Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Kuidas me päästame sündimata lapsed?

06.07.2009 | Andres Herkel | Sotsiaal, Seadusloome, Pere, Noored

Viimase eelarvelõike menetlemisel Riigikogus äratas tähelepanu opositsiooni ettepanek kärpida vanemahüvitise ülempiiri poole võrra - 30 000-lt kroonilt 15 000-le. Signaal oli seda teravam, et ettepanek leidis rahanduskomisjoni toetuse, ehkki paar päeva hiljem otsustas suur saal teisiti. Küsimus pole ju selles, et vanemahüvitist üldse kärpida ei saa või et vanemahüvitise lage ei saa allapoole tuua. Küsimus on ulatuses. Kaotada oodatud summast 10 või isegi 20 protsenti on üks asi, aga kaotades poole, jääb üle loota, et kaotaja pole end sidunud suure pangalaenuga. Tõsi, võrreldes pikaajalise töökaotusega on sellised kaotused veel „leebed", aga hädasolija jaoks on see halb seletus.

Mäletatavasti oli vanemahüvitise lagi suurte debattide objekt juba siis, kui vanemapalk esmakordselt seadustati. Kindlasti saanuks lagi ka madalam olla, aga toonaste otsuste järgi on arvukad pered viimaste aastate vältel oma tulevikku vaatavaid otsuseid teinud ja mis tahes kärpeotsused on täna palju ebameeldivamad kui toona. Noored pered on laiendanud elamispinda, arendanud mugavusi ja võtnud laenu, lootes ja uskudes riiki, kes ütles, et laste sünniga ei tohi nende majanduslik olukord sugugi halveneda.

Siit jõuame palju sügavama probleemini. Mis on vanemahüvitise eesmärk? Sündivuse ergutamine - jah! Aga oleme täpsemad - lapsed sünnivad armastusest ja sugutungist, mitte vanemahüvitisest. Näiteks XIX sajandil polnud kümnelapselised pered haruldased, aga vanemahüvitist ei maksnud keegi. Arstiabi oli kehv ja laste suremus tänasega võrreldes väga kõrge. See oli teine aeg ja ühiskonnatüüp, loomulikult! Nüüd asjad nii lihtsalt ei käi, inimeste väärtused ja nõudmised elule on teised. Seega on vanemahüvitis selleks, et ajal, mil väärtushierarhias nähakse esimestel kohtadel eneseteostust ja materiaalseid vajadusi, ei jääks lapsed sündimata.

Laps on mehe ja naise suhte spontaanne tagajärg ja elu edasi viiv väärtus. Nii on see ikka olnud, kuid iga kultuur ja ajastu annab asjade käigule oma pitseri. Tegelikult toimub tänapäeval laste sünni kaalutletud ajatamine. Enne oodatakse suure hulga n.-ö. kaalutletud väärtuste realiseerimist. Need on Haridus, Töö, Palk, Auto, Eluase, Eneseteostus, Vabadus, Hedonism, Glamuur ja teised. Kirjutan need suure algustähega - nad on nagu ühe pere iseloomult erinevad lapsed. Nad kannavad küll erinevaid väärtusi, kuid neil on ühine joon, mis sageli viib laste sünni ajatamisele. Midagi pole teha - meil pole küll heaoluriigi elatustaset, kuid oleme harjunud seadma endale kõrged standardid. Ja mida kõrgem on vanemapalga ülempiir, seda selgemalt on see suunatud kaalutletud väärtusi teostavale sihtrühmale.

Iga üksiku risk on see, et kaalutlemine kestab ja kaalutletud väärtusi realiseeritakse seni, kuni enam lapsi ei saada. Ehkki vanemahüvitise mõju osas demograafiale ei ole teadlased ja poliitikud sama meelt, ei saa suurimgi skeptik eitada, et tegemist on tugeva meetmega. Kuid nüüd oleme silmitsi olukorraga, kus riigil on mitmes valdkonnas raskusi lubaduste täitmisega. Majanduskasvu ja julgete laenude kaardimaja variseb paljude jaoks kokku ja lapsed võivad taas sündimata jääda. Kartuse kõrval, et vanemahüvitis väheneb, on veel suuremad hirmud - kartus kaotada töö, kartus panga ees ja lõpuks stress. Kasvav ebakindlus pärsib nii reproduktiivset käitumist kui ka paarisuhete koospüsimist.

Vanemahüvitis on abivahend, mitte võluvits. Probleemi juured on mujal. See on kaalutletud väärtuste ülekaal inimeste peades. Majanduskasvu tingimustes võttis see tugevalt materiaalse, et mitte öelda hedonistliku suuna. Nüüd on maandumine seda valusam, aga tegelikult me kaotame oma raha, mitte vajadusi. Põlvkond, kel lapsed majanduskriisi tõttu sündimata jäävad, kogeb oma valearvestust taas teravalt pensioniikka jõudes, sest siis napib neid, kes ühiskonnale rikkust ja pensionäridele heaolu loovad.

Mulle on tugevalt mällu sööbinud ühe optimistliku vanainimese ütlus: „Minu parim pensionisammas on mu lapsed." Nii ongi. Selleni jõudmiseks tuleb aga mõnelgi meist aru saada, et lapsed saavad sündida ja kasvada ka kitsamates oludes ja väiksemates korterites. Erinevalt liisinguautost ja laenukodust ei saa meie lapsi meilt keegi ära võtta. Ja ainelisest heaolust olulisem on vanemate võime anda neile eluks kaasa inimlikud väärtused.

Eesti riik on teinud põhimõtteliselt õigesti, püüdes vanemahüvitisega laste saamist tagant tõugata. Kasvuaja liigoptimistlike otsuste hulgas on vanemahüvitise rakendamine kindlasti üks kõige mõistlikumaid.

Hiljuti tõusis esile veel üks lastega seotud teema - lapse eest täiendava hääle andmine valimistel. See idee on viimase kümne aasta jooksul ikka aeg-ajalt ringelnud, kuid vastukaja pole kunagi olnud nii elav ja positiivne kui nüüd. Pean tunnistama, et kuulun pigem kahtlejate kilda, sest probleemide ja segaduse hulk, mida sellise uuenduse jaoks nii siseriiklikus seadusandluses kui ka rahvusvaheliselt lahendada tuleb, pole just väike. Võib ette ennustada näiteks süüdistuse valimiste ühetaolisuse põhimõtte rikkumisest. Samas ma mõistan, miks see idee praegu nii hästi töötab. Me otsime vanemahüvitise kõrvale või asemele uut, mitterahalist stiimulit, mis laste saamist väärtustaks. Idee võib olla rabe, kuid on hea, et inimesed uusi teid otsivad. Vajame endiselt laste väärtustamist - igaüks eraldi ja Eesti ühiskond tervikuna.

 

Allikas: Postimees

Märksõnad

Herkel, lapsed, vanemahüvitis

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing