koosseis muutus Nõukogude okupatsiooniga.

Nagu sellistel puhkudel ikka, tuli rääkida Eesti õiguslikust järjepidevusest, kodakondsuspoliitikast, rannarootslaste ja sakslaste lahkumisest, eestlaste küüditamisest. Montenegrolased olid suures plaanis meie ajalooga kursis, kuid detailide kohta esitasid palju küsimusi.

Kopitanud parteipoliitiline süsteem

Paistab, et kõige enam pani neid mõtlema meie valimissüsteem. Montenegro süsteemil on tüüpiline häda: kogu riik on üks valimisringkond ja nimekirjad kinnised. Albaanlased on hädas, et nad ei saa küllaldast esindust, aga serblased-montenegrolased mõistavad, et kinnised nimekirjad teevad parteijuhtide mõju liialt suureks ja iga parlamendipoliitiku isikliku rolli väikeseks. Varem olen samu probleeme analüüsinud Ukraina ja Moldova puhul.

Albaanlased omakorda on teinud ettepaneku, et neil oleks suurima vähemusena garanteeritud parlamendis kindel kohtade arv.

Kaldun siiski arvama, et ringkondades isiklike häälte alusel mandaatide jagamine on parem, sest see ainult ei too albaanlasi nendega asustatud aladelt parlamenti, vaid sunnib suuremaid üleriigilisi parteisid albaanlaste häälte kättesaamise nimel töötama. Kvoodisüsteemi tulemus oleks ilmselt üsna endassesulgunud etnopartei, mis kahte kogukonda teineteisele ei lähenda. Samal ajal paistab osa poliitikuid Montenegros arvavat, et segregatsioon on paratamatu.

Montenegro parteipoliitiline süsteem on pehmelt väljendudes pisut kopitanud. Praegune peaminister, Demokraatliku Sotsialistide Partei esimees Milo Djukanovic on Montenegrot juhtinud 1991. aastast, vahetades vahepeal küll peaministrirolli presidendi oma vastu (1998-2002).

Kuigi ta võttis peaministritooli õige noorelt, on tema partei olnud kommunistliku partei avalik järeltulija. Djukanovici renomeed on kahjustanud nii kunagised lähedased suhted Serbia diktaatori Slobodan Miloševiciga kui kahtlased ärisidemed.

Sellele vaatamata püsib ta vääramatult sadulas. Tema kasuks kõneleb tõik, et Montenegro on olnud üks rahulikumaid kunagise Jugoslaavia piirkondi.

 

KOMMENTEERI SIIN

Allikas: Pärnu Postimees

Märksõnad

Herkel, Montenegro

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing