Tartus ilmus õpetlik teos

15.07.2009 | Peeter Olesk | Haridus

Taaralinnas nägi trükivalgust raamat, mis puudutab otsapidi ka Mulgimaad, ehkki pealkiri seda ei peegelda. Igast hästi varustatud raamatuärist teost paraku ei leia (liiati neid enam polegi).

Raamat kannab pealkirja «Koolikaja. Killukesi kohalikust kultuurielust» ning sisaldab 1957. aastal Tartu 5. keskkooli lõpetanute mälestusi ja ülevaateid lennukaaslastest. Mulgimaaga seob seda vaieldamatu fakt: praeguse nimetusega Tartu Tamme gümnaasiumi direktor oli aastatel 1944-1949 Jaak Seeru (1902-1972), kes oli pärit Vana-Suislepast Tilsilt.

See enam kui paarisajaleheküljeline raamat on kirjutatud südamega ning ilma igasuguse pahandamiseta koolmeistri juurde kinnijäämiste ja joonlauaga vastu näppe saamise pärast. Tegemist on siira teosega.

Rõhutan seda seepärast, et Venemaa on võtnud oma propagandasõjas üheks meetodiks ajaloo «tagasikirjutamise». Umbes nii, et Eestist (või ka mujalt) küüditatutel oli Siberis parem kui Eesti Vabariigis. Et näe, Eestis haigestusid lapsed tuberkuloosi, Siberi kliima tegi nad aga terveks.

Mitmel juhul oli see tõepoolest nii. Ainult et ükski Vene ajaloolane pole suuteline kirjeldama, kuidas näiteks alustasid Siberist kodumaale tagasi jõudnud niinimetatud uut elu. Nad ei mõista seda.

Pole mingit mõtet vastata Venemaa seesugusele propagandale eestikeelse sõimuga. Selleks tuleb kasutada fakte.

Uderna algkooli juhatajal Jaak Seerul oli vaja kokatädi. Ta võttis ametisse Elva meieri Arnold Ruubase Eestisse jäänud naise Vilma (1909-1972, sündinud Velner), kellel oli kasvatada kaks last: poeg Mati, kes on praegu hariduselt agronoom ja elab pensionärina Väimelas, ning tütar Anu (abielus Teesalu), kes on eesti filoloog, aga tegeleb vanaemana oma tütre perega Oslos.

Keda on kokatädil maakoolis kõige rohkem tarvis? Lehma ja siga! Siga vajab sulgu, lehm karjamaad. Aga kus selle pahanduse ots, kui kokatädi astus lehmaga ühelt paljaks söödud heinamaatükilt teisele, kuid lehmal tuli häda peale just koolmeistri akna all?

See, et Jaak Seeru võttis tööle läände põgenenud «rahvavaenlase» abikaasa, oli julgus. Niisuguseid kartmatuid inimesi oli tollal päris palju. Venemaa ajaloolaste ausus jääb sellele alla.

Raamatus on mitu korda juttu Tartu 5. keskkooli ajalooõpetajast Paula Kasest ning algusest peale väga lugupidavas toonis ja tunnustavalt. Ta oli pärit Sindist, kuulus Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja elas aastail 1907-1980.

Rohkem on tuntud tema abikaasa, Tartu ülikooli eesti keele kauaaegne professor ja endine kooliõpetaja Arnold Kask (1902-1994). Vähem on teada kurvem tõsiasi: Paula Kase vend oli Hans Heidemann (1896-1925), Riigikogu liige, kes mõisteti surma riigipöörde katse eest Eesti iseseisvuse vastu ning hukati.

Juhus on teinud minust Kildu põhikooli ajalooraamatu kaasosalise. Raamatu kirjutavad teised, minu osaks on olla vahekohtunik.

Vahekohtunik ei ole riigikohtu liige. Ta peab ütlema, kuidas minna edasi nõnda, et raamat sünniks. See sünnib aga siis, kui käsikirjad on koos, fotod dateeritud ja nimeregister valmis ning kõik kirjastajaga kokku lepitud.

Paljudel juhtudel juba ette toimetatud käsikirjast väljaandjale ei piisa, ta tahab ka autori rahakotti.

Taseme poolest on algkooli või ka põhikooli ajalugu kas bakalaureuse- või isegi magistritöö. Gümnaasiumi ajalugu võib olla koguni filosoofiadoktori väitekirja teemaks, nagu selleks võib olla mingi õppeaine (näiteks eesti sõnavara) õpetamise ajalugu või teatav didaktiline printsiip. Teemasid on küll ja küll. Olgu kas või Mart Saare lähenemine rahvalaulule. Küsimus seisneb juhendaja pädevuses ja dissertandi üldistusastmes.

Samas on vaieldamatu, et olukirjeldused kooli minevikust on alati jõukohasemad kui niinimetatud monograafilised uurimused. Palamuse kihelkonnakooli igakülgset ajalugu pole seniajani, seevastu Oskar Lutsu «Kevade» sai juba varakult klassikaks.

Me ei pea tõstma ühe kooli ajaloo kirjutamise taset ilmtingimata magistritöö tasemele, sest kust me korjame kokku näiteks kõik need maakerad, mille järgi on Eesti koolides õpetatud geograafiat, või arvutuslükatid ja kodukirjandid.

Minu ees on kodukirjand «Kino nõukogude noorsoo kasvatajana ja kujundajana», kirjutatud 11. märtsil 1963. Selle teises lõigus seisab: «Paljud noored käivad iga filmi vaatamas. Nad ei ole sügavalt huvitatud sellest, mis linal toimub. Noored lihtsalt käivad kinos, et aega surnuks lüüa. Neile ei anna kino midagi.»

Õpetaja on parandanud ühe komavea ja kirjutanud: «Analüüsist jäi vajaka.» Ongi terve haridus. Kogu moos.

Iga kool väärib oma lugu. Iga inimene niisamuti. Eeskujuks eriti. Kõnealuse raamatu on koostanud kolleegium eesotsas professor Ott Kursiga. Ilus töö ja hea lugemine.

Tartus ilmus õpetlik teos

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing