Hirm tondi ees

10.06.2008 | Peeter Olesk | Sisejulgeolek

Loed Eesti Päevalehest (5. juunil) Kärt Anvelti ja Raimo Poomi artiklit "Pihl sillutab teed peaministri toolile" - ega hakka haigutama. "Saada sõbrale," lisab arvuti. Loe, aga ära kirjuta: " Siseminister Jüri Pihl loob iseenda alluvusse klassikalist võimuvertikaali, mis koondab ühe tippjuhi alla täielikku riigisisest sunnimasinat koos selle toimimiseks vajaliku absoluutse infovaldamisega." Lühidalt öeldes - kas kohalik Putin või ajalooline Pinochet.

Probleem algab sootuks mujalt: kes on järgmine peaminister. Rahulolematus Andrus Ansipiga on küllalt suur ka valitseva koalitsiooni sees, isegi Reformierakonnas endas, kuid kuni pole uue poisslapse käsuks otsustatud, ei maksa nurin midagi. Ja seda poisslast ei ole, sest peaministri lipsunõela - portfelliga valitsuse juht ei käi - andmine teise erakonna kätte koalitsiooni muutmata tähendab ministrite vähemasti osalist teisaldamist. See on võimalik, ent eeldab, et Reformierakonna sees on Andrus Ansip juba reedetud. On põhjusi, miks teda on väga raske toetada. Küsimus pole selles, nagu räägiks ta liiga palju. Oluline on, et ta on ammendanud niisuguse väljendi nagu "päris kindlasti". Juhan Smuuli "Muhu monolooge" parafraseerides: kui keegi nii väidab, siis peab tema usk selle köha pealt äärmiselt kõvasti kõikuma. Ning populistid kõiguvadki. Mitte nagu alandlikud, vaid nagu ülbed teenrid. Andrus Ansip peaks jätkamiseks aastani 2011 olema all väga tugev vundament. Tal ei ole aga rohkemat kui vaikiv kokkulepe, et praegused koalitsioonipartnerid teda ei kõiguta.

Populism on alati libe tee, sest tema inerts ei lange kunagi kokku majanduse kärmusega. Viimane kinnitab, et inimestele ehk meile on lubatud rahakotist enamat. Populism laiutab sel puhul käsi. Kann käsi nõuab samas olukorras Rahakotisuu sulgemist. Ühelt poolt oleviku Eesti ootab niisugust karmi kätt, teiselt poolt kardab seda. latsioonid käe peremehe üle ja hetkel on jõutud Jüri Pihlini. Kauaaegse politseinikuni, kellele omistatakse omadusi, teda ennast tundmata. Jüri Pihl ei loo mingit vertikaali, sest see tähendaks kogu siseministeeriumi valitsemisala sõjaväestamist. Kui see pole olnud võimalik Eesti kaitseväes, mismoodi see saaks toimuda siis rahuaegses siseministeeriumis - välja arvatud muidugi variant, et kõik on alandlikult nõus

Jah, mul on isiklik kogemus. Aastatel 2002-2003 oli korduvalt jutuks, kas Kaitsepolitseiameti peadirektor võib oma köhal töötada ka kauem kui kaks järjestikust perioodi. Jüri Pihli seisukoht oli toona, et kümne aasta doktriini korral jääb lahendamata küsimus, mida teha noorelt edutatud mehega, kellele kõrgemat kotita pakkuda ei ole (mõneti kindralleitnant Johannes Kerdi juhtum). Mina olin jäik: 10 aastat ja kõik. Rektorina pidas, ehkki kõhklemisi, sellest kinni praegune kaitseminister Jaak Aaviksoo, aga näiteks Patendiameti peadirektorile Matti Pätsile see ei ole siduv. Tookord jäi peale, et kümne aasta doktriin jääb paika, kuid küsimus ise on lahendamata ka täna. Võin öelda sellegipoolest: tingimusel, et vastuargumendid on raudsed, annavad järele nii Pihl kui ka Aaviksoo, keda mõlemat on kategoorilises autokraatias ka süüdistatud. Mõnikord on niisugused süüdistajad mitte teisitimõtlejad, vaid lakeid.

Probleem - aga kus? "Naiivne advokaat on üpris harva esinev nähtus," kirjutas Dumas. Lauset, et naiivne politseinik on natuke naeruväärt, romaaniklassikas pole. On, nagu oodataks olevikus korda looma politseinikku, kelle võim maksaks, kuid kes siiski oleks juhm. Tahetakse võmmi, kellest suli oleks üle.

See on enesepettus. Meil tuleb anda enesele aru, et pärituul on tujukam kui nn lausliberalism. Tark peremees hoolitseb alati selle eest, et kapteneid oleks mitu. Me läheme aga hoopiski rappa, kui teeme Jüri Pihlist lihtsalt ohtliku kolumatsi. Järgmine samm samas suunas oleks lasta laev üldse alt ära.

Allikas: Koit

Hirm tondi ees

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing